Hoidugem tõdede vastandamisest
11.09.2004 - (1746)

Jeesuse jünger Johannes on tuntud armastuse apostlina ja, oh, kui palju räägitakse kristlikus kirikus armastusest! Kuid seesama armastuse apostel ütleb – 1.Joh.3,18: "Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!" Teisisõnu: mis te sellest nii palju räägite ja laulate, näidake seda oma heade tegudega ja tõe vastuvõtmisega!

Mis on tõde? Jeesus ütles oma ülempreesterlikus palves – Joh.17,17: "Pühitse neid tões: Sinu Sõna on tõde!" Armastust näidatakse Jumala Sõna uskumise ja selle järgi tegemisega.

Aga kuidas defineerib see Sõna ise armastust? Laseme armastuse apostlil endal vastata – 2.Joh.1,6: "Ja see on armastus, et me käime Tema käskude järgi." Ka oma esimeses kirjas annab Johannes sarnase armastuse definitsiooni – 1.Joh.5,3: "Sest see on Jumala armastus /ehk armastus Jumala vastu/, et me peame Tema käske," lisades: "ja Tema käsud ei ole rasked!" Armastus teeb käsutäitmise kergeks!

Aga millest me tunneme, et me armastame ligimest? Laseme jällegi armastuse apostlil vastata – 1.Joh.5,2: "Sellest me tunneme, et me armastame Jumala lapsi, kui armastame Jumalat ja täidame Tema käske."

Siit võime teha kokkuvõtte, mis on hästi formuleeritud Pauluse poolt – Rom.13,10: "Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine." Jätame meelde: Armastus on käsu täitmine, ehk Jumala käskude järgi elamine. Ainult selline armastus "ei tee ligimesele kurja." Vastandina, näiteks, armukese pidamine, mida peetakse ka armastuseks, teeb ligimesele kurja ja on Jumala käsu vastu!

Aga kuidas nimetatakse seda, mis on käsu vastu? Laseme ka sellele küsimusele vastata armastuse apostlil – 1.Joh.3,4: "Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu."

Kõik kristlased nõustuvad, et patt on paha asi ja seda ei tohi teha. Kuid kõik ei mõista ühtmoodi, mis on patt?

Pühakiri ütleb: Käsust üleastumine on patt. Paljud aga ütlevad: Ei, vaid armastuse puudumine on patt! Aga milleks öelda "ei!", milleks vastandada neid põhimõtteid, kui me just äsja tõestasime, et käsust üleastumine võrdub armastuse puudumisega, sest armastus on käsu täitmine!

Milleks see jutt? Paljud kristlased armastavad rääkida armastusest, kuid ei taha kuuldagi Jumala käskude pidamisest, eriti kui küsimuse alla tuleb hingamispäeva käsk. Nad ütlevad, et Uue Testamendi ajal asendab armastus Jumala käskude pidamist! Pole vaja rääkida Jumala käskudest, tuleb vaid armastada! Aga just Uuest Testamendist me lugesime, et "armastus on käsu täitmine," ja seda kirjutab veel armastuse apostel ise! See ei tähenda seda, et armastamine – nii kuidas keegi seda mõistab – ongi Jumala käsu täitmine, olenemata sellest, kas kümmet käsku täidetakse või mitte! See oleks absurd! Ainult käsu täitmine on käsu täitmine; käsu täitmata jätmine pole käsu täitmine! Kui me inimlikult armastades jätame mõne eeskirja Jumala kümnes käsus täitmata, siis oleme me käsust üleastujad, mitte käsu täitjad! Käsu täitmata jätmine ei ole käsu täitmine – isegi siis, kui me ütleme, et armastame Jumalat ja ligimest! Käsu täitmata jätmine on tõend sellest, et me ei armasta tõeliselt! Armastuse puudumisel on käsu täitmine raske, tegelikult võimatu; vaid tõeline armastus teeb käsu täitmise kergeks.

Meil tuleb säilitada tasakaal ja hoiduda mõttetust vastandamisest. Me ei saa vastandada armastust Jumala käskude pidamisele. Armastus on tähtis, kuid sama "tähtis on Jumala käskude pidamine," nagu ütleb Paulus (1.Kor.7,19). Sest armastus on käsu täitmine. Ülistades armastust, mis on kahtlematult ülim voorus, ja halvustades käsku, kuna see ei suuda kedagi päästa (aga see polegi tema funktsioon), ajame piltlikult öeldes tülli need, keda Jumala Sõna on harmooniliselt ühte pannud, ja rikume selliselt ära oma usu. Me võtame vastu ühe ja hülgame teise, andmata enesele aru, et me jääme selliselt ilma mõlemast!

Armastus ei asenda käsu täitmist; armastus teeb käsu täitmise võimalikuks ja isegi kergeks! Selliselt on nad lahutamatud.

Me ei suuda iial ülehinnata ohtu, mis varitseb meid, kui me hakkame midagi rõhutama. Vahel me ütleme: "See ei ole uus tõde, aga seda ei ole seni niivõrd rõhutatud!" Sõber, ole ettevaatlik oma uue rõhutamisega. Sa teed seda paratamatult millegi arvel ja võid selliselt endalegi märkamatult sattuda ohtlikule pinnale.

Läbi aegade on Saatana üheks eksitamise võtteks olnud juhtida inimesi asetama üks tõde suurendusklaasi alla, seal kõrval aga teine vähendusklaasi alla. Seejärel jätkatakse ühe suurendamist ja teise vähendamist, kuni üks tõde on muutunud ülisuureks, lausa kõigeks, ja teine – ei millekski!

Klassikaliseks näiteks on käsu ja armu vastandamine. Kui me hakkame armu ülistama sellepärast, et meid mõistetakse õigeks ainult armust (Rom.3,24), ja käsku alavääristama sellepärast, et "käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha" (Gal.2,16), oleme omavoliliselt viinud kaks lunastusplaanis ühtviisi tähtsat asja näilisesse vastuollu. Me oleme teinud kahest harmoonilisest tõest vastandid. Ja see on ohtlik eksitus. Aga mis saaks siis, kui me hakkaksime armu alavääristama sellepärast, et see ei suuda näidata meile pattu, ja käsku ülistama sellepärast, et see suudab seda teha? Nüüd on rõhk asetatud vastupidi ja ka selle tulemuseks on eksitus. Miks mitte leppida tõega, et käsul on oma tähtis koht meie pattude näitamisel (Rom.3,20; 7,7) ja armul sama tähtis koht pattude andestamisel; mõlemad on hädavajalikud meie tagasitoomisel Jumala juurde.

Jeesus tegi ühe õnnetu inimese õnnelikuks sõnadega – Joh.8,11: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!" Ta andis eksinule armu, päästes ta surmast, kuid juhtis samas ta tähelepanu sellele, et ta edaspidi elaks Jumala käsu järgi! Jah, Jumala käskude pidamine pühitsuselus on niisama tähtis kui arm õigeksmõistmisel! Ja selleks meile armu antaksegi, et me hakkaksime elama Jumala käsu järgi. Hoidugem üle rõhutamast nii üht kui teist.

Sarnaselt asetatakse sageli kaaludele usk ja (käsu)teod. Ühed ütlevad, et usk on üle kõige, teised ei väsi rõhutamast sõnakuulmist (käsutegusid). Kuid kas üldse on võimalik lahutada usku tegudest? Jakoobus kirjutab – Jak.2,14: "Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õndsaks teha?" Kuidas nii? imestavad mõned. Jakoobus ise selgitab – Jak.2,21-26: "Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks ja täitus Kiri, mis ütleb: "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks ning ta nimetati Jumala sõbraks." Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust. Ja eks nõndasamuti ka hoor Raahab mõistetud õigeks tegudest, kui ta vastu võttis käskjalad ja nad ära saatis teist teed? Sest samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud."

Väga selgelt öeldud ja veenvalt põhjendatud. Pole ime, et Martin Luther, kes kaldus asetama erilise rõhu usule, nimetas Jakoobuse kirja "õle epistliks!" Paulus väljendub pisut ettevaatlikumalt – Rom.3,28: "Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." Kuid ka tema ei ütle, et (käsu)tegudel pole mingit tähtsust. Ta ei saagi seda öelda, sest niisama tähtis koht kui on Jumala armul õigeksmõistmisel, on (käsu)tegudel selles armus (pühitsuselus) elamisel! Just seda ütleb Paulus Ef.2,8-10: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes."

Nii et ärgem lubagem usku ülendada ja tegusid alandada, ka mitte tegusid ülendada ja usku alandada – need käivad käsikäes ja on mõlemad vajalikud.

Me juba rääkisime, et pole võimalik vastandada armastust sõnakuulmisele. Armastus väljendub sõnakuulmises ja sõnakuulmisega väljendatakse armastust. Kui te mind ei usu, siis uskuge ometi Jeesust, kes ütles – Joh.14,15: "Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!"

Aga nüüd küsime: Kumb on olulisem tõde, kas "Jeesus – meie asemik" või "Jeesus – meie eeskuju"? See pole vaid teoreetiline probleem; tegelikult on see väga praktiline küsimus. Kas pole mitte mõnel kalduvus rõhutada, et Jeesus on teinud ja teeb meie eest kõik! Ja meil pole endil vaja midagi teha. Tema katab meie mineviku puudused, Tema katab meie oleviku puudused, Tema teod arvatakse meie tegude asemele. Tema iseloom arvatakse meie iseloomu asemele. Tema teeb, et me tahame, Tema teeb, et me teeme. Tema tegutseb meie sees ja meie läbi ja ärme takistame oma tegudega Tema tööd! Ärme rabeleme, jääme vaikseks, sisenedes Tema hingamisse!

Kui sügavad mõtted! Ma ei ütle, et siin oleks midagi põhimõtteliselt valesti. Välja arvatud see, et siin on ühest tõest tehtud suur mägi ja asetatud kuulaja ette nii, et viimane ei näe üle selle teist niisama suurt ja tähtsat tõde: "Jeesus – meie eeskuju!" Jeesus ütles mitte ainult – Mat.11,28: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" vaid ka – Mat.11,29: "Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik." "Järgi mind!" (Mat.19,21). "Ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!" (Joh.5,14). "Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest (Luk.13,24). Paulus kirjutab – Gal.6,10: "Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!" ja manitseb – Heb.12,4: "Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga," vihjates Jeesuse võitlusele verepisarais.

Jeesus on meie asemik, kuid Ta on ka meie eeskuju! Ta on tõepoolest meie eest kõik teinud, kuid selle samaga on Ta valmistanud tee, et meie elaksime samasugust elu nagu Tema elas! Johannes ütleb otse – 1.Joh.2,6: "Kes ütleb enese Tema sisse jäävat /Jeesus – meie asemik/, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas /Jeesus – meie eeskuju/." Rõhutades esimest ja osutades mitte piisavalt tähelepanu teisele vääname me tõde ja tulemuseks on haigutav kuristik usu teooria ja praktika vahel meie elus. Me teame, et Jeesus vabastab meid patust, kuid elame ikka patu köidikuis. Me teame, et Jeesuse iseloom astub meie iseloomu asemele, et me muutume Tema sarnaseks, kuid me kanname ikka edasi neid vanu inetuid iseloomujooni.

Miks ei ole Jeesus saanud meis kõik uueks luua? Sest me oleme alahinnanud Tema kui eeskuju osa! Me oleme alahinnanud omapoolse võitluse osa, justkui oleks oma mina alistamine ja Jeesusele vaatamine väike ja kerge asi. Meil on sada sõna öelda selle kohta, kuidas Jeesus kõik teeb ja meie olgu vaiksed, kuid vaevalt kümme sõna selle suure võitluse kohta, mille toob endaga kaasa Jeesuse eeskuju järgimine.

Jeesuse kui asemiku ja Jeesuse kui eeskuju mõiste taandub tegelikult kahele teisele tuntud teoloogilisele terminile: õigeksmõistmnine ja pühitsuselu. Kui me rõhutame õigeksmõistmist, et see toimub silmapilkselt ja siin ei arvestata meie tegusid, vaid ainult usku ja kahetsust, samal ajal alahindame pühitsust kui eluaegset võitlust patu vastu, kus me kohtame nii võite kui kaotusi, tõuse ja langusi (tegelikult on need seda suuremad, mida vähem me pühitsuselu hindame), siis oleme me omavoliliselt ülendanud üht ja alandanud teist kahest võrdsest ja suursugusest evangeeliumi tõest.

Ja milleni see välja viib? Ajakirjas "Ministry" 06.1975 on kirjutatud: "Rõhu asetamine õigeksmõistmisele ainult usu läbi, mis varjutab kuigivõrd pühitsust, juhib otse babüloonlikule tõekspidamisele – "ainult usu!" See valmistab tee oikumeenilisele liitumisele."

Et paremini mõista, kui hukatuslik võib olla ühe tähtsa asja ülerõhutamine, toon lõpuks lihtsa elulise näite. Omal ajal käisin ma mitu korda oma vana "Pobedaga" Kaukaasias. Ühele sellisele reisile minnes ütles üks autojuhist sõber mulle: "Pea alati silmas kahte asja: et karteris oleks õli ja radiaatoris vesi." Kui ma nüüd mõtleksin nii: "Kõige tähtsam on ikkagi bensiin, sest see paneb auto liikuma. Õli ja vesi on siiski kõrvalised asjad, need ei pane ju mootori tööle." Ja lõpuks jätangi õli ja vett lisamata. Mis on tulemuseks? Auto mootor ütleb üles, kuigi paak võib olla "kõik-tähtsat" bensiini täis!

Sarnane katastroof võib juhtuda ka meie usueluga, kui me hakkame mõnda tõde ülerõhutama või üht tõde teisega vastandama. Olgem siis tasakaalukad, pidades silmas, et Jumala Sõnas on kõik ühtviisi tähtis.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv