Kristus - meie õigus IV
11.06.2005 - (1725)

Õiguse kate.

Jumal on õige. Ps.145,17 teatab: "Õige on Jehoova kõigil oma teede" ja Ps.11,7: "Sest Jehoova on õiglane, Ta armastab õigust." Millised aga oleme meie? Rom.3,10 ütleb kõigi inimeste kohta: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki." Salm 23 teatab ka selle põhjuse: "...sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma." Õiguse asemel on inimestele omane õigusetus, mida Piiblis nimetatakse ülekohtuks. Rom.1,29 ütleb otse: "Nad on täis kõike ülekohut!" Me oleme sunnitud tunnistama koos Taanieliga – Tan.9,7: "Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis."
Ometi kutsub Pühakiri meid üles: "Ärgake õigusele ja ärge tehke pattu!" (1.Kor.15,34 KJV).
See on probleem, millele on miljonid inimesed otsinud lahendust. Paljud on ekselnud erinevate õpetuste labürintides. Seda õigust on küll ostetud ja müüdud, otsitud küll kirikute, küll kloostrite seinte vahelt, küll palverännakute kaudu...
Mitte kõigi otsingud ei ole luhtunud. Piibel räägib inimestest, kes on nõudnud õigust ja saavutanud selle. Kristus ise nimetas Aabelit õigeks (Mat.23,35) ja Paulus teatab, et "ta sai tunnistuse, et tema oli õige" (Heb.11,4). 1.Ms.7,1 tunnistab Jumal Noast: "Ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled." Aabramist on kirjutatud, et "ta uskus Jehoovat ning see arvati temale õiguseks" (1.Ms.15,6). 2.Pet.2,7 on öeldud, et Jumal "päästis Loti, kes oli õige." Luk.1,5.6 on teatatud, et "Sakarias... ja... Eliisabet... olid mõlemad õiged Jumala ees." Paulus teatab koguni, et paganadki, kellele tema oli kuulutanud evangeeliumi, "on kätte saanud õiguse," lisades selgituseks: "õiguse, mis tuleb usust" (Rom.9,30).
Tähendab, maailma algusest peale kuni apostlite aja lõpuni – kõigil neil aegadel, millest kirjutab Piibel – on olnud õigeid – neid, kes on "ärganud õigusele," "nõudnud õigust" ja on selle "kätte saanud."
Kelle õiguse? Inimese oma õigust ei ole olemas. Evangeeliumi rõõmusõnum kuulutab – 1.Kor.1,30: "Ent Temast on teie olemine Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks." Mitte, et Ta annab meile õiguse, vaid Ta on ise saanud meile õiguseks! Nii et kätte saades Kristuse ja säilitades Teda oma elus, saame me kätte õiguse ja säilitame seda. Kristus on meie õigus!
Mõned inimesed näivad vajavat Kristust vaid selleks, et Ta nende tehtud patud ära võtaks, tehes nad selliselt õigeks; ja kui nad jälle patustavad, siis vajavad nad jälle Kristuse teeneid – muidu aga elavad nad oma elu ja Kristus teeb oma tööd. Jõudu mööda teevad nad ka oma osa õiguse säilitamiseks, püüdes – nii palju kui võimalik – täita Jumala käske ja korraldusi. Selliseid inimesi võib kuulda ütlemas: Ega ma kõike käske küll ei suuda täpselt täita, kuid nii palju, kui ma vähegi suudan, ma täidan.
Need inimesed, kes selliselt seovad Kristuse õiguse Jumala käskude pidamisega, veenduvad peagi, et Jumala käsud ei ole head ja et neid on raske pidada, neid on võimatu pidada! See aga on sada protsenti Saatana eksitus!
Kus on selle saatusliku vea juured? Arvamuses, et Kristus puhastab meid, andes meile õiguse, mida me säilitame käsupidamise teel. Tõeline õigus aga saavutatakse sellega, kui Kristus ise tuleb meie ellu, kattes meid oma õigusega – ja nii kaua, kui Ta jääb meie elus A-ks ja O-ks, säilitab Tema, kes on meie õigus, õiguse meie elus, pidades ka meie põrmuses ihus Jumala käske. Aga niipea, kui Ta lahkub – kas või minutikski – lahkub ka õigus, mis on Tema oma, ja me tõesti ei suuda enam käsku pidada!
Selliselt eelneb igale patuteole Kristuse lahkumine meie elust, mitte, nagu mõned arvavad, et Ta lahkub alles pärast patutegu. Ta lahkub siis, kui me oma meeles Teda eirame ja otsustame teha oma tahtmist. Kui me aga usaldame Teda ja loodame Temale, vaimulikult rääkides: oleme Tema sees, Temaga kaetud, siis me mitte ainult tahame vaid ka suudame pidada Jumala käske. Johannes kirjutab – 1.Joh.3,6: "Ükski, kes jääb Tema sisse, ei tee pattu."
Kuid niipea, kui inimene lahkub Kristusest ja hakkab usaldama iseennast, kuigi sealjuures rangelt silmas pidades Jumala käske ja rakendades kogu oma jõudu nende pidamiseks, on ta välja pandud lõpmatutele komistamistele. Nii et patt niivõrd ei lahuta meid Kristusest, kuivõrd see sooritatakse olles lahutatud Kristusest.
Sellest mõistame ka, miks ei vabane iial patustamisest need, kes võtavad Kristuse vastu ainult pattudest puhastamiseks, püüdes seejärel ise elada Jumalale sõnakuulelikku elu, patuta elu. Tavaliselt langevad sellised inimesed ikka sügavamale ja sügavamale pattudesse. Ühed tunnistavad seda, teistest saavad variserid.
Tuleb ikka korrata: Kristus ei anna meile oma õiguse, et meie siis seda oma sõnakuulelikkuse läbi säilitaksime, vaid meie, olles patused, varjume Jeesuse Kristuse õiguse katte alla. Ja nii kaua, kui me oleme seal all, Kristusega kaetud, oleme Jumala silmis õiged, sest Jumal, vaadates meile, näeb Jeesust, kes on õige. Ja Ta näeb meid õigena seni, kuni oleme täielikult selle katte all. Ja see kate on ühtlasi ka kaitse patu vastu, sest selle katte alla ei mahu patt!
Niipea aga, kui me väljume selle katte alt, näeb Jumal meie patust liha ja mõistab selle hukka. Ja teadagi: see patune liha on nõder ja kerge patustama.
See saladus on sügav ja suur, kuid samal ajal väga lihtne – nii lihtne, et iga inimene võib seda mõista, kui ta tahab seda mõista. On vaja vaid alandlikku südant ja lapselikku usku. Kuid mõlemad need saame annina Jumalalt, kui me seda palume.
Teeme lõpuks kokkuvõtte: meil ei ole oma õigust, ega anta ka kunagi meile meie õigust. Kristus on meie õigus. Kristus, kes on õige, katab meid oma õigusega, "et oleks nõnda, nagu on kirjutatud: "Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!"" (1.Kor.1,31). Kui veel üks inimene peaks kiitlema, et tema peab käsku, siis on see ilmseks tunnuseks, et ta on "ilma Kristusest." Sest Paulus kirjutab – Gal.5,4: "Te olete jäänud ilma Kristusest, kes tahate saada õigeks käsu kaudu; te olete langenud ära armust."
Aga kui kellegi elus ilmneb täielik kuulekus Jumala käskudele, samal ajal aga südamlik armastus, kaastunne ja kannatlikkus eksijate vastu, siis on see veenvaks tõendiks, et inimene on varjul Kristuse, kaetud Tema õigusega.
Kristus – meie õigus, selle tõe vastuvõtmise vili on pühadus, nagu on kirjutatud 1.Pet.1,16 ja veel viies teises kohas: "Olge pühad, sest mina olen püha!" Aga mis on pühadus? Me oleme näinud nn. pühasid nägusid ja pühi poose. Kas see ongi pühadus? Pühadus on õigus, pühadus on puhtus, pühadus on kaastundlikkus, armulisus ja kannatlikkus; pühadus on armastus. Pühadus kirjeldab kokkuvõtlikult Jumala iseloomu, Tema olemust, nagu ka armastus. Olgem ka meie sellised pühad või kui veel ei ole, siis saagem ka meie sellisteks pühadeks! Ainult Kristuse kui meie õiguse vastuvõtmine teeb meid selliseks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv