Veel üks aasta
12.01.2008 - (1598)

Luk.13,6-9: "Ja Ta ütles selle tähendamissõna: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke. Ja ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab? Aga see vastas ning ütles talle: isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!""
Jumal on kinkinud meile veel ühe aasta. Me ei tea täpselt, mida see meile toob – mägesid või orge, rõõme või muresid, võite või kaotusi, häid päevi või halbu päevi – kõik ei olene ka meist. Aga kindlasti toob see uus aasta meile ka uut lootust, uusi õnnistusi ja uusi võimalusi.
Veel üks aasta siin elavate maal. Veel üks aasta on meil võimalus elada Jumala tõotustest ja tulla Jumala kotta ühes Tema rahvaga Teda kiitma ja tänama ning saama uut jõudu usueluks. Veel üks aasta imelist lootust ja hämmastavat armu!
Muidugi, keegi meist ei tea, kas me elame selle aasta lõpuni, kuid igal juhul on meil põhjust tänada Jumalat ja laulda Halleluuja!
Kuid võimaluste ja õnnistustega kaasnevad kohustused. Kui Jumal annab meile nii palju, siis ootab Ta meilt ka midagi vastu. Ja just sellest kõneleb täna sissejuhatuseks loetud piiblitekst. See on üks Kristuse tähendamissõna, mis on küll lihtne kuid sügav.
See algab sõnadega: "Ühel inimesel oli viigipuu; see oli istutatud tema viinamäkke." Kas te märkasite midagi ebatavalist: viigipuu oli istutatud viinamäkke! Kuigi meil siin viinamägesid pole, mõistame me siiski nii palju, et viinamägedel kasvavad viinapuud ja need kasvatavad viinamarju. Viigipuid ei istutata tavaliselt viinamäkke. Need kasvavad tee ääres. Need kasvavad kõval pinnasel ja sõltuvad taeva kastest.
See viigipuu aga on saanud erilise kohtlemise osaliseks, kuna see on istutatud viinamäkke. Viinamäel on maa viljakas, muld on täis taimedele vajalikke toitaineid, et puud võiksid kasvada lopsakad ja kanda rikkalikult vilja. Viinamäel on ka keegi, kes hoolitseb puude eest – keegi kes kastab, rohib, kaevab puude ümber ja väetab maad ning vajadusel ka trimmib puid. Seal on aednik, kes rahuldab puude kõik vajadused.
Meie siin koguduses oleme nagu see viigipuu. Jumal on võtnud meid n.ö. teeäärsest elust, kus me varem olime – pimeduse, meeleheite, allakäigu ja sõnakuulmatuse kõvast pinnasest, lootusetuse, rahutuse ja tõelise rõõmuta elust – ning on istutanud meid oma viinamäkke. Ta on toonud meie ellu palju erilisi õnnistusi. Kas me pole rõõmsad ja õnnelikud, et võime elada ja kasvada Jumala viinamäel?! See on paik, kuhu langevad õnnistusest ning kust tõusevad üles tänu ja kiitus. See on paik, kus meid toidetakse pidevalt Jumala Sõnaga ja joodetakse Jumala Vaimuga ning soojendatakse Jumala armuga. See on paik, kus me ei pea muretsema homse pärast, sest viinamäe aednik, meie "Jumal täidab kõik meie vajadused oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses" (Flp.4,19).
On suur eesõigus olla istutatud Jumala viinamäkke ja kasvada seal. Me tunneme Jumalat, kes Ta on. Meil on aimu Tema armastusest meie vastu. Me teame, et kui meil on mure, siis võime minna sellega Jumala ette palves. Me teame, et kui meie oleme nõrk, on Tema tugev. Me teame, kust tuleb meie abi. On tõesti suur õnnistus kuuluda Jumala viinamäkke!
Kuid Pühakiri ütleb, et ühel päeval tuli viinamäe omanik ja vaatas kõik puud üle ning tuli ka selle viigipuu juurde. Me võime ette kujutada, et ta oli sellest ringkäigust üsna väsinud ja lähenes lõpuks viigipuule lootuses leida sealt vilja, et sellega kinnitada oma keha. Selleks oli ta ju selle puu sinna istutanud! Kuid teda tabas pettumus. Piibel teatab: "Ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud."
Ta otsis! Mitte ei vaadanud eemalt pealiskaudselt, vaid otsis hoolega, millele viitab ka siin kasutatud kreeka sõna. Eemalt vaadates oli puu paljutõotav – suured lopsakad lehed kõnelesid võimalusest et nende vahel või taga on peidus maitsvad viigimarjad. Nagu mõned teist on vast kuulnud, ilmusid viigipuule Jeesuse ajal esmalt õied, siis viljad ja alles seejärel lehed. Nii et kui oli palju lehti, võis loota ka palju vilja!
Viinamäe omanik lootiski leida maitsvaid vilju, kuid kui põhjalikult ta ka uuris ja otsis, ei leidnud ta ühtegi! Ainult lehed ja ei ühtegi vilja! Tavalise kõrvaltvaataja või möödakäija silmis näis see viigipuu ilus ja kõigiti normaalne, aga kui viinamäe omanik seda uuris, osutus see viljatuks.
Kui paljud kristlastest on nagu see viigipuu, mis näib väljast ilus – ilus ja hea neile, kes meid vaevalt tunnevad, kes vaatavad meid eemalt ja võib-olla vaid korra nädalas! Me oskame olla siin ilusti ja jätta endast hea mulje. Kuid nagu on üks ütlus: sa võid petta mõnda inimest kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, aga Jumalat mitte kunagi!
Tema näeb, milline sa tegelikult oled. Piibel ütleb, et "inimene näeb, mis silma ees" – pikka kinnist kleiti ja ehete puudumist või ülikonda ja lipsu – "aga Jehoova näeb, mis südames!" (1.Sam.16,7). Ta vaatab, kas on olemas armastuse vili, kui me oleme kodus oma perekonnaga. Ta vaatab, kas naine ja mees kohtlevad teineteist kannatlikult ja armastusega ka siis, kui ükski inimene neid ei näe. Ta vaatab, kas me veedame aega oma lastega ja näitame neile, et nad on meie jaoks tähtsad. Ta vaatab, kes me armastame Teda piisavalt, et veeta iga päev aega Temaga palves vesteldes. Ta vaatab, kas me armastame inimest, kes käib meile närvidele. Ta vaatab, kas me teeme head sellepärast, et inimesed paneksid seda tähele, või sellepärast, et meie süda soovib seda. Ta vaatab meie südant. Ta otsib tõelist vilja.
Sageli Ta seda ei leia, nagu kõneleb see tähendamissõna: "Ta tuli ning otsis sellelt vilja, aga ei leidnud." Kas nii see jäigi? Kui ei ole, siis ei ole; mis parata. Ehk leian seda mujalt?
Nii see siiski ei jäänud. Viinamäe omanik oli tõsiselt pettunud ning "ütles viinamäe aednikule: vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?"
Jah, see polnud esimene kord, kui peremees otsis viigipuult vilja. Jumal ei uuri meid täna mitte esimest korda. Mis siis, kui Ta uurib meid juba kolmandat aastat järjest ega leia ikka veel oodatud vilja. Iga kord, kui Jumal meid uurib, peab Ta pettuma! Kas nii see jääbki? Mis siis, kui Ta ütleb viinamäe aednikule: "Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?"
"Raiskab" on raske sõna; see räägib, et miski või keegi on kasutu. Veelgi enam – mitte ainult viigipuu üksi oli kasutu, vaid see muutis kasutuks ka selle all oleva maa. Viigipuu võttis mullast hinnalisi toitaineid ega tootnud nende eest midagi. Kui tema lähedale oleks istutatud mõni teine puu, ei oleks sel olnud jõudu kasvamiseks ja viljakandmiseks.
Kas me mõistame, et ustavusetud kristlased "raiskavad maad", röövides neid ümbritsevailt inimestelt võimaluse saada osa Jumala armust. Kui Jumal toidab meid oma Sõnast ja joodab meid oma Vaimust, siis me peaksime kandma vilja, mis on toiduks teistele. Nad peaksid kuulma meie tunnistust, nägema muutunud elusid ja kodusid, muutunud tööandjaid ja töölisi, muutunud klassikaaslasi, töökaaslasi ja sõpru. Nad peaksid nägema ja maitsma seda vilja, mida kasvatab iga kristlane. Kui nad seda ei näe, on pinnas rikutud! Selliselt, elades viljatut elu, anname me neile väära mulje Jumalast ja Tema Sõnast.
Kui me ütleme, et oleme Jumala rahvas, aga elame, nagu kõik teised – vaatame, mida kõik teised vaatavad, käime, kus kõik teised käivad, teeme asju, mida kõik teised teevad – siis tehakse sellest järeldus, et Jumalal pole mingit väge inimesi muuta, või neid pole vajagi muuta! Oma viljatusega me tegelikult aitame kaasa teiste südamete paadumisele. Me raiskame või rikume maad.
Siiamaani oli tähendamissõna väga kurb ja mul oli raske sellest jutlustada – kellele ikka meeldib noomida või osutada vigadele ja puudujääkidele –, kuid nüüd tuleb sellesse radikaalne pööre hea sõnumiga. Viinamäe aednik vastab viinamäe omanikule, kes oli andnud käsu viigipuu maha raiuda: "Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma!"
Tegelikult ütleb ta viinamäe isandale: "Ära vaata ta minevikule. Ära meenuta neid kolme viljatut aastat. Ära vaata tema paljudele langemistele ja eksimistele. Ära vaata neile kolmele aastale, vaid vaata tulevikku. Ole lootusrikas! Anna talle veel ühe aasta."
Mul on hea meel, et Jumal on valmis vaatama üle mu minevikus tehtud vigade, üle aegade, mil ma eksisin ega hoolinud Temast, mil mu usk oli nõrk ja ma ei kandnud Tema poolt oodatud ja loodetud vilja. Ma olen õnnelik, et Ta lubab mul uuesti alustada, andes mulle veel ühe aasta. Tänu sellele ei pea ma jääma muretsema või nutma oma eelmise aasta nurjumiste pärast, vaid olles neid tunnistanud ja kahetsenud, võin ma liikuda edasi.
Ja mis mind eriti rõõmustab, on teadmine, et viinamäe aednik on palunud mulle armuaja pikendust ja lubanud minuga eriliselt tegelda, minu eest eriliselt hoolitseda. Maailm toimib teistmoodi, ta investeerib oma aega, energiat ja vahendeid neisse, kes on edukad, viljakad. Aga Jumal on valmis riskima minuga, nõdra eksliku inimesega, kes olen seni Talle ainult pettumust valmistanud. Ta tuleb alla ja töötab minuga, et ma hakkaksin vilja kandma.
Jeesus laskus alla maa peale, et pöörata erilist tähelepanu viljatutele puudele. Ta pakkus lootust ühiskonna heidikutele – vaestele ja viletsatele, pidalitõbistele, tölneritele ja patustele – viljatutele puudele. Tähendamissõnas on öeldud, et aednik lubas kaevata viljatu viigipuu ümber ja panna talle sõnnikut. Noil aegadel ei olnud sellise raske ja musta töö tegemiseks masinaid; kõik tehti käsitsi – ja käed mitte ainult väsisid, vaid said ka tõeliselt mustaks! Mõelge: aednik ütleb, et ma olen valmis oma lihaseid pingutama, käsi sõnnikuga määrima ja taluma ebameeldivat lõhna, et päästa see puu!
Ja seda Ta tegigi. Jumal tuli Jeesuse isikus siia maa peale. Mitte just hästi lõhnavas loomalaudas sündimine ja oma maise elu esimeste päevade seal veetmine polnud midagi, võrreldes sellega, mida Ta pidi taluma, kui Ta pistis oma käed sinu mustuse ja segaduse sisse, et sind sellest päästa ja teha sind viljakandvaks puuks Tema viinamäel. Ta talus pilget ja piina kuni kohutava ja alandava ristisurmani välja. Kui Piibel ütleb, et Jumal tegi Ta "patuks" meie eest (2.Kor.5,21), siis kas see ei kõla, nagu oleks Ta saanud sõnnikuks meie pärast, et me, Temast ümbritsetuna, hakkaksime head vilja kandma?
Mida enam oleks Ta saanud teha? Ja seda kõike pakub Ta sulle veel ühe aasta, ikka oodates ja lootes. Kui lootusrikas on küll Jumal! Kas Ta pole küllalt näinud inimesi? Isegi parimad neist pole head! Noa – joodik; Aabraham – valetaja; Jaakob – petja; Taavet – abielurikkuja ja mõrvar; Peetrus – salgaja! Aga Tema ikka loodab. Ta näeb purunenud abielusid ja kodusid, murtud tõotusi, ahistamisi, vargusi, petmisi, tagarääkimisi, vihkamist... kuid Ta loodab ikka veel ja üritab päästa!
Veel üks aasta, ütleb Jumal. Ma saadan neile veel jutlusi armastusest, armust ja rahust. Ma tuletan neile meelde, kuidas ma nad leidsin ja päästsin ja lunastasin ning muutsin. Ma saadan neile veel hommikuvalveid ja õppetükke ja ajakirju. Ma saadan neile ilusaid laule, mis räägivad minu armastusest. Ma saadan neile sõpru, kes tunnistavad Jumala headusest ja mida Ta meilt ootab.
Kuid kas see jääb igavesti nii? Tähendamissõna lõpeb sõnadega: "Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!" Jumal ei jää ootama ja lootma igavesti. Ta on küll halastuse ja armu Jumal, kuid ka õigluse ja kohtu Jumal. 2.Kor.5,10 kirjutab Paulus: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!"
Ma ei taha kedagi hirmutada, kuid hoiatama pean ma teid siiski. Nii kaua põlatud armastus võtab seda kohtumõistmist väga tõsiselt. Sellepärast ma soovitan meil kõigil võtta täna väga tõsiselt seda armupakkumist. Võib-olla on see viimane? Arvata võib, et mõnele meist on see kindlasti viimane.
Veel üks aasta! Kasuta seda. Võta vastu kõik, mis Jumal sulle veel pakub ja kanna Tema poolt kauaoodatud vilja!
Mis sai aasta pärast? Tähendamissõna sellest ei räägi. Nii et selle loo tõelise lõpu kirjutab igaüks meist enda jaoks ise – oma eluga!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv