Uussünd II
11.07.2015 - (1247)

Täna räägime edasi uussünnist. Ja kui tähtis see on, see selgub Jeesuse sõnadest Nikodeemusele – Joh.3,3: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!" Uus sünd ehk ülevalt sündimine – võib-olla on see viimane termin täpsem: uuesti sündimine vihjab nagu vana kordamisele, ülevalt sündimine aga osutab millelegi uuele, tuletades meelde Kristust, kes sündis ülalt, Vaimust. Kristus ütles ka Nikodeemusele selgituseks – Joh.3,6.7: "Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on vaim! Ära pane imeks, et ma ütlesin sulle: te peate uuesti sündima!"
Lihast oleme sündinud me kõik; me peame sündima lihast, et füüsiliselt elada. Aga et igavesti elada, peame sündima ka veel Vaimust – Jumala Vaimust. Ka inimesel endal on vaim – lihalikust sündimisest – kuid see sõbrustab lihaga ja on seepärast vaenus Jumalaga. Sellist inimest nimetab Piibel lihalikuks inimeseks. Kõik uuestisündimata inimesed on lihalikud. Jumal aga soovib, et inimeses elaks Püha Vaim ning üksmeeles inimese vaimuga valitseks liha üle. Paulus kirjutab – Rom.8,14.16: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. ... Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed." Et seda saavutada, peab inimene sündima ülevalt. Esimesel sündimisel sündis liha ja oma vaim, teisel s.o. ülevalt sündimisel sünnib inimeses Püha Vaim, kes esindab Jeesust. Tema puhastab südametempli eelnevalt tehtud lihategudest (pattudest) ja, jäädes sinna elama, võtab inimese oma juhtimise alla. Selliselt sünnivad Jumala lapsed, sest kirjutatud on – Rom.8,14: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed."
Nikodeemus, keda huvitas väga Messia riik – nii väga, et ta tuli Jeesuse juurde öösel – oli Iisraeli koguduse austatud liige, Iisraeli õpetaja. Ta oli sündinud koguduses. Aga Jeesus ütles talle – Joh.3,7: "Ära pane imeks, et ma ütlesin sulle: te peate uuesti sündima!" Teie, variserid ja õpetajad, teie, kes peate end kõige suuremateks usklikeks, peate uuesti sündima! See mõte ei mahu ka paljude tänapäeva usklike pähe. Nad ütlevad, et kui ma olen usklik, siis ma olen ka uuesti sündinud, siis olen ma Jumala laps. Aga kuidas oli paljudega, kes Jeesust uskusid? Loeme Joh.8,31-41:
Siis ütles Jeesus juutidele, kes Teda uskusid: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!" Nemad kostsid Temale: "Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: te saate vabaks?" Jeesus kostis neile: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti. Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad! Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate mind tappa, sest mu sõna ei mahu teisse. Mina räägin, mida olen näinud oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!" Nad vastasid ning ütlesid Temale: "Meie isa on Aabraham!" Jeesus ütles neile: "Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid. Aga nüüd te püüate tappa mind – inimest, kes olen rääkinud teile tõtt, mida ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud. Teie teete oma isa tegusid!""
Jumala laps teeb Jumala tegusid, kristlane teeb Kristuse tegusid. Aga "igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! ja on "isast kuradist" (Joh.8,44). Ja Jeesus lisas: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" Väliselt võime me olla koguduse liikmed ja usklikud, kuid seesmiselt siiski orjad – patu orjad, s.t. meie oma vaim on sõpruses meie lihaga ja vaenus Jumalaga. Aga millist muutust ootab Jumal? Kas piisab välisest? Rom.2,28.29: "Ei ole ju juut see, kes seda on välispidi; ega ole ümberlõikamine see, mis sünnib välispidi lihas, vaid juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, mitte kirjatähes. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt."
Uussünni tõelisest olemusest kirjutab Paulus efeslastele – Ef.4,22-24: "Teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse." Samast kogemusest kirjutab ta ka kirjas Rooma rahvale – Rom.6,6-15: "Kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes. Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all. Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!"
Uussünd on sisemine protsess, mis kajastub ka väliselt meie tegudes. Aga kuidas me seda kogeme? Mida me tunneme? Jeesus seletas seda Nikodeemusele nii – Joh.3,8: "Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!" Tuletame meelde, et sama kreekakeelset sõna, mis on siin tõlgitud tuul, võib tõlkida ka vaim. Vaim tegutseb, kus Tema tahab, kuidas Tema tahab, kelles juures Tema tahab, selles koguduses, kus Ta tahab, arvestamata inimeste tahet ja arvamust. Vaimu tööks soodus keskkond on madalrõhkkond – tuul puhub alati madalrõhkkonna suunas! Nii et alandlik vaim meelitab ligi Püha Vaimu! Millisest ilmakaarest Vaim tuleb ja mil viisil – kas vaikse tuuleiilina või marutuulena – seda ei tea meie ega saa Talle seda ette kirjutada. Aga üks on kindel, nagu ütles Jeesus – "sa kuuled Ta häält." Ülevalt sündimine on tajutav. Aga milline on see hääl, seda otsustab Jumal. Paljud eksivad siin, oodates mingit kindlat häält või häälitsemist! Ja mida võimsam ja valjem on hääl, seda vägevamaks peetakse uussündi. Aga kuidas puhub tuul tavaliselt? Vaikselt ja pehmelt - ning teeb ilusti ära oma töö.
Tuul on nähtamatu, kuid ta on olemas ning avaldab oma mõju. Nii mõjutab ka Püha Vaim meie südant. Ellen G. White kirjutab raamatus Ajastute Igatsus, lk. 108, 109: "Tuul kohiseb puude ladvus, kahistab lehtedes ja lilledes, ometi pole seda näha ja inimene ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Samuti on Püha Vaimu tööga inimese südames. Inimene ei suuda võib-olla nimetada oma pöördumise täpset aega ja kohta ega eristada kõiki momente pöördumisprotsessis, kuid see ei tõenda, et ta ei ole pöördunud. Kristuse vägi töötab nähtamatult nagu tuul. Vähehaaval, võib-olla inimesele endalegi märkamatult, loob ta olukorrad, mis tõmbavad inimese Kristuse juurde. Toimima võib hakata Jeesuse üle mõtisklemine, Pühakirja lugemine või jutlustaja suust kuuldud sõna. Ja äkki, kui Vaim esitab otsese üleskutse, annab hing end rõõmsalt Jeesusele. Paljud nimetavad seda silmapilkseks pöördumiseks, kuid see on Püha Vaimu kauaaegse töö tulemus; kannatlik pikaajaline protsess."
Jumal võib, kui Ta tahab, anda uussünni läbiteinud inimesele vaimuannina võime kõnelda mõnes võõras keeles, kuid Ta ei pea seda tegema. Jumal võib anda anni terveks teha, kuid Ta pole kohustatud seda tegema. Jumal võib anda prohvetlikult kuulutamise vaimuanni, kuid Ta ei pea seda tegema. Need kõik on Vaimu annid, kuid mitte uussünni esmane tunnus. Mis on siis uussünni juures peamine – tõend sellest, et uussünd on toimunud? Laps, Jumala laps – uus inimene, kes ei ela enam liha järgi vaid Vaimu järgi. Uuestisündinud inimesel võib puududa erutav uussünni lugu, kuid ei tohi puududa uus süda, uus meel, uued eesmärgid ja kindlasti – lapsemeel!
Nüüd läheme aga selle erutava küsimuse juurde, mille esitas ka Nikodeemus: "Kuidas see võib sündida?" (Joh.3,9). Kuidas sünnib ülevalt usklik inimene; jah, inimene peab enne uskuma, kui ta võib uuesti sündida. On palju uskuvaid inimesi, kuid veel uuesti sündimata, nagu Nikodeemus. Ja me küsime: "Kuidas see sünnib?" Nikodeemuse küsimusele vastas Jeesus – Joh.3,10-13: "Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, me räägime, mida me teame, ja tunnistame, mis me oleme näinud, ja te ei võta meie tunnistust vastu! Kui ma teile räägin maisist asjust, ja te ei usu, kuidas te usuksite, kui ma teile räägiksin taevasist asjust? Ja ometi ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg!"
Kui palju on tänapäevalgi kristluse õpetajaid, kes ei tea seda esimest, nii-öelda maist asja, nagu ütles Jeesus, aga arvavad teadvat taevasi asju. Nikodeemus tuli küsima taevasest asjast, Jumala riigist, aga ei suutnud mõista maist asja – uussündi, mis toimub maa pealt taevasse rännaku algul. Võimatu on mõista taevasi asju ilma maist asja – uussündi – mõistmata ja kogemata. Alles uussünd ühendab meid tugevasti Kristusega, kelle kaudu avaneb meile taevas ja taevased asjad.
Kristus siiski ei piirdunud Nikodeemuse noomimisega; Ta andis ka otsese vastuse tema küsimusele – Joh.3,14.15: "Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu!" Et seda piltlikku kõnet mõista, meenutame üht sündmust Iisraeli rahva rännakul Egiptusest Kaananisse. Kõrbes, enne sisenemist Kaananisse nõelasid Iisraeli rahvast mürkmaod. Palju rahvast oli suremas. Jumal käskis Moosesel valmistada vaskmao ja asetada see kõrge ridva otsa, et igaüks, kes sellele vaatas, jääks elama.
See kujutab ilmekalt suurt võitlust elu ja surma peale, mis toimub siin maailmas. Madu, Saatan on hammustanud iga inimest – kõik on pattu teinud ja patu palk on surm – meid kästakse jätta oma tarkus ja teadus ning vaadata Kristusele. Meid kästakse jätta kõik oma püüded ja teened, unustada oma seisukoht ühiskonnas ning teha vaid üht: kiirustada risti alla ja vaadata Jeesusele – vaadata siiralt, lapselikult, usus, seni kuni tunneme, kuidas ristilt voolab meisse uus elu. Seejärel tuleb meil paluda ja oodata Isa tõotust – Püha Vaimuga täitmist, kes hakkab juhtima meie uut elu – ülevalt sündinud Jumala lapse elu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv