Ülejäänud
12.06.2004 - (1760)

Ilm.12,17: "Ja lohe sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus."

Mis seal salata, me usume, et siin räägitakse meie kogudusest. On erutav leida oma kirjeldust Piiblist. Ja kindlasti pole see ainus kirjakoht, mida me peame oma koguduse kohta käivaks. Me peame end Piibli prohvetikuulutustes ennustatud rahvaks, Jumalast äratatud liikumiseks, kes sündis kindlal ajal tegemaks kindlat tööd. Kas me oleme aga piisavalt mõelnud, milleks see usk ja teadmine meid kohustab? Kas kuulumine sellesse kogudusse teeb meist automaatselt ülejäänud?

Loetud kirjakoht rääkis lohe vihasest võitlusest naise soost ülejäänute vastu. Selle võitluse algusest kuulutas Jumal juba Paradiisis, öeldes maole – 1.Ms.3,15: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema Seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!"

Esimese meediumina kasutas Saatan madu ja sellest ajast nimetatakse teda ennastki maoks või loheks. Just nii on teda nimetatud Ilmutusraamatu 12. peatükis, kust me ka lugesime oma sissejuhatava kirjakoha. Seal, 12. salmis on otse öeldud: "Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale."

Saatana tööriistade kohta ütles Jeesus – Mat.23,33: "Te maod, te rästikute sigitis!" Nemad ongi need "mao seeme" ehk sugu.

"Naine" on Piiblis tuntud koguduse sümbolina, "naise seeme" osutab erilises tähenduses Kristusele (Gal.3,16), sest just Tema purustab mao pea. Kuid naise soo all võime vaadelda ka Kristuse kogudust selle vahelduvate põlvkondadega.

Nii et, meil on tegemist igivana vaenuga Saatana ja Kristuse vahel, keda siin maa peal esindab kogudus. See on paratamatu konflikt tõe ja vale vahel, valguse ja pimeduse vahel, headuse ja kurjuse vahel, armastuse ja vihkamise vahel.

Meie algkirjakohas kujutatakse Saatanat vihas ründamas neid, "kes naise soost /s.o. Jumala kogudusest/ olid üle jäänud." Nende identifitseerimiseks lisatakse nende lühikene iseloomustus: need on need, "kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus."

See lühike iseloomustus lubab meil siiski selle "jäägi" ära tunda, eriti Ilmutusraamatu 12. peatüki kontekstis. Need "naise soost ülejäänud" peavad elama maailma lõpupäevadel, pärast 1260-aastast prohvetlikku ajaperioodi (Ilm.12,6.14).

Juba Jeesuse sündimisest saadik ja eriti ajast, mil "Laps /Jeesus/ kisti Jumala ja Tema aujärje juurde" (Ilm.12,5) "kiusas /Saatan/ taga naist, kes oli ilmale toonud Poeglapse" (Ilm.12,13) – Jumala kogudust. Ägedate tagakiusamiste pärast "anti naisele kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbe oma paika, kus teda toidetakse aeg ja ajad ja pool aega eemal mao palge eest" (Ilm.12,14). See "aeg ja ajad ja pool aega" ehk kolm ja pool aastat on sama, mis 6. salmis nimetatud 1260 päeva, viidates 1260-aastasele paavstluse valitsemisele kuni 1798. aastani, mil ta sai "surmava haava" (Ilm.13,3).

"Lohe" andis oma tööriistadele "oma väe ja oma aujärje ja suure võimu" (Ilm.13,2). Kasutanud üht võimu – paganlikku Roomat – kasutas Saatan edasi paavstlikku Roomat, et jätkata oma tööd: kiusata taga Jumala kogudust. Nii kestis see 1798. aastani, mil lõppes paavstliku hirmuvalitsuse 1260-aastane periood.

Kuid sellega võitlus ei vaibunud. Otse vastupidi! Kui seni Saatan lihtsalt "kiusas taga naist" (Ilm.12,13), siis nüüd ta "sai vihaseks naise peale ja läks sõdima nendega, kes naise soost olid üle jäänud ja kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus" (Ilm.12,17).

Just sel ajal, pärast 1798. aastat, algas adventliikumine, millest kasvas välja Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus, "kes peab Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus." Ja selle koguduse vastu on Saatan eriti vihane. Just selle koguduse vastu võitleb ta kõige ägedamalt, "sest ta teab, et tal on pisut aega!" (Ilm.12,12). Ta laseb käiku igasugused relvad: küll ta hirmutab, küll ta meelitab, küll ta suigutab!

Me ei tohi unustada Piibli ennustust, et paavstluse "surmahaav paraneb" (Ilm.13,3). See on toimunud meie silme all. Kuid see ei ole kaugeltki mitte kogu meid varitsev oht. Sellest räägib selgelt ka Ilmutusraamatu 13. peatükk.

Küsimus on: Kas me tunnetame seda võitlust? Kas meie võitleme? Mis "ülejäänud" me muidu oleme! Võimalik, et kõige ägedama võitluse aeg on meil ukse ees. Siis öeldakse meile: Miks te ei ühine meiega? Meil on igivanad traditsioonid, meil on uued, kaasaegsed meetodid, meil on Vaim, meil on elu... Nii kutsub meid vaimulik Baabülon. Kuid paljud jätavad usuvõitluse sellepärast, et kogu nende energia kulub võitlusele paksema leivapalukese pärast. On ka teine äärmus: mul on kõik, milleks võidelda?

Kui raske on siis olla ülejäänud! Ülejäänud tähendab tegelikult seda, et keegi on mõne suure häda üle elanud ja alles jäänud, jäänud endiseks. Ülejäänud tähendab, et seal, kus kõik su ümber on Jumalast taganenud, oled sina Talle ustavaks jäänud!

Milles väljendub see ustavus? Pühakiri ütleb, et nad "peavad Jumala käske ja /neil/ on Jeesuse tunnistus."

Me ütleme, et me peame Jumala käske – kui me vaid kõik saaksime seda öelda! Aga kui me peaksime ka julgema seda öelda, jääb ometi palju küsimusi: Kuidas me neid peame, kas ainult kirjatähes või ka vaimus? Ja millepärast me neid peame? Kas sellepärast, et peame neid pidama, või sellepärast, et tahame neid pidada? Kas me peame neid kartusest põrgutule ees või armastusest Jumala vastu? Äkki tahame me käskude pidamisega midagi ära teenida?

Me ütleme, et meil on Jesuse tunnistus, uskudes, et "Jeesuse tunnistus on prohvetikuulutamise vaim!" (Ilm.19,10) ehk prohvetlikult kuulutamise vaimuand. Aga kuidas see meil on? Kuidas see sinul on? Või arvad, et kui meie koguduses on olnud (kogu selle ajaloo vältel) üks inimene, kellel on olnud see and, ja sina usud seda ja vahel loed ka mõne lõigu tema kirjutistest, siis oled sa selle tingimuse täitnud. Aga siis peaks ju ka piisama sellest, et üks meie koguduse inimene kogu selle ajaloo vältel on pidanud Jumala käske! Noh, kui Ellen White sai hakkama ühega, omades prohvetlikult kuulutamise vaimuandi, siis ehk sai ta hakkama ka teisega, pidades nagu kord ja kohus kõiki Jumala käske! Või sai keegi teine meie koguduses sellega hakkama – ja kuna sa kuulud sellesse kogudusse, siis oled sa "ülejäänu" tingimused täitnud: keegi selles koguduses peab Jumala käske ja kellelgi selles koguduses on prohvetlikult kuulutamise vaimuand!

Ma ei valinud Ellen White'i Jumala käskude pidaja kandidaadina välja mitte juhuslikult. Tema elu oli märkimisväärne juba enne esimese nägemuse saamist ehk siis prohvetlikult kuulutamise vaimuanni ilmumist. Raamatus "Christian Experience and Teachings of Ellen G. White" kirjutab ta oma elust 15-aastasena, see on kaks aastat peale pöördumist:

"Kõik mu püüdlused olid sihitud Jumala tahte täitmisele ning Jeesuse ja taeva alalisele meelespidamisele... Minu täiuslikku õndsust ei varjutanud ükski pilv. Ma igatsesin jutustada Jeesuse armastusest, kuid mul polnud mingit soovi astuda mõnega ilmalikku vestlusse. Minu süda oli nii täidetud armastusega Jumala vastu ja rahuga, mis ületab mõistmise, et mulle meeldis mõtiskleda ja palvetada...

Ma igatsesin, et ka teised saaksid osa sellest pühalikust rõõmust... Ma korraldasin kohtumisi oma noorte sõpradega... ja otsustasin, et ma ei jäta enne, kui need kallid hinged... annavad end Jumalale. Veetsin mitmed terved ööd tõsises palves nende pärast... kuni kõik andsid end Jeesusele. Üks öö teise järel nägin ma unes, et töötasin hingede päästmiseks... Mõned meie formaalsematest vendadest kartsid, et ma töötasin liiga innukalt hingede päästmiseks. Kuid aeg tundus mulle nii lühike, et see sundis kõiki, kes omasid õnnistatud surematuse lootust ning ootasid Jeesuse peatset tulemist, töötama vahetpidamata nende heaks, kes olid ikka veel oma pattudes ning seisid kohutava hukatuse äärel." (Lk. 31-34).

Väike episood järgmisest aastast, Jeesuse tuleku ootamise ajast: "Me katsusime läbi iga mõtte ja iga südame tunde, just nagu lamades surivoodil mõned tunnid enne silmade sulgemist igaveseks kõigele maisele. Selleks suureks sündmuseks (Kristuse oodatud tulek) ei valmistatud "taevamineku rõivaid." Me tundsime vajadust sisemise tõendi järele, et me oleme valmis kohtuma Kristusega. Meie valged riided olid hinge puhtus, meie Päästja vere läbi patust puhastatud iseloom." (Lk. 47).

1844. aastast ta kirjutab: "See oli minu elu kõige õnnelikum aasta. Mu süda oli täis õnnist ootust, kuid mul oli suur kahju ja mure nende pärast, kes elasid lootusetuses, kartuses ja kellel polnud lootust Jeesuses. Rahvana ühinesime me tõsises palves ehtsa kogemuse saamiseks ning eksimatu tõendi saamiseks selle kohta, et me oleme Jumala poolt vastu võetud...

Iga moment tundus mulle äärmiselt tähtsana. Ma tajusin, et me töötasime igavikule ning et hooletus ja huvi puudumine tähendasid suurimat ohtu... Ma külastasin sageli perekondi ning palvetasin tõsiselt nende pärast ja nendega, kes olid hirmust ja kahtlustest rõhutud. Mu usk oli nii kindel, et ma iial ei kahelnud, et Jumal vastab minu palvetele... Igal hommikul me tundsime, et meie esimene mure oli veenduda kindlalt, et meie elu oli õige Jumala ees. Me mõistsime, et kui me ei kasva pühaduses, siis me kindlasti mandume. Meie huvi üksteise vastu suurenes; me palvetasime palju koos ja üksteise eest... Lunastuse rõõmud olid meile vajalikumad kui toit ja jook. Kui meie meeli varjutas kas või üks pilv, ei julgenud me puhata või magada enne, kui see oli kõrvaldatud teadmisega, et Jumal on meid vastu võtnud." (Lk. 51-53).

Ilmselt vastab selline elu "ülejäänutele" esitatud nõuetele. Kuid kuidas on meiega? Kas piisab sellest, et me kuulume temaga samasse kogudusse? Kas piisab sellest, et me tunnistame kõiki Jumala käske ja usume, et Ellen White oli Jumala prohvet? Ilmselt ootab Jumal meilt enamat. Ilmselt nõuab tiitel "ülejäänu" meilt enamat. Pealegi elame me palju tõsisemal ajal kui Ellen White. Jeesuse tulek on palju lähemal, vaenlane vihasem ja kiusatused suuremad ning kavalamad. Vajadus valvamiseks ja palumiseks on suurem kui kunagi varem. Tõsisemalt kui kunagi enne peaksime tähele panema Jeesuse manitsust – Luk.21,36: "Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!"

"Valvake ja paluge igal ajal" – teed käies, tööd tehes, süües, kaasinimestega suheldes, isegi voodis lamades, kuni uni võtab võimust! Ainult neid, kes valvavad ja paluvad igal ajal, arvatakse väärt põgenema! Siin ei räägita maailmaga kaasa triivimisest, siin ei räägita ka maailmale selja pööramisest, siin ei räägita isegi mitte maailmast eemale kõndimisest, siin räägitakse maailmast põgenemisest!

Paulus kirjutab – 1.Tim.6,11.12: "Aga sina, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust; selleks sa oled kutsutud!"

Sellised on "naise soost ülejäänud" – isegi kõige suuremates raskustes on nad jäänud Jumalale ustavaks!

Prohvet Sefanja kirjutab Iisraeli ülejäänutest – Sef.3,13: "Iisraeli jäänused ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt!" Aga mis on nende suus? Ega nad ometi tummad ole! Milleks on nad kutsutud? Peetrus kirjutab – 1.Pet.2,9: "Teie aga olete "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde." Me oleme kutsutud kuulutama Jumala aulistest tegudest. Me oleme kutsud kuulutama Kristuse lunastusest, Tema peatsest tagasitulekust ja selleks ettevalmistamisest.

Jah, ülejäänud – see ei ole varjend, kuhu kogunevad Jumala viha avaldumise päevaks patu orjad, laisad sulased ja maailmameelsed nimekristlased. Ülejäänud – "need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!" (Ilm.7,14). Ülejäänud – "Need on need, kes endid ei ole rüvetanud naistega /Kristusest taganenud kirikute ja kogudustega/, sest nad on neitsilikud; need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb; need on inimeste seast ära ostetud esianniks Jumalale ja Tallele, ja nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatud" (Ilm.14,4.5). Ülejäänud – need on Püha Vaimuga täidetud kristlased, kes on leidnud oma koha Issanda töös ja teevad seda ustavalt.

Ja lõpuks tsiteerime Paulust, kes omakorda tsiteerib Jesajat – Rom.9,27: "Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk!" Ainult jääk pääseb! Mida oled sina teinud selleks, et olla selle hulgas?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv