Nähtav ja kuuldav
11.08.2012 - (1381)

1997. aastal surid ühe nädala jooksul kaks üle maailma tuntud inimest – 31. augustil suri printsess Diana ja 5. septembril ema Theresa. Varsti pärast neid kurbi sündmusi toimus Ameerika televisioonis vestlussaade ("talk show"), mille külaline võrdles nende kahe kuulsa inimese surma. Ta ütles muuseas: "Ma usun, et printsess Diana oli tõeliselt siiras oma jõupingutustes aidata vaeseid, kuid ema Theresa head teod polnud midagi muud kui poliitiline mäng."
Saatejuht vastas: "Te kindlasti mõtlesite vastupidist."
"Ei," rõhutas külaline, "ma tõesti usun, et printsess Diana hoolis tõeliselt vaestest inimestest ja soovis neid tõesti aidata. Kuid ema Theresa püüdis vaid reklaamida oma abordi- ja abielulahutuse-vastast kihutustööd!"
Kummaline suhtumine ema Theresasse, kas pole! Ehk oleks keegi pidanud tuletama talle meelde, et see oli ema Theresa, mitte printsess Diana, kes jättis oma mugava kodu, et elada üle 45 aasta India kõige vaesemate keskel neid teenides, ilma ühegi filmi- või videokaamerata tema tegevust kajastamas maailmale. Ja mis ajast on abordist ja abielulahutusest saanud vaid poliitiline küsimus ja mitte enam moraali küsimus?
Kuid selle vestlussaate külalise sõnad peegeldavad paljude mõtteviisi tänapäeva maailmas. Kaasaegne ühiskond põhimõtteliselt ütleb: "Keegi ei keela sul olla kristlane. Me elame vabas maailmas. Kui sa soovid olla kristlane, ole pealegi. Käi kirikus, teeni oma Jumalat. Kuid ära püüa oma tõekspidamisi teistele kaela määrida!" Teiste sõnadega: ole pealegi nähtav, kuid mitte kuuldav! Tee oma häid tegusid, kuid ära pasunda loomisõpetusest ega kuuluta, et me "turvaseksi" asemel peaksime hoopis harrastama vooruslikku elu! Ole pealegi nähtav – ka sinul oma kummalise elustiiliga on koht meie ühiskonnas – kuid ära räägi oma tõekspidamistest! Ära püüa oma vaateid levitada! Hoia need endale!
Peaaegu kõikjal hinnatakse kristlasi kõrgelt – nende aususe, kõrge moraali, töökuse, abivalmiduse, kaastunde, empaatia pärast. Aga kui sa keeldud oma ülemuse kaitseks valetamast, või seisad vastu mõnedele ebaeetilistele võtetele oma tööandja äris, või püüad rääkida oma usust avalikult oma kaastöölistele, siis öeldakse sulle tavaliselt: "Äri on äri ja religioon on religioon; me peame hoidma need teine-teisest lahus." Jälle sama põhimõte: tore, kui kristlased on nähtavad oma heategudega, oma tubli tööga, kuid paha on, kui nad muutuvad kuuldavaks – kui nad õpetavad, et ka teised peavad muutma oma eluviise!
Selles pole, muidugi, midagi uut. Nii on see olnud juba kristluse algusest peale. Apostlite tegude raamatu 4. peatükis räägitakse, kuidas kiiresti kasvav kristlik kogudus hakkab võimsalt mõjutama ühiskonda. Juudi poliitiline eliit on häiritud ning nad arreteerivad Peetruse ja Johannese. Omavahel nõu pidades ütlevad nad – Apt.4,16.17: "Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata. Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!" Teiste sõnadega: olge pealegi olemas, kuid ärge kuulutage Jeesusest; olge nähtavad, kuid mitte kuuldavad!
Luukase kirjutatud aruanne jätkub: "Ja nad kutsusid nad sisse ja keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel. Aga Peetrus ja Johannes kostsid neile ning ütlesid: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!"" (s.18-20).
Olge nähtavad, kuid mitte kuuldavad! Tehku ema Theresa oma heategusid, kuid ärgu kuulutagu oma kristlikke vaateid! Lööge kaasa ühiskonna valupunktide lahendamisel – toitke näljaseid, külastage vanureid ja haigeid, toetage lastekodusid jne, kuid ärge pasundage oma usust! Aga Piibel õpetab selgesõnaliselt, et kristlased peaksid olema mitte ainult nähtavad, vaid ka kuuldavad. Kui meil on ainus sõnum, mis näitab, kuidas pääseda surmast ellu – tagasi Jumala juurde, kust me oleme kunagi lahkunud –, siis häda meile, kui me hoiame seda vaid endale ega kuuluta kõigile teistele! Selle kuulutamine pole mingi labane poliitiline mäng ega kihutustöö; see on abistava käe sirutamine inimestele, kes vastasel korral hukkuksid!
Jumala riigi levimisest räägivad hästi paar Jeesuse jutustatud tähendamissõna, mis on kirjas Matteuse evangeeliumi 13. peatükis.
1. TÄHENDAMISSÕNA SINEPISEEMNEST.
Mat.13,31.32 on kirjutatud: "Teise tähendamissõna Ta esitas neile ning ütles: "Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule. See on küll kõige väiksem kõigist seemneist, aga kui see on kasvanud, on see suurim aiataimedest ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesad ta okstele!""
Evangeeliumides kasutatakse tihti vaheldumisi väljendeid "Jumala riik" ja "taevariik." Nendega osutab Jeesus Jumala rahvale, Jumala kogudusele, kes moodustavad Jumala kuningriigi. Vana Testamendi päevil oli Jumala rahvaks ajalik Iisrael, Uue Testamendi ajal on selleks kogudus kui vaimulik Iisrael. See on kui tükike taevast maa peal!
Nii ütleb Jeesus, et Jumala kogudus on selle maailma "põllul" alguses tilluke kui sinepiseeme, aga see hakkab kasvama, saades lõpuks suureks kui suurim aiataim – suureks kui puu, mille okstele linnud teevad oma pesa. Kogudus kasvab, ajab harusid, mõjutades kogu ühiskonna kultuuri. Teisisõnu, kristlased on mitte ainult nähtavad, vaid ka kuuldavad, mõjutades oma elumuutva sõnumiga kogu maailma.
Tavaliselt me ütleme, et kogudus sai alguse Nelipühal, kuid me võime näha selle algust veelgi varem – Kristuse sündimisest siia maailma. Tema maine elu sai alguse tillukesest seemnest neitsi Maarja üsas. Sellest kasvas väike laps oma väikeste käte ja jalgadega. Kuid see laps "edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures" (Luk.2,52) ning umbes 30-aastaselt oli Jeesus küps mees, alustades oma erilist ja tähtsat missiooni, olles kõigile nii nähtav kui ka kuuldav. Ta tegi head, kuulutades samal ajal Jumala riigist. Lõpuks vaatasid variserid üksteisele otsa ja tunnistasid – Joh.12,19: "Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!" Eriliselt hakkas Tema järelkäijate arv kasvama ja Tema õpetus levima peale Ta lunastavat surma ja ülestõusmist ning täna, 2000 aastat hiljem, peetakse Teda ikka veel kõige silmapaistvamaks isikuks, kes on kõndinud sellel maisel pinnal! Ja Tema õpetust kuulutatakse kõikjal maailmas. See taim ikka veel kasvab ja muutub üha suuremaks. Kristlus on nii nähtav kui kuuldav. Kristuse järelkäijad on nii nähtavad kui kuuldavad. Ainult selliselt saab see elav taim kasvada!
Eks on sarnane lugu olnud ka meie Pärnu kogudusega. Möödunud sajandi algul sai ehitatud "kasvuhoone" ja istutatud sinna väike taim, mis oli kasvanud äsja külvatud evangeeliumiseemnest. Ja sellest ajast on see kogudus kasvanud, olles nähtav ja kuuldav siin linnas. Oleks ta olnud rohkem nähtav ja kuuldav, oleks ta kasvanud veelgi suuremaks! Aga seni, kui see kogudus elab, on alati võimalus võtta veelgi tõsisemalt Jeesuse üleskutset kuulutada evangeeliumi igale inimesele päikese all ja selliselt ei ole Jumala riigi kasvul siin linnas piire.
2. TÄHENDAMISSÕNA HAPUTAIGNAST.
Ka teises tähendamissõnas õpetas Jeesus, et kristlik kogudus peab olema nii nähtav kui kuuldav, s.t. avaldama reaalset mõju selles maailmas. Ta ütles – Mat.13,33: "Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema!"
Kodus valmistatud leib on nii hea, eriti kui seda küpsetas ema tõelisest haputaignast. Mäletan, kuidas ta iga kord, peale leivapätside voolimist ja ahju asetamist, jättis ühe väikese taignatüki puust valmistatud taignasõtkumise nõu nurka – ootama järgmist leivategu. See hapendunud taignatükk värske taigna materjali hulka segatuna pani kiiresti kogu taigna hapnema.
Seda ainet, mis paneb taigna õigesti hapnema, kutsutakse pagaripärmiks ehk lihtsalt pärmiks. Ühest leivateost teise säilitatavat hapnenud tainast kutsutakse juuretiseks. Pärmil on mõned head omadused.
Kõigepealt, see lisab maitset. Õigesti hapendatud leib maitseb hästi. Ja nii peaks ka kogudus ja iga kristlane lisama maitsetusse maailma head maitset.
Teiseks, pärm ei juhi tähelepanu endale. Keegi ei ütle leiba süües: "Kui hea pärm!" Vaid inimene ütleb: "Kui hea leib!" Jäädes ise tahaplaanile, teeb ta oma head tööd, avaldab oma kasulikku mõju. Nii ei juhi ka kristlane ega kristlik kogudus tähelepanu endale, vaid Kristusele kui Eluleivale, jäädes ise tahaplaanile.
Kolmandaks, pärmist on tolku vaid siis, kui ta hapendab leiva! Lebades oma pakendis sinu külmikus, ei ole tast mingit kasu. Nii on ka kogudusest ja selle liikmetest kasu vaid siis, kui nad lähevad kirikust välja "kõike maailma" (Mrk.16,15).
Neljandaks, pärm on elav, see koosneb elavatest pärmiseentest. Ja nii peab ka kogudus ja iga kristlane olema elav, et temast oleks mingit kasu maailmale, kus ta elab. Paljud usklikud ei avalda vajalikku mõju just sellepärast, et nad ei ole elavad kristlased!
See "elavus" paneb mind tõsiselt mõtlema ja peaks panema mõtlema ka teid. Miks on mõned inimesed, mõned liikumised, mõnede ideede eestvõitlejad palju elavamad kui meie? Häbi öelda, aga isegi homoseksuaalid ajavad oma "asja", s.t. püüavad levitada oma sõnumit sageli elavamalt kui paljud kristlased. Ja miks on mõned kristlusest äraeksinud voolud meist elavamad, jõudes igasse kodusse enne meid? Võib-olla ei peaks meie "elu" just selliselt silma torkama, aga kuidagi peaks see ju ikkagi avalduma! Siin on mõtlemisainet ja palveteemat.
Me peame olema nähtavad ja kuuldavad; püüame seda olla mõistlikul ja kaunil viisil. Paulus kirjutab 2.Kor.5,11: "Et me nüüd teame, mis on Issanda kartus, siis me MEELITAME inimesi uskuma." "Meelitamine" tähendab, et see, mida nad meist näevad ja kuulevad, peab olema ilus ja meeldiv, järgimisele ahvatlev. Aga selliselt teisi "meelitada" saab vaid inimene, kes teab, "mis on Issanda kartus" – s.t. inimene, kellele Jeesus on tõeliselt elu Issandaks.
Kui kristlasi nähakse laitmatute inimestena ja kuuldakse kaastundlike inimestena, on tulemuseks kristluse kasvav mõju maailmas. Vahel kasvab see nagu sinepiseeme aias, olles kõigile nähtav; vahel toimib see nagu pärm taignas, olles küll mitte nähtav, aga heast maitsest tuntav; aga igal juhul on see aktiivne ja elav! Jeesus ütles – Mat.5,16: "Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas."
See kutsub elama õiget jumalakartlikku elu. Aga milline on see elu? Kuidas me peaksime toimima igas konkreetses olukorras? Viimasel ajal on paljud püüdnud lahendada seda küsimust, esitades endale vastuküsimuse: "Mida teeks Jeesus?" või "Kas Jeesus teeks seda?" Sellest on tihti abi. Kuid mitte alati. Mitte alati ei mõista me üheselt, mida teeks Jeesus antud situatsioonis. Seepärast pakuksin ma lisaks veel ühe küsimuse, mida endalt küsida siis, kui sa kavatsed kellelegi midagi teha või öelda. Küsi endalt: "Kas ma soovin, et teised seda MULLE teeksid või ütleksid? See küsimus on tuletatud Jeesuse õpetusest, Tema "ülimast käsust", nagu see on pealkirjastatud Matteuse evangeeliumis – Mat.7,12: "Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile." Nii et enne, kui sa asud teisele midagi tegema või ütlema, mõtle alati: "Kas ma soovin, et teised MULLE seda teeksid või ütleksid?" Kas see meeldiks mulle? Kui see mulle meeldiks, siis meeldib see tõenäoliselt ka teisele. Aga kui see mulle ei meeldi, miks peaks see meeldima teisele? Sellega võtad sa vastutuse oma tegude ja sõnade eest endale ega veereta seda Jeesusele! "Küll Jeesus teeks ka nii!" ütled sa. Aga kas Ta ikka teeks, kui see sulle ei meeldiks?
Maailm ütleb kristlastele: Olge nähtavad kuid mitte kuuldavad! Kristus aga ütleb: "Olge nähtavad ja kuuldavad. Elage laitmatult kui Jumala lapsed ja kuulutage evangeeliumi maailma äärteni!" Apostlid ütlesid: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" See oli apostlite valik. Ka meist igaüks peab tegema oma valiku!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv