Kuidas saan ma õigeks XIV
12.04.2003 - (1978)

Juba mõnda aega oleme uurinud lunastuse suurt tõde – õigeksmõistmist usu läbi – ja möödunud osas rääkisime juba "jumaliku armu ja õiguse anni täiusest" – pühitsusest usu läbi. Esimese puhul ütles Jeesus: "Ega minagi sind hukka mõista" – teiste sõnadega: sulle on armu antud, sa oled õigeks mõistetud. Teisel puhul ütles Jeesus: "Mine ja ära tee enam pattu!" ehk säilita õigust, jää alati õigeksmõistetuks. Pole juhuslik, et Jeesus ütles need mõlemad fraasid ühele ja samale inimesele, ühe hingetõmbega (Joh.8,11). Õigeksmõistmine ja pühitsus kuuluvad kokku, teine on esimese jätk.

Rooma kirja 6. peatükis näitas Paulus, mida Jeesus on teinud ja mida meie peame tegema, et säilitada meile kingitud õigust. Me vaatlesime Jeesust ristil ja leidsime, et meie patuinimene on ühes Temaga risti löödud! Ja kui me asetame sellele fakti alla oma usu pitseri, saab see meie kogemuseks.

See on vundament, millele rajaneb meie pühitsuselu – elu, mille eesmärgiks on Jumala kuju taasloomine surelikus inimeses, et Jeesus võiks oma tulemisel ehtida teda surematusega.

Mida kujutab pühitsuselu selles surelikus ihus praktiliselt, sellest räägib Paulus edasi Rooma raamatu 7. peatükis. Et see on otsene järg 6. peatükile, siis loen meenutuseks mõned salmid sealt, mis loovad fooni 7. peatüki algusele.

Rom.6,6 teatas, et "meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu." Rom.6,12 tegi sellest loogilise järelduse: "Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes." Rom.6,19 kuulutas "inimese kombel": "Otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele." Ja kokkuvõtteks ütles Rom.6,22: "Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu."

Sellises kontekstis toob Paulus 7. peatüki alguses näite, mis selgitab tõde, kuidas surres ühes Kristusega ristil oleme vabastatud patu käsust, sundusest patustada, vana olemuse valitsemisest meie üle. Ta kirjutab – Rom.7,1-6: "Või eks te tea, vennad – mina räägin käsutundjaile – et käsk valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt. Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele. Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale. Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale. Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises."

Seda teksti pole raske mõista, kui me peame kogu aeg meeles, et "käsk" siin tähendab patu valitsemist. Ja nii võime sellest tekstist välja lugeda, et minu "vana inimene" kui endine mees oma valitsusega minu üle on surnud koos Kristusega ristil. Ja ma olen seaduslikult abiellunud uue mehega – Jeesuse Kristusega. Nüüd olen ma Jeesuse valitsuse all, Tema käsu all, Temast sõltuv. Endise mehe käsk (patu käsk ehk sundus pattu teha) ei loe mulle enam midagi.

Nii kaua, kui ma olin veel vana abikaasa valitsuse all (kui vana olemus valitses minu üle), püüdsin ma teenida Jumalat "kirjatähe vanas olemises." Ja võib-olla näis see mul õnnestuvatki ning ma olin valmis hüüdma Jeesusele, nagu üks rikas noormees – Luk.18,21: "Seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!" Inimene pidas kõike Jumala käske! Kui aga Jeesus andis talle märku selle sama käsu "vaimu uuest olemisest," läks noormees kurvalt, pettunult ära – see oli talle tundmatu maailm, kuhu ta polnud valmis sisenema!

Aga meid kutsutakse nüüd nn. vana abikaasa valitsuse alt (kes on surnud) uuele mehele – Jeesusele Kristusele. Ja olles Tema abikaasa, "me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises." Me ei ole "mitte kirjatähe, vaid Vaimu sulased; sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks," ütleb Paulus 2.Kor.3,6.

Rooma raamatu 7. peatüki keskmises osas kõrvaldab Paulus võimaliku eksijärelduse, nagu oleks Jumala käsk halb või üleliigne, nii et sellest tuleks vabaneda. Ta ütleb, et kui Jumala käsku ei oleks, kust ma siis tean, mis on patt? Kust ma üldse tean hakata otsima Lunastajat? Ja ta teeb siin ühe oma jõulisemaist järeldusist – Rom.7,12: "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea." Ning viidates veel äsja toodud näitele, arutleb endamisi – Rom.7,13: "Kas siis nüüd see, mis on hea, on saanud mulle surmaks? Mitte sugugi! Vaid patt, et ta ilmneks patuna, on selle hea kaudu mulle toonud surma, et patt ise saaks üliväga patuseks käsusõna läbi."

Mitte Jumala käsk ei olnud halb, et see tuleks surma anda, vaid käsu kaudu selgus, et minu endine abikaasa, vana inimene, vana olemus, patuinimene oli väga halb – ja sellest, vanast olemusest kui vanast abikaasast, oli vaja vabaneda.

Alates Rooma raamatu 7. peatüki 14. salmist astub Paulus uue sammu selle teema käsitlemisel. Sellest räägib kas või see, et endise "teie" asemel, mida ta seni kasutas, hakkab ta nüüd rääkima "mina" vormis. Seni rääkis ta pühitsemise vajalikkusest, eesmärgist ja selle juriidilisest alusest, nüüd aga sukeldub ta pühitsuselus kristlase praktilisse ellu – ja seda äärmise avameelsusega, nagu see ongi kohane pühitsuselu elavale kristlasele.

Rom.7,14-21: "Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla. Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et käsk on hea. Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja. Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust? Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Nii ma siis teenin oma mõistusega Jumala käsku, aga lihaga patu käsku."

Seda lõiku kutsutakse sageli "hümniks "minale"". Kas on siin juttu kristlasest enne pöördumist (kui sellist kristlast üldse olemas on!), või on siin kirjeldus pühitsuselus inimese sisemistest tunnetest, sisevõitlusest? Kontekst osutab viimasele – pole ju see monoloog kirja pandud Rooma raamatu 2. või 3. peatükis, ka mitte 4. või 5. peatükis, vaid 7. peatükis, kuna juba 5. ptk. keskel on üleminek õigeksmõistmise kirjeldamiselt pühitsuselu juurde. Ma olen veendunud, et 7. peatüki viimane osa eelneb just 8. peatükile – ja seda mitte ainult meie Piiblis vaid ka meie elus!

Siin on küll veel räägitud "minast," kuid pange tähele, millises toonis! Kus on siin Laodikea vaim, mis ütleb: "Ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja!" (Ilm.3,17). Või nagu see rikas noormees, kes ütles: "Seda kõike ma olen pidanud. Mis puudub mul veel?" (Mat.19,20). Võimalik, et ta ütles selle viimase osa tagamõttega: eks ole ju minuga kõik korras?

Aga Jumal ütleb laodikealasele: "Sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" (Ilm.3,17).

Sa ei tea, et sa oled vilets! Milline kontrast! Rooma raamatu 7. peatüki lõpus hüüab inimene: "Oh mind viletsat inimest!" (s.24). Inimene, kes teab, et "käsk on vaimne" (s.14), et "käsk on hea" (s.16), kes teab, et tema "lihas ei ela head" (s.18), inimene, kes leiab, et "seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel" (s.22), inimene, kes teenib "oma mõistusega Jumala käsku" (s.25), hüüab siiski: "Oh mind viletsat inimest!" (s.24).

Milline enese nõtruse tunnetamine! Milline Jumala pühaduse tundmine! Ihu on saanud talle koormaks, ta ootab ihu lunastamist, ta hüüab vabanemise järele patu lähedusest, kus tal on alati selline tunne, et ihu veab teda alt, kisub teda patusse. Teiste sõnadega: "Vaim on küll valmis, aga liha on nõder!" (Mat.26,41). Pühitsuselu elava inimese vaimule tundub tema liha alati nõdrana! Valmis vaim ei näe kunagi lihas midagi head!

Jah, Rooma raamatu 7. peatüki viimane osa räägib kristlasest pühitsuselus. Mida lähemale ta jõuab Jeesusele, seda halvemana ta tundub enesele! Mida rohkem Jeesus tema sees kuju võtab, seda enam ta mõistab, kuidas "liha" tahab teda tagasi vedada, kuidas "liha" takistab teda saavutamast täiuslikkust. Ja ta hüüab vabanemise järele "sellest surma ihust" – patusest olemusest, mitte üksikutest "liha" tegudest. Kogu oma mõistusega täidab ta Jumala käske, kuid ta leiab – Jeesuse läheduse kiirgusest – et ta on ikka nii halb "liha" nõtruse pärast.

Sõbrad, see on kõrge vaimuliku küpsuse tunnus! See peab olema väga vaimulik inimene, kes jõuab sellisele enesetundmisele!

Kuid see ei ole siiski seisund, millesse me peaksime jääma pidama. Me ei pea jääma igavesti oigama ja appi hüüdma. Me põleksime selles ära! Kui me oleme appi hüüdnud, siis see abi ka saabub – Jumalalt. Aga see on juba Rooma raamatu 8. peatüki teema.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv