Uus käsusõna
11.10.2014 - (1413)

Üks noor isa kuulis lärmi oma koduaias ja läks vaatama, mis seal toimub. Selgus, et seal tülitses tema väike tütar oma mängukaaslastega. Kui ta püüdis neid korrale kutsuda, ütles tütar: "Issi, rahune maha, kõik on korras, me mängime ju ainult kirikut!"
Jeesus nägi, et sellised asjad võivad juhtuda ka päris kirikus, seepärast ütles Ta Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Kas te panite tähele, kuidas Jeesus nimetas seda "uut" asja? Kas see oli soovitus või ettepanek? Ei, see oli "käsusõna" ehk käsk. Ja kui Jumal midagi käsib, siis tuleb seda teha. Nagu kümme käsku, on ka see käsk täitmiseks.
Kõigepealt tähendab see seda, et see tegevus ehk siis üksteise armastamine on võimalik, sest Jumal ei nõua meilt kunagi midagi võimatut. Teiseks näeme siin vihjet, et see vastastikune armastamine on meie kontrolli all. See on meie otsustada ja valida ning teha.
Maailm püüab jätta muljet, et armastus on midagi salapärast, mis lihtsalt juhtub meile või meiega. Räägitakse keemiast või sädemest inimeste vahel, mille vastu ei saa midagi. Teinekord see keemia või säde puudub ja jälle pole midagi parata. Armastus justkui ei olenekski meist. Inglise keeles on koguni armumise kohta selline väljend: "To fall in love" (armastuse sisse kukkuma), Inimesed kukuvad armastusse, nagu nad kukuvad kraavi! Ja loomulikult on neil vastav väljend ka armastuse otsasaamise kohta: "To fall out of love" (armastusest välja kukkuma). Niisiis, vahel kukuvad inimesed armastuse sisse ja teinekord jälle sellest välja. Jääb mulje, nagu oleks juhtunud midagi kogemata, meist olenemata. Ja see võib juhtuda nii kiiresti, nii ootamatult, nagu ütlevad ühe laulu sõnad (tõlkes): "Ma armastan sind. Palun ütle mulle, mis on su nimi!"
Piibel aga õpetab, et armastus on midagi sellist, mida meie saame kontrollida, juhtida, valida. Just selles kontekstis käsib Jumal meil armastada üksteist – mitte oodata, millal ja kus see juhtub, vaid otsustada armastada kohe praegu ja siin. Kuidas on see võimalik? See on võimalik, kui me mõistame, et armastus pole mitte niivõrd tunne kui tegu! Küll tuleb ka tunne – sobival ajal, sobivas kohas, sobival määral –, kuid otsustavaks saab ikkagi tegu. Me valime ja otsustame armastada üksteist ning tegutseme vastavalt.
Mis imearmastusest me siis siin räägime? Jumalikust armastusest. Tuletame meelde, mida ütles Jeesus: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, NÕNDA NAGU MINA TEID OLEN ARMASTANUD." Kuidas armastas Jeesus? Kas Ta ootas või valis, kellega Tal tekkis keemia või säde. Ei. Ta armastas kõiki, isikute vahel vahet tegemata – isegi Juudast, kelle reeturlikest plaanidest oli Ta vägagi teadlik. Ta ei valinud armastuse objekte näo ega teo järgi; Ta armastas kõiki, tehes kõigile head. Ja kui Ta suri ristil lunastavat surma, siis Tegi Ta seda kõigi eest, avades igale inimesele võimaluse saada pattude andestuse ja igavese elu. Kahju, et nii paljud inimesed seda armastust ei mõista ega vasta sellele. Jah, päästetud saavad vaid need, kes otsustavad Teda vastu armastada.
Ja see armastus väljendub meie tegudes Jeesuse eeskuju järgides. Seepärast manitseb Paulus – Flp.2,2-4: "Tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele."
Siin pole midagi müstilist, kõik allub meie mõistusele. Me otsustame mitte olla isekad. Me otsustame austada teiste mõtteid, soove, vajadusi. Me otsustame vaadata ka selle peale, mis on tulus teistele.
Mida võib see korda saata? Kujutagem ette, et keegi täna siin olijaist otsustab: "Kui ma siit koju lähen, rakendan ma selle oma praktilisse ellu!" Oletame, et ta on abieluinimene. Ta armastab oma abikaasat, nagu Kristus on armastanud meid. Ta on õrn, sõbralik ja lahke isegi siis, kui abikaasa peaks käituma viimase kiusupunnina. Selle tulemusena kaob kodust riid ja tüli ning kujuneb sõbralik õhkkond, mis kahtlematult mõjutab positiivselt ka suhteid lastega, kandudes sealt edasi laste vahele, sealt edasi sugulastele, kaasa arvatud äiad-ämmad. Loomulikult ei saa selline hea õhkkond jääda koduseinte vahele; see kandub sealt välja naabruskonda, kooli, tööle, kirikusse. Ja kui selliseid inimesi on rohkesti, kui meeldivaks teeb see kiriku!
Lugu räägib mehest, kes kutsuti kirikusse. Ta läks. Keegi ei tervitanud teda uksel. Kirik oli peaaegu tühi ja väga napilt valgustatud, sest elektrit tuleb ju kokku hoida; palju need vähesed kohalkäijad ikka suudavad annetada! Laulud kõlasid armetult, jutlus oli igav ja meest ei liigutanud karvavõrdki selle lõpus tehtud üleskutse saada kiriku liikmeks. Koduteel köitis tema tähelepanu üks uus juveelikauplus, mis tähistas avamist. Paistis särav valgus ja kostus mõnus muusika ning kaupluse ees tervitati teda nii sõbralikult, et ta kohe pidi sisse astuma. Sees oli palju heas tujus inimesi ning kõigile pakuti külakostiks head ja paremat. Äsja kirikust tulnud mees mõtles: "Kui juveelipood peaks tegema üleskutse saada selle liikmeks, siis ma küll läheksin!"
Jeesus soovis, et Tema kirik oleks selline soovitud ja ihaldatud paik! "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid," ütles Ta, "kui teil on armastus isekeskis!" Kogudus ilma sooja armastuseta polegi Kristuse kogudus!
Mida tähendab soe armastus? Nagu juba öeldud, on maailmal armastusest oma arusaamine. See põhineb peamiselt OMA tunnetel ja soovidel. Inimene otsib, et tal oleks hea. Kristlik armastus väljendub aga eelkõige üksteisest hoolimises, teiste tunnete ja soovide tundmaõppimises ja võimalusel nende rahuldamises. Selleks vajame me Jeesuse eeskujul kaastundlikku südant. Meie ümber on rohkesti nii ihulike kui hingeliste hädadega inimesi. Kas me tunneme midagi neid nähes või nendele mõeldes? Kui ei, siis on tuline vajadus paluda Jumalalt hella, kaastundlikku südant, tõeliselt armastavat ja hoolivat vaimu.
Ja see peab silmatorkavalt välja paistma mitte üksnes kirikus ja kodus, vaid kõikjal, kus me viibime. Ega me ei saagi olla ühes kohas kaastundlikud ja teises kohas kalgid, ühes kohas tulised ja teises kohal külmad. See ei ole kristlus. See võib olla kristlase mängimine kirikus. Tõeline kristlus saadab meid kõikjal, kus me elame, töötame või viibime. Isegi nende keskel, kes meid vihkavad. Paulus kirjutab – Rom.12,20.21: "Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale! Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!" See on kristlik armastus. Selliselt on Kristus meid armastanud.
Doug Nichols läks misjonäriks Indiasse, kuid juba üsna alguses, kui ta alles hakkas õppima kohalikku keelt, haigestus ta tuberkuloosi ja tal tuli minna sanatooriumi. Tingimused selles rahvarohkes paigas polnud kiita, kuid misjonär otsustas teha oma parima ning võttis kaasa hulgaliselt raamatuid ja traktaate, et tunnistada Jeesusest teistele haigetele. Kui ta aga püüdis neid jagada, pöörasid kõik talle selja. Keegi ei soovinud kristlikku kirjandust. Ja rääkida ta ei saanud, sest ei osanud veel piisavalt nende keelt.
Nii veetis ta seal mõned päevad üsna kurvalt ja nõutult. Haiguse tõttu ärkas ta igal öösel kella kahe paiku, mil tuli peale kohutav köhahoog, mis ei tahtnud kuidagi üle minna. Ühel ööl, kui ta oli selliselt ärkvel, märkas ta vana meest, kes püüdis tõusta oma voodist. Kuid ta oli selleks liiga nõrk. Pärast mitmeid viljatuid katseid mees loobus ja seejärel võis kuulda tema vaikset nuuksumist.
Järgmisel hommikul misjonär mõistis, miks see mees oli nutnud. Ta oli püüdnud tõusta, et minna väljakäiku, kuid tal polnud selleks piisavalt jõudu. Sellepärast oli nüüd tema voodi must ja tuba halba lõhna täis. Teised haiged naersid teda. Ka hooldaja, kes ta voodi koristas ja ta puhtaks pesi, polnud temaga kuigi sõbralik. Mees jäi lamama ja vaikselt nutma.
Järgmisel ööl kella kahe paiku tabas misjonäri jällegi köhahoog. Üle toa vaadates nägi ta jälle vanameest tegemas meeletuid jõupingutusi, et saada kuidagi jalule. Kuid kõik tema pingutused luhtusid. Ka misjonär tundis end nõrgana ja ta tõesti oleks soovinud jääda voodisse lamama, kuid Jumala Vaim andis talle märku, et ta peaks end üles ajama ja meest aitama. Nii ta võttis oma jõu kokku ja tõusis ning läks mehe juurde ja aitas ta jalule. Kuid mees oli kõndimiseks liiga nõrk. Nii upitas misjonär mehe sülle ja kandis ta kätel nagu väikese lapse väljakäiku. Ja nagu väike laps ta oligi, nii kõhnaks jäänud. Väljakäigus hoidis ta vanameest põrandas oleva augu kohal, kuni mees oli oma häda ära teinud. Seejärel kandis ta vanakese tagasi voodisse. Kui ta oli mehe voodisse asetamiseks kummardunud, pani mees oma käe tal ümber kaela, tõmbas pea enda näo juurde ja suudles teda otsaette ning ütles midagi, mis pidi tähendama vist "aitäh!"
Kui misjonär järgmisel hommikul ärkas, seisis tema voodi kõrval mitu haiget, kes palusid tal anda lugeda neid raamatuid ja traktaate, mis ta oli sanatooriumi kaasa toonud. Mõne järgmise nädala jooksul andis ta ära kogu kirjanduse, mis tal oli, ja palju haigeid ning mitmed sanatooriumi personali liikmed õppisid tundma Jeesust kui armastavat ja kaastundlikku Päästjat.
Jah, nad pidid esmalt Teda nägema – selle misjonäri isikus – ja alles seejärel olid nad valmis Temast lugema ja kuulma.
Kristlastena on meidki kutsutud näitama Kristust maailmale. Meid pole kõiki kutsutud jutlustama. Me kõik ei oskaks seda. Meid kõiki pole kutsutud tegema vägevaid tegusid, tooma suuri ohvreid. Me kõik ei suudaks seda. Aga me kõik võime, saame ja suudame teha väikeseid armastusetegusid. Aga just neist algab tõeline kristlus. Neist saab meie elujutlus, mis võib olla palju tõhusam kui ükski kirikus peetud jutlus.
Nii et kui ma täna pidasin oma viimase kirikujutluse teie koguduse pastorina, siis mu elujutlus jätkub – ja jätkugu ka teie oma – Jumala auks ja kiituseks ning paljudele õnnistuseks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv