Teie ärge kartke!
12.11.2005 - (1653)

Pühakirjast loeme – Ef.6,10-12: "Lõppeks, mu vennad, saage vägevaks Issandas ja Ta tugevuse jõus! Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega."
Iga maailma sündinud inimese osaks on sattuda suurde eluvõitlusesse. Iga inimene saab varem või hiljem aru, et elu ei ole võidurongkäik vaid võitlusväli. Ja see võitlus on just nimelt võitlus liha ja verega; see avaldub sõdades, verevalamistes, mässudes.
Kuid sama reaalne, kui on võitlus liha ja verega, on ka võitlus vaimude maailmas. Vaenlase jõud on alati tegevuses, eriti nende vastu, kes peavad end Kristuse järelkäijateks. Algkeelest otse tõlgituna on neid kuradi kavalaid rünnakuid nimetatud "meetoditeks." Need on tema meetodid. Tema on see suur kavandaja; tema sisendab mõtted, inimesed viivad need ellu. Ta teeb kõik selleks, et viia kristlasi sellesse võitlusse elu ja surma peale.
Me näeme küll tegutsemas valitsusi ja võime, kuid Paulus hoiatab meid, et tegelikult pole siin küsimus veres ja lihas, s.o. inimestes. Siin räägitakse vaimulikest võimudest, mis küll kasutavad inimesi tööriistadena, kuid kristlane peab siin vahet tegema – ka siis, kui me kohtume vihameestega; me peame mõistma kõige tausta.
Kuid hingevaenlase "meetodite" hulgas on mitte ainult välised vahendid, millega vastu astuda Kristuse järelkäijatele. Kõige suuremad võitlused võivad olla inimese sees. Need on need võitlused, mis avaldavad mõju inimese hingelisele tasakaalule, tunnetele ja mõtetele. Ja meie ajal on üheks selliseks teguriks kartus ja mure. Jeesus nimetab seda üheks lõpuaja märgiks – Luk.21,25.26: "Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus ja nõutu olek mere kohina ja veevoogude pärast. Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse."
Meie ajal täituvad need Jeesuse sõnad täht-tähelt. Ajalehed räägivad sellest. Toorained lõpevad; saast õhus ja vees rikub elukeskkonna. Me sureme otsekui hiired lõksus. Ja kõige lõpuks öeldakse: Meil on vähe aega! Ja me usume, et see on nii. Me oleme nii rääkinud juba üle saja aasta – juba siis, kui me ei teadnud neist asjust suurt midagi! Kuid nüüd, kus me näeme kõike seda, on meie usk kinnitatud.
Me teame, et lõpp on lähedal, kuid see ei peaks võtma meilt lootuse, see ei peaks tegema meid araks. Nagu ütleb Paulus – 2.Tim.1,7: "Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu."
See räägib sellest, et Jumal on andnud meile midagi paremat. Meil on lootus. Kartus on lõppude lõpuks kõigile inimestele väga halb kaaslane. Vana Idamaa legend räägib kartuse hävitavast jõust:
Üks mees sõitis vankriga. Vana naine peatas ta ja palus võtta kaasa. Kui nad edasi sõitsid, vaatas mees naisele näkku, ehmatas ja küsis: "Kes sa oled?"
"Mina olen koolera," ütles naine. Talumees peatus ja käskis naist otsekohe vankrist lahkuda. Kuid naine käis talle peale, et ta sõidutaks ta linnani välja. Kui ta sinna saabub, siis ei tapa ta seal rohkem kui viis inimest. Oma lubaduse kinnitamiseks andis ta mehele pistnoa, mis oli ainsaks relvaks, millega teda võis surmata, ja ütles: "Ma kohtun sinuga kahe päeva pärast ja kui ma olen rikkunud oma lubadust, võid sa mind surmata!"
Legendi järgi suri Konstantinoopolis tol korral 120 inimest. Raevunud talupoeg käis linnas ringi, et teda leida. Leidnud ta, tahtis ta tema kohe tappa, kuid naine ütles: "Ma olen pidanud oma lubadust: surmasin vaid viis, kuid hirm tappis ülejäänud!"
On öeldud nii, et kus haigus hävitab tuhat, seal hävitab kartus ja hirm kümme tuhat! Tark mees on öelnud et kartus lisab naela meie kirstu, kuid rõõmus naeratus võtab ühe neist välja.
Miks me kardame? Bioloogid ütlevad, et kartus on inimeste juures üks vanimaid nähtusi. Piibli järgi on see niisama vana kui patt! Peale pattulangemist vastas Aadam Jumala kutsele – 1.Ms.3,10: "Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!"
Patu esimeseks kaaslaseks oli hirm ja põgenemine Jumala palge eest. Prohveti läbi teatab Jumal – Jes.33,14: "Patused Siionis värisevad, vabin valdab jumalatuid: "Kes meist saaks elada hävitavas tules? Kes meist saaks elada igavesel leel?""
Ellen White on kirjutanud: "Paljud kannatavad oma hingelise haiguse pärast palju enam kui ihuliku haiguse pärast. Nad ei leia mingit kergendust enne, kui tulevad eluallika Kristuse juurde. Kristus on patuhaige hinge võimas ravija." Sellist Kristust vajame meie, kes võtab meilt ära meie patu. See on evangeeliumi hea sõnum.
Teiseks kartuse põhjuseks võib olla enese alaväärtustamine. Jeesus ütles kord – Mat.10,29-31: "Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!"
Inimene on nii väärtuslik, et Jumal ei unusta teda ja tema vajadusi. Kui Jumal kannab hoolt varblase eest, ka siis mitte seda enam meie eest, kelle eest Ta on andnud oma Poja?
Seoses sellega ei või me mööda minna ülekohtuga sünnitatud kannatustest. Juudid ei ole iial võimelised unustama Auschwitz'i. Kogu nende elust arusaamine on sellest tulenevalt muutunud. Kuid me võime siin öelda seda, et me ei usu Jumalat ega teeni Teda vaid sellepärast, et kõik siin maailmas oleks omal kohal, vaid ka hoolimata sellest, et siin on nii palju ebameeldivat ja seletamatut. Võib-olla juutide saatus polegi nii väga seletamatu!
Kolmandaks kartuse põhjuseks on usupuudus. Kord olid jüngrid tormisel merel ja Jeesus nende paadis magas. Oma hädas äratasid nad Tema ja ütlesid: "Issand aita! Me hukkume!" (Mat.8,25). Tema aga ütles neile: "Miks te olete arad, te nõdrausulised?" (Mat.8,26).
Me ei peaks kahtlema Jumala armastuses. Ärgem kartkem, et me ei saa pääseda, kui meie ümber mässavad tormid. Jumal ei jäta meid ka siis, kui me peaksime vigu tegema. Ärme lubame vaenlasel end masendada, ära röövida rõõmu. Pidagem meeles, et me oleme saanud väe ja armastuse vaimu, mis võidab kõik elu raskused.
Kartusel on väga hukutavad tagajärjed. Õps.17,22: "Rõõmus süda valmistab ihule mõnu, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki!" Kartuse mõju avaldub füüsilises kehas. Arstid ja uurijad räägivad murest tulenevast valust südames, mao haavadest, isegi halvatusest. Räägitakse ka nn. südame mure haigusest, kus ei ole mingit füsioloogilist viga, kuid sellest hoolimata on süda ahastuses ja valutab. Võib-olla pidas Jeesus silmas just sellist kartust ja ahastust?
Õpetussõnades on öeldud, et "inimeste kartmine paneb püüdepaela!" (Õps.29,25). Inimene püüab teha õigesti, kuid teised tema ümber ei mõista teda, et kiida tema tegu heaks. Inimene vaatab neile ja kardab. Eriti noorsugu on võimsa moe ebajumala küüsis. Mood muutub iga päev, otsekui kellegi taktikepi järgi. Ja paljud lähevad sellega kaasa lihtsalt sellepärast, et kardavad teistest erineda. Kahju on sellest, et noored mehed ja neiud kaotavad oma puhtuse, sest nad kardavad, et muidu ei kiideta neid heaks. Sageli hakatakse just samal põhjusel ka narkootikume tarvitama.
Meile Jumala lastele on Issand andnud väe ja julguse vaimu, mis purustab kartuse ahelad.
Üks omapärane asi on see, et see, mida me kõige enam kardame, kipub meile kätte tulema! Nii ütleb ka Pühakiri – Iob.3,25: "Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind!" See meenutab ka Jeesuse üht tähendamissõna, kus üks sulane ütles – Mat.25,25: "Ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma!"
Ühe talendi saanud sulane kartis, et tal ebaõnnestub sellega kauplemine, sellepärast läks ta ja mattis talendi maha, et isanda tulles selle ühegi talle tagastada. Kuid see ei rahuldanud isandat; ta nimetas seda sulast laisaks ja pahaks.
Jumala poolt antud võimalustega kauplemine võib näida vahel ebakindlana; siin me liigume pinnal, kus tavalised reeglid alati ei kehti. Kuid ärme unustame, et Jumal on teinud seaduse nendega, kes külvavad, et anda omal ajal lõikuse.
Ma olen mõelnud, miks selles tähendamissõnas isand nimetab seda sulast pahaks ja laisaks; polnud ju sulase süü, et tal puudus kaupleja talent. Ta lihtsalt polnud ärimees. Kuid siin me vahel eksime. Siin ei räägita üldse äritsemise võimest. Siin räägitakse võimest teha midagi Jumala töö heaks. On mõningaid, kes on selles mõttes saanud viis talenti. Need on mitmesuguste võimetega inimesed. Teistel on võimeid vähem; kuid keegi ei ole jäetud päris ilma! Igaühel on vähemalt üks talent – üks võime, mida ta võib kasutada; see võib olla tavaline, kuid see võib olla ka eriline, mida teistel ei ole.
Mis see ka ei ole, meil tuleb seda võimet kasutada. Me ei tohi seda kartuse pärast maha matta. Me peame rakendama selle töösse, muidu oleme pahad ja laisad sulased.
Tihti võtab kartus ebaõnnestumise pärast meilt ära rõõmu ja jõu. Me tahaksime olla kindlad, et meil õnnestub; kui mina juba midagi ette võtan, siis sellest peab midagi välja tulema! Aga äkki ei tule? Selline hävitav kartus on sageli meie kui Jumala laste südames.
On öeldud, et suurim õnnistus, mida ükski inimene võib ühiskonnale anda, on leiutada vahend, kuidas hävitada inimmeeltest kartus. Kuid see õnnistus on meile antud juba ammu. Jumal on andnud selle meile evangeeliumi kaudu. Ja esimene vahend selle vastu on usk. Jeesus ütles muretsevale kogudusekoja ülemale "Ära karda, usu vaid!" (Luk.8,50).
Me vajame usku Jumalasse, kaasinimestesse ja endassegi! Jumal, kes teab ja tunneb, millised me oleme, kannab hoolt ka selle eest, et meie võimed vastaksid meie vajadustele.
Muuseas, on hea teada, et suurem osa sellest, mida me kardame, ei tõdene kunagi. Londonis on helikindel hoone. Selle maja ehitas omal ajal üks luuletaja, et õuest tulevad hääled ei segaks tema tööd. Nimelt elas tema naabruses üks perekond, kellel oli kukk. See laulis mitu korda öösel ja hommikul vara. Kui siis see luuletaja rääkis ettevaatlikult sellest oma naabrile, vastas viimane, et kukk laulab ju vaid kolm korda öösel. "Selles asi ongi," vastas luuletaja, "kui te vaid teaksite, kuidas ma närveerin, oodates, millal see kukk laulab!"
Elu muutub tõesti väljakannatamatuks, kui me ootame kartuses, millal meis avaldub vähktõbi või mõni teine haigus, või millal tabab meid õnnetus. Tõsi, see kõik võib meid tabada, kuid enneaegu ei ole ka vaja seda karta. Sellepärast annab Paulus meile head nõu – Flp.4,6: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks."
Kartuse vastu aitab usk ja lootus. On suurepärane teada, et Jumal on meiega ka raskustele vastu minnes. Mõnikord õpetavad seda meile lapsed, kes tulevad isa või ema juurde ja ütlevad: "Nüüd ei karda ma midagi." Nii on meil kõigil turvaline olla Jumala läheduses.
Ka armastus on heaks vahendiks kartuse vastu. Johannes kirjutab – 1.Joh.4,18: "Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja." Ellen White on kirjutanud: "Usk Jumala armastusse ja Tema valitsevasse juhtimisse leevendab häda ja muret. See täidab südame rõõmu ja rahuloluga ning me oleme rahul nii kõrgema kui ka alama osaga. Armastus on loov võim. See ei hävi ilmaski! See võib anda meile valgust ja jõudu igal päeval."
On vaid üks õigustatud kartus – jumalakartus! Oleks meil seda rohkem! Sest "Jehoova kartus on tarkuse algus" (Ps.111,10). Aga see Jumala kartus ei ole hirm Jumala ees, vaid pigem aukartus, mis on lähedases ühenduses armastusega. Kui meie südant täidab selline armastus ja pühalik aukartus, kaotab see igasuguse teise kartuse – isegi surma kartuse!
Selle aukartusega käib kaasas kartus patustada. Wesley on öelnud: "Andke mulle sada meest, kes ei karda midagi ja kedagi peale patu, ja me pöörame maailma!"
Vabastagu Jumal meid selle maailma kartustest ja lisagu meile püha aukartust Tema vastu, mis juhib meid käima sirget teed Tema palge ees!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv