Kui põhi kaob alt ära
12.07.2008 - (1422)

Mat.14,22-32: "Ja sedamaid sundis Jeesus oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema. Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas. Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel. Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: "See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast. Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: "Olge julged, mina olen see, ärge kartke!" Peetrus kostis Temale ning ütles: "Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!" Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: "Issand, päästa mind!" Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" Ja nad astusid paati, ja tuul rauges."
Kas teil on olnud selliseid päevi, mil näis, et kõik laguneb koost, et põhi on justkui alt ära? Kõik kisub viltu; üks häda ajab taga teist. Teil võib olla olnud mitte üksnes selline päev, vaid võibolla selline nädal, kuu või koguni aasta!
Loetud Pühakirja lõik viis meid jüngrite ühte sellisesse päeva. Koos Jeesusega olid nad teeninud rahvast, mille krooniks oli 5000 mehe toitmine, pluss nende naised ja lapsed! Jüngrid arvasid, et nüüd on paras aeg kroonida Jeesus kuningaks, kuid Jeesus sundis neid astuma paati ja sõudma Galilea järve teisele kaldale – oma kümmekond kilomeetrit. Väsinuina ja pettunuina asusid nad teele ja siis saabus kohutav torm. See veel puudus! Kõik näis koost lagunevat. Põhi kadus sõna otseses mõttes alt ära.
Mida me teeme siis, kui elu toob meil olukordi, kus kõik näib kokku kukkuvat – kus probleeme näib olevat rohkem, kui me suudame taluda või lahendada? Loetud tekstis näen ma viit asja, mis peaksid meid julgustama, kui põhi kaob alt ära.
1. ISSAND TÕI NAD SINNA.
Vaadake 22. salmi: "Ja sedamaid sundis Jeesus oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema." Jeesus teadis, et oli saabumas torm ja Ta saatis teadlikult oma jüngrid selle sisse! Aga tegelikult olid nad selles tormis – Jumala tahtega kooskõlas – enam kaitstud kui kuival maal rahvahulgas – vastu Jumala tahtmist!
Kuid miks ikkagi pidi Jeesus juhtima nad tormi sisse? Piibel osutab kolme liiki tormile, mis võib meile saabuda Jumalast:
(1) Torm meie äratamiseks, meie tähelepanu püüdmiseks või ka korrale kutsumiseks.
(2) Torm meie iseloomu täiustamiseks, usu kasvatamiseks ja teiste kannatuste suhtes tundlikumaks tegemiseks.
(3) Torm, mille läbielamine on teistele eeskujuks ja mis aitab neilgi valida Kristust.
Esimesed golfipallid valmistati täiesti sileda pinnaga. Siis aga avastati, et kui pall oli kõvasti klobida saanud ja selle pind muutunud ebatasaseks, lendas see kaugemale! Nii hakati neid valmistama väikeste lohukestega. Nii on ka eluga; on tarvis pisut konarusi, et me jõuaksime kõige kaugemale!
Pole õli ilma pigistamiseta; pole mahla ilma pressimiseta; pole lõhnaõli ilma lillede purustamiseta; pole tõelist rõõmu ilma kurbuseta! Nii et kui sa lähed läbi tormi ja põhi näib alt ära kaduvat, mõtle sellele, et see torm võib olla Jumala tahe sinu jaoks.
2. JEESUS PALUS OMA JÄRELKÄIJATE EEST.
23. salm: "Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas." Jeesus palvetas kaua. Ta oli suur paluja.
Vahel, kui meil läheb halvasti, on meil kalduvus arvata, et Jumal on meid maha jätnud. Mis seal imestada – Jeesuski arvas nii oma maise elu raskeimal tunnil, kui Ta ristil rippudes hüüdis – Mat.27,46: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" Kus on Jumal, kui me aerutame vastu tuult? Teadagi, kus – palvetamas meie eest! Ta ei ole kaotanud meid silmist. Ta teab, mida me kogeme ja Ta palvetab meie eest. Kas see pole hea lohutus!
Jeesus teab, mida tähendab kannatada. Tema inimsus talus rohkem kannatusi, kui me suudame mõista. Heb.4,15.16 on kirjutatud: "Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks."
Luk.22,32 lubab meil midagi mõista Jeesuse palvest meie eest. Seal ütleb Ta: "Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!" See on mitte ainult eestpalve usu püsimiseks, vaid ka usu ilmutamine, et me pöördume ja et meie kogemus saab teistelegi usu kinnituseks. Selliselt palvetab Jeesus. Ja teadmine, et Ta meie eest palub ja meie pöördumisse usub, ei luba meil alla anda, loobuda. Kui Tema meie eest palub, siis me ei hukku!
3. JEESUS TULI OMADE JUURDE.
Sissejuhatava kirjakoha salmid 24-27 räägivad meile, et Jumal tuleb meie juurde ka kõige võimatumas olukorras – just siis, kui me Teda kõige enam vajame. "Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel. Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: "See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast. Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: "Olge julged, mina olen see, ärge kartke!""
Olete te kunagi mõelnud, kui kaua olid jüngrid juba järvel olnud? Üheksa tundi olid nad rühkinud vastu tuult – ega olnud tagasi pööranud! Olid alles sihikindlad mehed. Aga Jeesus oli nad teele saatnud ja nemad polnud valmis alla andma! Imetlusväärne. Nüüd olid nad väsinud, märjad ja külma käes, püüdes kuidagi vastu pidada.
Möödub kesköö, aga Jeesust ei tule ikka teise paadiga neile järele. Kusagil peale kella kolme – neljandal (viimasel) öövahikorral – näevad nad järsku Teda – mitte sõitmas paadiga, vaid kõndimas vee peal! Jeesus võib tõesti ilmuda täiesti ootamatul viisil! Esmalt ei tunne nad Teda isegi ära. See ei saa ju olla keegi muu kui tont, kui see kõnnib vee peal. Ärme unustame ka, et ikkagi oli öö ja jüngrid võitlesid elu eest, et mitte laintes hukkuda. Laintel kõndivat kuju oli tõesti raske identifitseerida.
Jeesus tuleb meile ikka meie kõige pimedamal tunnil! Keegi toob meile süüa siis, kui oleme näljas. Julgustav ja lohutav kaart saabub meile just õigel ajal, kui me seda kõige enam vajame. Just siis, kui me vajame eestpalveid kõige enam, helistab meile sõber, teatades, et ta palvetab meie eest. Jumalateenistusel kuuleme me tihti just midagi sellist, mida oleme vajanud troostiks või usu kinnituseks. Jeesus tuleb alati siis, kui me Teda kõige enam vajame. Ja Jeesuse tulekuga muutub kõik.
4. JEESUS AITAS NEIL KATSUMUSTE LÄBI KASVADA.
Kui jüngrid olid Jeesuse ära tundnud, tuli Peetrusele üks mõte. Pühakiri teatab: "Peetrus kostis Temale ning ütles: "Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!" Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: "Issand, päästa mind!" Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?""
Siin me näeme, kuidas jumalik armastus kohtab inimvajadust. Aga vajadused tekivad tegutsejail. Igaüks võib istuda paadis ja vaadata, mis toimub, kuid selleks, et astuda paadist välja ja kõndida vee peal, on vaja usku, tegutsevat usku.
Inimene, kes tahab kõndida vee peal, või sellest Peetruse kogemusest õppida neli asja: (1) ära kuula inimesi paadis (keelitajaid); (2) ära vaata lainetele (olukordadele); (3) ära vaata maha oma jalgadele (iseendale) ja (4) hoia oma silmad Jeesusel. Jeesus võib pöörata õnnetuse õnnistuseks.
Laevaõnnetusest ainus pääsenu jõudis ookeani väikesele asustamata saarele. Ta hüüdis ahastavalt Jumala poole, et Ta tema päästaks, uurides iga päev horisonti, et näha mõnda laeva. Kuid ei midagi.
Kurnatud, õnnestus tal lõpuks ehitada väike onn ja panna sinna oma vähesed asjad. Kuid ühel päeval, kui ta pöördus tagasi toitu otsimast, oli tema ahastus suur, kui ta nägi oma onni põlemas ja selle suitsu tõusmas taeva poole. Oli juhtunud kõige halvem, mõtles ta, asudes magama lageda taeva alla.
Järgmise päeva hommikul aga nägi ta laeva lähenemas saare rannikule. "Kust te teadsite, et ma olen siin?" küsis ta päästjatelt. "Me nägime su suitsusignaali," vastasid nad.
Kuigi me seda kohe ei näe, võib meie käesolev raskus olla tagatiseks meie tulevasele õnnele. Tuntud kirjakoht Rom.8,28 ütleb: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud."
5. JEESUS TOOB LÕPUKS RAHU.
Meie sissejuhatav kirjakoht lõpeb sõnadega: "Ja nad astusid paati, ja tuul rauges." Varsti jõudsid nad õnnelikult teisele kaldale. Kui Jeesus astub paati, raugeb tuul ja torm ka meie elus! Jah, meil tuleb Jeesus sisse lasta. Meil tuleb Jeesus vastu võtta. Siis saabub rahu.
Üks armeeohvitser saadeti Tiibetisse ohtlikule missioonile. Tal oli kaasas kaks asja, mis teda julgustasid: (1) teadmine, et ta polnud seda teekonda ette võtnud ise, vaid oli saadetud ühe võimu poolt kindlal eesmärgil, ja (2) kui ta peaks sattuma kitsikusse, teeb tema valitsus kõik, et tagada ta julgeolek.
Selliselt julgustab Jumal kõiki oma lapsi. Ta on asetanud või saatnud meid siia kindla eesmärgiga ning lubab teha kõik, et aidata meid raskustes, mis võivad esile kerkida. Erinevalt inimeste valitsustest võib Tema tõesti tagada meie õnneliku naasmise koju! Tema, kes on meie rahu, toob meile ükskord igavese rahu. Kuid Ta on meile rahusadamaks ka juba siin elu tormisel merel.
Järgmine kord, kui sinu elulaevukesel näib põhi alt ära kaduvat, meenuta seda juhtumit jüngritega ja neid nimetatud viit asja: Issand on mind siia toonud, Ta palub minu eest, Ta tuleb minu juurde, Ta aitab mul katsumuste läbi kasvada ja Ta toob lõpuks rahu. Need teadmised aitavad sind kindlasti.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv