Õppetükk Eliisast
12.03.2005 - (1689)

Sissejuhatuseks loeme Pühakirjast – 2.Kun.2,9-15:
"Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: "Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest?"
Ja Eliisa ütles: "Tuleks mulle ometi kaks osa sinu vaimust!"
Ta vastas: "Sa oled palunud rasket asja! Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni!"
Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid neid üksteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse! Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: "Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!"
Seejärel ta ei näinud teda enam! Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks. Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal. Siis ta võttis Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja lõi vett ning ütles: "Kus on Jehoova, Eelija Jumal?"
Kui temagi oli löönud vett, siis pooldus see siia- ja sinnapoole, ja Eliisa läks üle. Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikost, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: "Eelija vaim hingab Eliisa peal!" Ja nad tulid temale vastu ning kummardasid teda maani."
Olgu kohe alguses öeldud, et siin mainitud Eelija Vaim oli Jumala Püha Vaim Eelija sees. Lihalikule inimesele tundub Eliisa soov naeruväärsena; vaimulikul inimesel on aga siit väga palju õppida. Nagu ka teisest sarnasest loost Iisraeli kuningate päevist. Loeme meeldetuletuseks ka selle – 1.Kun.3,5-14:
"Gibeonis ilmutas Jehoova ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: "Palu, mida ma sulle peaksin andma!"
Ja Saalomon vastas: "Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta Su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega Sinu vastu. Ja Sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi! Ja nüüd, Jehoova, mu Jumal, Sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla! Ja Su sulane on Su rahva keskel, kelle Sa oled ära valinud – suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast! Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele Sinu suurele rahvale?"
Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. Ja Jumal ütles temale: "Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind! Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane! Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu seadlusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi!""
Siin läks täide Jeesuse sõna – Mat.13,12: "Kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt." Saalomon oli tark noormees, kui ta palus Jumalalt mõistust; ja Jumalalt saadud tarkuse ning mõistusega saavutas ta igal alal rohkem kui kõik teised kuningad oma rikkuse ja jõuga.
Eliisa aga läheb veelgi kaugemale, otse tarkuse ja mõistuse allika juurde – ta palub oma südamesse rikkalikku Püha Vaimu, uskudes, et "Jehoova Vaim" on "tarkuse ja mõistuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Jehoova tundmise ja kartuse Vaim!" (Jes.11,2). See oli väga tark valik; siit järeldub, et ka Eliisa oli tõeliselt tark mees juba seda paludes.
Kuid Eliisa oli seda paludes ka suur usumees! Kas ei pane meid kõigepealt imestama see, kuidas Eliisa suutis uskuda Eelija äravõtmisesse? Ta oli kuulnud vaid Eenoki salapärasest kadumisest kunagi kauges minevikus – jah, räägitakse, et ta olevat võetud taevasse. Kuid kas selline asi võib sündida tema isandaga, neil päevil?
Eliisa ei kahelnud oma õpetaja sõnade siiruses ja Jumala tahtes ning võimes seda teha. Ja kui Eelijas on seda väärt, et ta elusalt taevasse võetakse, siis võib ta ka midagi suurt talle anda. Ja Eliisa, kes oli juba mõnd aega Eelijat kõikjal saatnud, näinud Eelija tegemisi, teadis, mida ta kõige enam vajas. Ta teadis, kus asub kõigi tõeliste rikkuste allikas. Ta oli Eelija kõrval õppinud hindama vaimulikke asju üle materiaalsete. Ja nii Palus ta Eelija Vaimu. Ta soovis, et see Püha Vaim, kes oli hinganud Eelija peal, hingaks edaspidi tema peal.
Mõnda on häirinud see, miks Eliisa palus "kaks osa" s.o. kahekordselt Eelija Vaimu. Kas siin pole tegemist ahnusega? Mõtleme, mida kõik Eelija tegi "ühe osa" Vaimuga! Eelija oli mees, kes pani oma palvega taeva kinni ja tegi lahti, nii et vesi voolas. Kas sellest polnud veel küll?
Kuid Eliisa mõistis midagi, mida ka Jakoobus peab vajalikuks nimetada – Jak.5,17: "Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi." Me ei tea kindlasti, keda Jakoobus "meie" all mõtleb, kas apostleid või kõike usklikke – eeldatavasti siiski laiemat usklike ringi, kelle eesõiguseks on palvetada ja saada oma palve peale suuri asju. Seda me aga teame, et Eelija tugevuse kõrval avaldus ka tema nõrkus. Ja Eliisa, kes tundis oma nõtrust, kuid siiski soovis elada Jumalale täielikult täisväärtuslikku elu, olla Jumala käes võimalikult parim tööriist, palus selle saavutamiseks teadlikult kaks korda nii palju Vaimu kui oli olnud Eelijal. Ja kuigi palve oli Eelija poole, oli see tegelikult esitatud Jumalale, sest üksi Jumal võib anda Püha Vaimu. Jumal rahuldas selle palve, eriti kuna sellega ühines ka Eelija.
Siin leiduv õppetud muutub veelgi ilmekamaks, kui me võrdleme Eelijat Kristusega. Muidugi, Kristusel ei olnud nõtrusi, Ta ei eksinud, Ta ei patustanud kordagi. Kuid sellegipoolest võime näha ilmekat paralleeli Eelija taevamineku ja Jeesuse taevamineku vahel. Ka Jeesus, võetud taevasse, saatis mahajäänud jüngritele oma Vaimu, tõotusega – Joh.14,12: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juurde!"
Ei Eliisa soov ei olnud omakasupüüdlik; ta tundis lihtsalt suuremat vajadust, palus rohkem ja sai ka rohkem. Õed-vennad, kas ka meil, kes me oleme juba kauemat aega olnud Jeesuse jüngrid, on selline igatsus Püha Vaimu järele? Kas me oleme Eliisa taoliselt innukalt taga nõudnud "ühtki" osa Jeesuse Vaimust, "kahest osast" rääkimata? Kas me oleme selleks midagi ette võtnud?
Mind paneb sügavalt mõtlema Eliisa teguviis selle igatsuse täitumise eel. Pühakiri teatab lakooniliselt – 2.Kun.2,12: "Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks." Ning seejärel ta "tõstis ... üles Eelija kuue." Panite tähele: Ta käristas oma riided lõhki, heitis need ära ja riietus Eelija kuuega. Ja kui ta siis edasi läks, ilmnes vajalikul hetkel tõeline kahekordne Eelija Vaim!
Selline oli ka Jeesuse jüngrite kogemus. Ja sellise kogemuse peab tegema igaüks, kes soovib Jeesuse Vaimu, Püha Vaimu.
Mis on see meie riie? Meie oma õigus. Meil tuleb riietuda Jeesuse Kristuse õigusega, siis avaldub Kristuse vägi vajalikul hetkel. Ja kes meid näevad, on sunnitud ütlema: "Jeesuse Vaim hingab selle inimese peal."
Eelija Vaimuga täitumine – see oli tulemus, millele eelnes palju ettevõtmisi. Esiteks pidi Eliisa jätma vabatahtlikult maha oma kodu ja kõik seal. Siis järgis ta kõikjale Eelijat, oma õpetajat – lahkumata isegi siis, kui Eelija talle korduvalt selleks võimaluse andis. Peetruse sõnad erinevad vähe Eliisa omadest – 2.Kun.2,2: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!" Ja seda kordas ta kolm korda (s.2.4.6). Kuid nagu Eliisa, nii pidi ka Peetrus oma õiguse kuue lõhki käristama ja riietuma oma Õpetaja kuuega – Kristuse õiguse rüüga. See oli hetkel, kui tema Õpetaja talt surma läbi ära võeti. Sellele järgnes aga, nagu Eliisagi puhul, suure väe vastuvõtmine. Nagu näeme, on Jumal muutumatu ja Tema Vaimu vastuvõtmise tingimused samad nii Vana kui Uue Testamendi ajal.
Ja ei maksa imestada, et olles varustatud Eelija kahekordse Vaimuga, Püha Vaimuga, Tegi Eliisa samasuguseid imetegusid, nagu tegid Jeesus ja Tema jüngrid. Loeme näiteks 2.Kun.2,19-22:
"Ja linna mehed ütlesid Eliisale: "Vaata nüüd, linna asupaik on hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi!"
Ja tema ütles: "Tooge mulle üks uus kauss ja pange sellesse soola!" Ja nad tõid temale. Siis ta läks välja veeallikale ja viskas sinna sisse soola ning ütles: "Nõnda ütleb Jehoova: mina olen selle vee parandanud, sellest ei tule enam surma ega nurisünnitusi!" Ja vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on seda tänapäevani."
Või 2.Kun.4,38-44: "Ja Eliisa läks tagasi Gilgali. Ja maal oli nälg. Ja kui prohvetijüngrid tema ees istusid, ütles ta oma poisile: "Pane suur pott tulele ja keeda prohvetijüngritele leent!" Ja üks neist läks väljale noppima kassinaereid, leidis aga metsiku väänkasvu, noppis sellelt oma kuue täis marju ja tuli ning lõikas need leemepotti, sest nad ei tundnud neid. Ja meestele kallati süüa; aga kui nad leent sõid, siis kisendasid nad ja ütlesid: "Jumalamees, surm on potis! " Ja nad ei võinud süüa. Tema aga ütles: "Siis tooge jahu!" Ja ta viskas selle potti ning ütles: "Kallake rahvale ja nad söögu!" Siis ei olnud potis mitte midagi halba.
Ja keegi mees tuli Baal-Saalisast ning tõi jumalamehele uudseleiba: kakskümmend odraleiba ja oma leivakotiga vastvalminud vilja. Aga tema ütles: "Anna rahvale, et nad süüa saaksid!" Aga tema teener küsis: "Kuidas ma seda sajale mehele ette annan?" Ja ta vastas: "Anna rahvale ja nad söögu, sest nõnda ütleb Jehoova: sellest saab süüa ja jääb ülegi!" Ja ta pani neile ette ja nad sõid ning jätsid ülegi, Jehoova sõna peale."
Või jälle 2.Kun.4,1-7: "Kord hüüdis Eliisale keegi naine, üks prohvetijüngrite naisi, öeldes: "Su sulane, minu mees, on surnud! Ja sa tead, et su sulane kartis Jehoovat. Nüüd tuleb võlausaldaja mu kaht poega enesele orjaks võtma!"
Ja Eliisa ütles temale: "Mis ma pean sulle tegema? Ütle mulle, mis sul kojas on!"
Ja ta vastas: "Su ümmardajal ei ole kojas mitte midagi muud kui kruus õli!"
Siis ta ütles: "Mine palu enesele külast astjaid, kõigilt oma naabreilt, tühje astjaid ja mitte liiga vähe. Siis mine ja sule uks enese ja oma poegade järelt ja vala kõigisse neisse astjaisse; ja mis saab täis, pane kõrvale!"
Ja naine läks ta juurest ära ja sulges ukse enese ja oma poegade järelt; nemad tõid temale astjaid ja tema valas sisse. Ja kui astjad said täis, siis ta ütles oma pojale: "Too mulle veel üks astja!" Aga poeg vastas temale: "Astjat ei ole enam!" Ja õlivool lakkas. Siis ta tuli ja kuulutas seda jumalamehele; ja see ütles: "Mine müü õli ära ja tasu oma võlg! Sina ja su pojad aga elage ülejäägist!"
Siis räägitakse Piiblis veel, kuidas Eliisa äratas surnuist Suunemi naise poja (2.Kun.4,8-37) ja kuidas ta tegi terveks pidalitõbise Naamani (2.Kun.5,1-27); 2.Kun.6. peatükis on lugu sellest, kuidas Eliisa pani raudkirve ujuma.
Selliselt ilmutas end kahekordne Eelija Vaim, Jumala Vaim. Ka meie vajame seda Vaimu, et elada evangeeliumi vääriliselt Kristuse-sarnast elu. Hea sõnum on, et see Vaim on kõigile kättesaadav, kui me vaid täidame needsamad tingimused, mis täitis Eliisa.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv