Öö on möödumas
12.02.2005 - (1873)

Sissejuhatuseks loeme Pühakirjast – Rom.13,11-14: "Ja seda tehke sellepärast, et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega! Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!"
Loetud kirjakoht on täis hoiatusi, manitsusi ja tõotusi. Eelpool kirjutab Paulus ligimesearmastusest ja Jumala käsu pidamisest. Nüüd teatab ta selle põhjuse: "Ja seda tehke sellepärast..." Millepärast siis? "...sellepärast, et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on möödumas, aga päev on lähedal."
Millise jumaliku tarkusega kirjutab Paulus need sõnad. Need on alati ajakohased, sest meeleparandus on alati ajakohane – eriti aga lõpuajal. Silmas pidades apostli prohvetlikke teadmisi, tema n.ö. prohvetlikku nägemust eelseisvatest aegadest, oleks ta võinud kirjutada 12. salmis: "Praegu seisab meil ees pime, sajandite-pikkune öö, ja umbes 2000 aasta pärast saabub päev. Päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega!"
Kuidas oleks reageeritud sellisele kirjale? "Parandage meelt, sest Jeesus tuleb 2000 aasta pärast tagasi!" Iga Rooma kodanik oleks selle peale öelnud, et Paulus jampsib! See kuulutus oleks olnud jõuetu, peaaegu mõttetu.
Paulus ei nimetanud aega, et ka tema aja inimesed meelt parandaksid, kuid et see läkitus sobiks samahästi ja veel paremini ka tulevastel aegadel – kuni aegade lõpuni.
Täna rakendub see sõna kõige otsesemas mõttes. Paulus kirjutas tänapäeva kristlastele, kuid nii, et sellest oleks õppida ka tolle aja kristlastel.
Ja vaadake, kui taktitundeliselt ta ütleb: "...te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata." Te olete lugenud palju Piiblit ja teate hästi Jeesuse jutustatud tähendamissõna tarkadest ja rumalatest neitsidest, kes peigmeest oodates jäid uniseks ja uinusid magama. Ja te teate ka, et see tähendamissõna räägib lõpuajast, sest Jeesus ütles sissejuhatuseks – Mat.25,1: "Siis on taevariik kümne neitsi sarnane."
Siis. Millal? Siis, kui täituvad Matteuse 24. peatüki prohvetikuulutused. Siis, Kristuse teise tuleku eel. Siis, maailma-ajastu lõpul.
See aeg on saabunud. Meie elame sellel ajal – ja see aeg on kiiresti möödumas! Kogudus on sel ajal unine ja suurelt osalt magab. Aga nüüd, ütleb Jumala Vaim, on tõeliselt käes tund unest üles ärgata. Ja me teame, peame teadma, et see tund on saabunud. Me küll ei tea Kristuse tuleku päeva ega tundi, kuid seda tundi peame teadma, millal me peame ärkama.
Jumal on hoolitsenud selle eest, et kõlab kesköö hüüd: "Vaata, Peigmees tuleb!" Kes seda täna ei taha kuulda, sellele võib see jääda viimaseks hoiatuseks.
Tund on käes unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime!
Paulus jätkab: "Öö on möödumas, aga päev on lähedal."
Öö on möödumas, aeg on piiratud, aega on jäänud vähe. Siia juurde sobivad hästi üleskutsed: "Mis sa teed, seda tee kähku!" (Joh.13,27). "Pidage aega kalliks!" (Kol.4,5). "Nüüd on hästi soodus aeg!" (2.Kor.6,2).
Tõesti, need Piibli hüüdlaused ütlevad meile enam kui meie vanematele. Meie oleme palju lähemal lõpule kui nemad!
"Öö on möödumas, aga päev on lähedal." Milline auline päev läheneb! Issanda tagasituleku päev – päev, millal taevad avanevad ja värisev maa alistub oma surmale; päev, mil meie surelik ihu muudetakse; päev, mil Jeesus juhib võiduka lunastatute hulga rännakul läbi maailmaruumi igavesse linna – see päev on lähedal!
Kuid kuidas on ööga? Kas siis tänaseni on olnud öö? Kui meie esivanemad Eedenis patustasid, laskus meie maale pimedus, tihedam kui kesköö. Meie, kes oleme pärast seda sündinud, oleme sündinud öös, pimeduses. Me oleme nii harjunud pimedusega, et peame seda päevaks. Me oleme nagu pimedas vangikongis emale sündinud laps, kellele jutustused päikesevalgusest ja kaunist rohelusest tundusid muinasjuttudena. Kas siis tõesti on olemas midagi kaunimat kui see nelja seinaga hall ruum? Kuid kui ta sealt koos emaga vabanes, siis tundus ja oligi kõik tuhat korda valgem ja ilusam kui ema jutustuste põhjal oli vaimusilme ette kerkinud.
6000 aastat on inimene näinud oma Päästjat nagu läbi udu. Me pole kunagi näinud oma Lunastaja katmata palet, nagu seda nägid Aadam ja Eeva. Kuid see päev on lähedal, mil me näeme Teda palgest palgesse! Öö on möödumas, päev on lähedal!
Milline õudne öö! Inimlike vastuolude öö, sõdade öö, tapmiste öö – öö, millal hüütakse: "Rahu, rahu," kuid vihisevad kuulid, huilgavad sõjakahurid ning lendavad raketid. See on Baabüloni segaduste öö. Vaestel tänapäeva patustel on raskem kui kunagi varem leida tõde, sest paljudest maailma kõnetoolidest tõlgendatakse eksitust kui tõde ja tõde mõistetakse hukka kui eksitust. Ja kui palju kuulutatakse poolikut tõde – nii ebamäärast, nii vähe ütlevat, mitte millekski kohustavat!
Meie jutlustaja Spicer lendas lennukil Lõuna-Ameerikast. Tema kõrval istus üks preester, kes tervitas teda soojalt. "Missugusesse kogudusse teie kuulute," küsis ta Spicerilt.
"Oh jaa, ma olen seitsmenda päeva adventist," vastas meie jutlustaja.
Preester jätkas: "Meie linnas on ka mõned neist. Ma sooviksin, et nad läheksid kusagile mujale!"
"Õige, see on täpselt meie plaan – minna kusagile mujale, igale poole mujale, kus meid veel pole," vastas Spicer, lisades: "Kui teie jutlustaksite kohtupidamisest – Jumala kohtust – siis meie poleks tulnudki teie linna."
"Ma jutlustan kohtupidamisest," vastas preester.
"Väga hea!!! ... Millal see algas?" küsis Spicer.
"Ma ei tea," vastas preester.
"Näete," ütles Spicer, "see ongi põhjus, miks meie, adventistid, tuleme teie linna. Me teame, millal kohtupidamine algas!"
Kas meie ka teame? Kas me kõik teame? Suurem osa kristlikust maailmast ei tea seda – ega tahagi teada, sest see tähendab koitu, see tähendab valgust, mis ilmutab kõik teod.
Ometi on ka see öö möödumas. Vaimuliku passiivsuse ja tegevusetuse öö on möödumas. Me peame täna mõistma, et me ei saa armastada Jumalat ja Tema kuulutust ning samal ajal jätta hoiatamata oma lähedasi ja tuttavaid.
Ärkamine aktiivsusele ei tähenda mitte halisemist aktiivsuse puudumise pärast. Peale üht koosolekut pöördus üks vend jutlustaja poole pahaselt: "Niiviisi ei lõpetata tööd mitte kunagi!" Jutlustaja vastas: "Vend, kui me istuksime ja kritiseeriksime kõik nagu sina, siis poleks see alanudki!"
Suured koguduse kritiseerijad pole kunagi olnud suured hingede päästjad, küll on nad aga palju hingi ära eksitanud oma lõputu halisemisega. Laiskuse ja tegevusetuse öö on möödumas, aga ka kritiseerimise ja tagarääkimise öö – ja päev näitab, et viimane öö oli pimedam!
Päev on lähedal! Päeval on valge ja siis paistab kõik nagu see tegelikult on. Mida pimedam on öö, seda raskem on eraldada värve ja värvitoone, esemete ja asjade materjali ja palju muud. Valgus ilmutab kõik! Milline kohutav valgus neile, kes armastasid pimeduse tegusid, kes ei kasutanud pimedas öös ehitamisel jumalikku valgust. Nüüd äkki paljastub tema usuhoone – selle alus, materjal, kogu tõeline olemus! Ja see valgus on põletav, kuum – nii kuum, et õlest ehitised süttivad.
Aga milline päev on see neile, kes püüdsid alati head teha! Nad ei võinud näha kõiki oma tegude tagajärgi, sest pimeduses jäi palju varjatuks, kuid nüüd, suures jumalikus valguses, on kõik ilmne. Meeldivalt üllatav valgus, auline päev!
Milline auline päev on lähedal, millal meie surelikud ihud muudetakse. Paulus kirjutab – 1.Kor.15,51-55.26: "Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!"
Siin on selge tõend, et surm on tõesti surm. Surm on vaenlane. Kui surm tähendaks hinge minekut paremasse maailma, siis oleks ta meie sõber! Ei, surm on vaenlane, kelle on võitnud Issand Jeesus Kristus, ja kellele tehakse ükskord igaveseks lõpp. "Surma ei ole enam" tunnistab Jeesus (Ilm.21,4). Öö ja surm on möödumas, päev ja igavene elu on algamas.
Ärgem siis enam magagem! Pidagem meeles, et Jumal ei maga, isegi kui kõik kristlased siin maa peal magaksid! Ja ka vaenlane ei maga! Pidagem ka seda meeles. Kuidas teda võita? Paulus annab head nõu – Rom.13,14: "Varustuge Issanda Jeesuse Kristusega!" Varustuge sellesama Issandaga, kellega oli apostel ise varustatud ja vaatas seepärast rõõmuga vastu saabuvale päevale. Võitlemist meil on selle maailma pimeduse vürstiga, kuid "tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" (1.Kor.15,57).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv