Jumala kogudus
11.06.2011 - (1270)

Neil päevil tähistab kristlik maailm nelipüha kui kristliku koguduse sünnipäeva. Seoses sellega on kohane heita üks põgus pilk apostlite-aegsele kogudusele, et mitte unustada, kuidas ja milleks sai see loodud. Vaatleme selle algust, tuumikut, missiooni ja sellele antud tõotust.
1. KRISTLIKU KOGUDUSE ALGUS. Kõigepealt peame tunnistama, et kogudus ei ole inimeste leiutis. See on Jumalast. Selle juured on Vanas Testamendis, kui Jumal kutsus Aabrahami ja tema soo endale tunnistajaiks, viima jumalikku valgust kõigile maailma rahvastele. Kuna ajalikul Iisraelil see missioon ebaõnnestus ja nad koguni hülgasid Jeesuse kui Jumalast saadetud Messia, valis Jumal peale Jeesuse taevaminekut selle ülesande täitmiseks vaimuliku Iisraeli, kes koosneb kõigi rahvuste esindajaist, kes tunnistavad Jeesust oma Päästjaks. Paulus kirjutab Gal.3,29: "Kui te olete Kristuse omad, siis olete ka Aabrahami sugu [ehk vaimulik Iisrael] ja pärijad tõotuse järgi."
Eriti selgelt on see Jumala koguduse järjepidevus ära toodud Ilmutusraamatu 12. peatükis, kus seda sümboliseerib "naine, riietatud päikesega ja kuu tema jalge all, ja temal peas pärg kaheteistkümnest tähest." See "naine tõi ilmale Poeglapse, kes peab raudkepiga karjatama kõiki paganrahvaid. Ja naise Laps kisti Jumala ja Tema aujärje juurde." Seejärel "naine põgenes kõrbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva." Kristus sündis Jumala kogudusest, mis eksisteeris juba enne Tema tulekut siia maailma ja jätkas eksisteerimist peale Tema taevaminemist.
Kuid alates nelipühapäevast me nimetame seda kristlikuks koguduseks ehk ristikoguduseks ja selle liikmeid kristlasteks ehk ristiinimesteks.
Apostlite tegude esimeses peatükis räägitakse, kuidas Jeesus peale ülestõusmist kohtus oma jüngritega Õlimäel ja ütles neile, et nad peavad olema Tema "tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!" Samuti "keelas Ta neid Jeruusalemmast ära minemast, käskis aga oodata Isa tõotust, "mis teie," ütles Tema, "olete kuulnud minult. Sest Johannes ristis veega, aga teid peab ristitama Püha Vaimuga mitte kaua pärast neid päevi!" (Apt.1,4-8). Seejärel lahkus Ta taevasse, mille peale jüngrid läksid Jeruusalemma ja sama peatüki 14. salm teatab, et "need kõik olid alati ühel meelel üheskoos palves naistega ja Maarjaga, Jeesuse emaga, ja Jeesuse vendadega."
Teise peatüki algusest aga loeme juba nelipühapäevast – Apt.2,1-8: "Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?""
Salmid 12 ja 13 lisavad: "Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: "Mis see küll peaks tähendama?" Aga teised irvitasid ning ütlesid: "Nad on täis magusat viina!""
Kogu selle elevuse keskel tõuseb üles Peetrus, vaigistab rahva ja ütleb – Apt.2,14-17: "Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu! Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud, sest see on kolmas päevatund; vaid see on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu: "Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!"
Seejärel viib ta jutluse üle Jeesuse peale, kuulutades – Apt.2,22-24: "Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; kuid Jumal on Tema üles äratanud."
Oma jutluse lõpetab ta sõnadega – Apt.2,36: "Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!"
Edasisest kirjutab Luukas – Apt.2,37-41: "Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde." Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: "Laske endid päästa sellest pöörasest soost!" Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge."
Järgmiste päevade kohta teatab Apostlite tegude raamat: "Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse. ... Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti." (Apt.2,42-47).
Vägev algus. Ehkki neil polnud rohkem pühakodasid, kui üks ainus Jeruusalemma tempel, ehkki neil polnud vägevat koguduse organisatsiooni ega misjonikolledzheid, suutsid nad selle vähesega, mis neil oli, varustatud Püha Vaimu ja palvega, muuta oma aja maailma.
2. KRISTLIKU KOGUDUSE TUUMIK. Kes olid need mehed, kes moodustasid varakristliku koguduse tuumiku? Need olid Jeesuse enda poolt valitud apostlid, kellest kirjutab Matteus – Mat.28,16: "Ja need üksteist jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna." Jeesus valis küll algselt 12, kuid Juudast, kes Jeesuse reetis, ei olnud enam. Nii oli neid järel vaid 11.
Vaadeldes neid mehi, leiame, et nad olid üsna sarnased meiega. Torkab silma, et nad olid tavalised inimesed – kalamehed, üks maksukoguja, lihtsad mehed Galileamaalt. Keegi neist polnud rikas ega mõjukas ega kõrgelt haritud. Nad olid täiesti tavalised inimesed, nagu meie.
Hiljem liitusid nendega mõned rikkad ja mõjukad inimesed, nagu näiteks Saulus Tarsusest. Ta oli pärit mõjukast perekonnast. Tal oli hea haridus ja ta oli lugupeetud oma rahva seas – enne, kui temast sai kristlane. Kuid ärme unusta, et Saulus pidi tõsiselt alanduma, enne kui Jumal sai teda kasutada apostlina.
Nii et tegemist oli meiesarnaste lihtsate inimestega ja see peaks olema meile julgustav. Kui Jumal sai kasutada neid nii tulemusrikkalt, siis saab Ta kasutada ka meid, kui me end sama jäägitult Tema teenistusse anname.
Kuid oma lihtsale päritolule lisaks olid nad ka ebatäiuslikud ehk ekslikud. Järgmine salm Matteuse evangeeliumi 28. peatükis teatab: "Ja kui nad Teda nägid, kummardasid nad Teda. Aga mõned olid kahevahel" (Mat.28,17). Kui hea, et Piibel kirjutab kõigest nii ausalt, midagi varjamata või ilustamata. Jeesus seisab peale ülestõusmist oma jüngrite ees, nad näevad Teda, arme Tema kätes ja jalgades ning küljes, kuid sellegipoolest mõned neist kahtlevad.
Nad polnud täiuslikud. Peetruse puhul ei võinud iial teada, mida ta ütleb järgmisena! Jakoobusel ja Johannesel oli probleem egoga, soovides aina olla esimesed. Toomasel oli probleeme uskumisega... Keegi neist polnud täiuslik. Ja kuna keegi meist pole samuti täiuslik, siis sobime me hästi nende seltskonda.
Kuid neil oli üks omadus, mis sai otsustavaks: Nad armastasid Jeesust ja soovisid ning püüdsid Talle kuuletuda. Mat.28,16 me lugesime, et "need üksteist jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna." Nad alati tegid seda, mida Jeesus käskis neil teha, sest nad armastasid Teda.
Ja see omadus saab otsustavaks ka tänapäeva koguduses. Kogudus elab, kui selle liikmed armastavad Jeesust. Aga igaühele, kes seda väidab, ütleb Jeesus – Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!"
Kogudus koosneb tavalistest inimestest, ekslikest inimestest, kes siiski armastavad Jeesust ning on valinud Ta oma elu Päästjaks ja Issandaks.
3. KRISTLIKU KOGUDUSE MISSIOON. Järgmisena soovin ma juhtida teie tähelepanu koguduse missioonile, nagu seda tegi ka Jeesus, kohtudes jüngritega peale ülestõusmist Galileas. Ta ütles – Mat.28,18-20: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud."
13. sajandil külastas Nicolo Polo Hiina keisrit Kublai Klani, kes polnud iial varem näinud ühtegi eurooplast. Keiser tervitas rõõmuga seda Veneetsiast pärit külalist ning talle avaldas sügavat muljet selle mehe kristlik iseloom ja usk. Kui Nicolo lahkus, saatis ta temaga kaasa kirja Rooma, milles palus, et nad läkitaksid kristlikke haritlasi õpetama tema rahvale kristlust. Kuid kirikujuhtidel oli tegemist poliitiliste võitlustega ja nad ei pööranud sellele palvele suurt tähelepanu.
Lõpuks saadeti siiski 2 meest, aga kuna reis oli pikk ja raske, muutusid nad araks ja pöördusid tagasi, Hiinasse jõudmata. Selle, tolle aja kiriku tegematajätmise tõttu pöördus Kublai Khan budismi ja see on olnud valitsevaks religiooniks seal kuni tänase päevani.
Koguduse missiooniks on teha Kristuse jüngreiks "kõik rahvad." Selleks teeme me misjonitööd oma kodumaal ja selleks toetame me misjonitööd kogu maailmas oma palvete ja annetustega ning kui avaneb võimalus, ka misjonärina välja minnes.
4. KRISTLIKULE KOGUDUSELE ANTUD TÕOTUS. Ja lõpuks on hea tuletada meelde Jeesuse julgustavaid sõnu kõigile misjonäridele ja misjonimeelsetele koguduseliikmetele: "Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20).
Varasele kristlikule kogudusele oli see suureks julgustuseks ja kinnituseks. Iga kord, kui nad kogunesid Jumalat teenima, teadsid nad, et sõdurid võivad tulla iga hetk ja nad arreteerida. Nad olid näinud paljusid oma sõpru suremas märtrisurma. Kuid neid toetas Jeesus julgustav tõotus: "Ma olen iga päev teie juures!" Ja igal pool – ka Rooma areenidel, kus nende vennad ja õed jätsid oma elu, kuna nad ei saanud salata Jeesuse nime!
Jeesus on oma kogudusega ka tänapäeval, ehkki mulle tundub, et paljud ei hinda seda tõotust nii nagu esimesed kristlased. Kuid see tõotus võib muutuda meile kallimaks tulevikus, kui saabuvad taas suured tagakiusamised. "Ma olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" Ärme seda iial unusta. Püha Vaimu läbi on Ta alati meiega meid kinnitamas, julgustamas, juhtimas ja õpetamas. Ning Ta on tõotanud, et kui Ta on oma kogudusega, siis "põrgu väravad ei võida seda," (Mat.16,18 otseses tõlkes).
Kogudus ei eksisteeri vaid oma liikmete jaoks. Kogudus eksisteerib maailma jaoks, et näidata neile Kristust ja juhatada neid surmast ellu. Kogudus, mis elab vaid iseendale, ei ole kogudus. vähemalt mitte elav kogudus.
Kreeka saartel, Hüppokratese – kaasaja meditsiini rajaja – kodu lähedal, kasvab üks vana õlipuu, mis traditsiooni kohaselt kasvas seal juba tema ajal. Seega on puu vanus ligi 2400 aastat. Puu tüvi on tohutult jäme, kuid see on seest peaaegu täiesti tühi ja näib olevat surnud. Mõningatele järelejäänud okstele, mis toetuvad maasse torgatud keppidele, ilmuvad siiski aeg-ajalt vähesed lehed ja vahel isegi paar oliivi. Nii et puu on ikkagi elus, kuid see on juba ammu lakanud täitmast oma esmast funktsiooni. See on jäänud veel vaid uudistamisobjektiks turistidele.
Kogudus ei tohiks muutuda selle sarnaseks. Kristlik kirik ei tohi muutuda mineviku reliikviaks. See on Kristuse ihu, Jumala perekond, kelle kätte on usaldatud päästesõnum kogu maailmale. See tuleb meil neile kätte toimetada! Ainult Püha Vaimu väes suudame me seda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv