Tulge söömaajale!
13.01.2007 - (1538)

Luk.14,15-27: "Kui üks lauas kaasistujaist seda kuulis, ütles ta Temale: "Õnnis on, kes leiba sööb Jumala riigis!" Aga Ta ütles temale: "Üks inimene tegi suure õhtusöömaaja ja kutsus paljusid. Ja õhtusöömaaja tunnil ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: tulge, sest kõik on juba valmis! Ja nad hakkasid endid kõik ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: ma olen ostnud põllu ja pean välja minema seda vaatama; ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid katsuma; ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: ma olen võtnud naise ega saa sellepärast tulla! Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis vihastus kojaisand ja ütles oma sulasele: mine kohe välja linna laiadele tänavatele ja kurudesse ja too siia sisse vaesed ja vigased ja jalutud ja pimedad! Ja sulane ütles: isand, see on tehtud, nõnda nagu sa käskisid; aga veel on ruumi! Ja isand ütles sulasele: mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et minu koda täis saaks! Sest ma ütlen teile, et ükski neist kutsutud meestest ei saa maitsta mu õhtusöömaaega!"
Aga Temaga ühes käis palju rahvast ja Tema pöördus ning ütles neile: "Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla mu jünger. Ja kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla mu jünger.""
Pidusöömaajad on toredad – eriti, kui selle valmistab keegi teine ja sa ei pea isegi enda järel nõusid pesema! Ja kui see pakutakse veel tasuta – mis saab olla sellest parem?
Pange tähele, jutt pole mitte tavalisest söömaajast, vaid "suurest söömaajast" mille suudab valmistada vaid suur kuningas! Ja kontekst, milles Jeesus jutustab selle tähendamissõna, räägib, et see suur kuningas on Jumal ise! "Õnnis on, kes leiba sööb Jumala riigis!" Kas see toimub alles siis, kui me saame taevasse? Ilmselt arvasid paljud nii. Ja just see ajendaski Jeesust jutustama tähendamissõna suurest õhtusöömaajast. Jumal on selle valmistanud juba praegu ja juba nüüd kutsutakse meid sellest osa saama. Ja, tegelikult, ainult need, kes Jumala riigi nüüd vastu võtavad, elavad ka igavikus selles! Järelikult me võime, saame ja peame selle "leiba" sööma juba nüüd! Just seda tahtiski Jeesus öelda tähendamissõnaga suurest õhtusöömaajast.
See söömaaeg on juba valmistatud ja kutsed välja saadetud. Palestiinas oli kombeks esmalt kutsuda üldiselt ja seejärel, vastavalt ettevalmistuste käigule, teatati päev ja kellaaeg. Nii oli inimestel piisavalt aega sellele mõelda ja valmistuda.
Ja milline suur söömaaeg see on! Jeesus ei räägi inimeste valmistatud söömaajast, mis kestab tunde, parimal juhul päevi. Estri raamatu alguses räägitakse kuningas Ahasverose korraldatud suurest võõruspeost, mis kestis 180 päeva! (Est.1,4). Lisaks veel 7 päeva ainult kuningliku palee rahvale (s.5). Need on suured erandid. Tavaliselt kestab pidusöömaaeg vaid mõne tunni. Jumala pidusöömaajal aga pole lõppu ja sul ei tule selle eest maksta sentigi!
Kas pole imeline sõnum! Meie jaoks on valmistatud suur pidusöömaaeg. Sinna on kutsutud kõik ja igaühe jaoks on koht lauas. Laual on kõige tervislikum ja maitsvam roog. Kes sellest sööb, see elab igavesti! Kutsel on öeldud, et sa võid sellest süüa pidevalt kogu oma ülejäänud maise elu ja lisaks veel läbi igaviku. Veel on seal öeldud, et see on kallis söök, kuid sinule täiesti tasuta.
See pidusöök on lunastus Jeesuse Kristuse läbi. Oled sa pettunud? Lootsid saada kõhu täis maitsvat füüsilist rooga? Seda oskasid hinnata ka tuhanded Jeesuse ajal! Kuid see ei anna sulle igavest elu. See ei kustuta sinu hinge nälga ega janu. Sa saad selle Jumalalt igapäevase leiva näol – Jumal on seda tõotanud ja oma tõotused Ta täidab. Kuid Ta teab ka, et sa vajad enamat. Ta tunneb sinu sügavamat nälga.
Ja nii valmistas Jumal sinu hingele parima pidusöögi. Ta ei andnud ühe oma inglitest, isegi mitte peaingli. Ta ei andnud ühe oma poegadest; Ta andis oma ainsa Poja, kes tuli, elas ja suri meie eest. Selliselt valmistati see "suur söömaaeg." See oli planeeritud juba enne maailma loomist ja sellest teatati ka inimesele. See sai valmis Ristil ning muutus kättesaadavaks Ülestõusmisel. Seejärel saadeti kohe kutse: "Tulge, sest kõik on juba valmis!" Tulge kõik!
Mida ütleb tähendamissõna? Kas kõik reageerisid sellele rõõmuga? Kas nad hüüdsid: "Jumal tänatud, lõpuks ometi, kuidas ma küll seda ootasin!" Kahjuks loeme, et "nad hakkasid endid kõik ühest suust vabandama."
"Ma ei saa tulla, sest ma omandasin just äsja maavalduse!"
"Ma ei saa tulla, sest ma ostsin uue traktori või auto (härja)!"
"Ma ei saa tulla, sest ma just abiellusin!"
Esimene mees kujutab neid, kes ütlevad: "Äri kõigepealt." Ja kahjuks on neid inimesi väga palju, eriti tänapäeval.
Teine mees kujutab neid, kes ütlevad: "Mul on midagi uut." Ka see uute asjade jaht on tänapäeval eriti levinud.
Kolmas kujutab neid, kes asetavad oma kodu ja perekonna Jumalast ettepoole. Just nende hoiatuseks ütles Jeesus: "Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla mu jünger." Jumal ei soovi, et me kedagi vihkaksime, vaid Ta tahab, et Temale jääks esikoht meie valikutes – et me tuleksime Tema valmistatud söömaajale ja kutsuksime sinna ka oma lähedasi.
Kahjuks ei soovinud keegi tulla Jumala kutse peale. Ühest suust hakkasid nad vabandama. Keegi on öelnud, et "vabandus on nahk, mis katab valet."
Kas te olete kuulnud farmerist, kes palus naabrilt laenuks köit? Naaber vastas: "Kahju küll, aga ma kasutan seda oma piima sidumiseks."
"Piima?" küsis naaber hämmastunult. "Sa ei saa ju siduda piima köiega."
"Ma tean," vastas naaber, "aga kui inimene ei taha midagi teha, siis on iga vabandus ühtemoodi hea!"
Mis oleks juhtunud, kui Noa oleks hakanud vabandama? Suudame ette kujutada? Jumal küsib Noalt: "Kus on laev, mille ma käskisin sul ehitada?" Noa vastab: "Oh, Issand, mul on kolm puuseppa haiged ja gooferipuuga varustaja ei ole täitnud oma lubadust, kuigi mul on tellimus sees juba 100 aastat! Mis ma parata saan! Ma palun Sind, vabanda mind!" Jumal ütleb: "Ma annan sulle veel aega 20 aastat, kiirusta!"
Kui see aeg hakkab lõppema, tuleb Jumal ja näeb, et ikka pole laev valmis. "Milles on nüüd probleem?" küsib Ta Noalt. Ja Noa vastab: "Mu allettevõtja läks pankrotti ja see pigi, millega Sa käskisid laeva seest ja väljastpoolt pigitada, ei ole ka saabunud, sest pigivabrikus on streik. Mu pojad Sem, Ham ja Jaafet ka ei aita mind. Nad tegid bändi ja läksid turneele. Mis ma saan teha? Ma palun Sind, vabanda mind!"
Õnneks nii ei juhtunud ja nii pääses veeuputusest Noa ja tema pere ning kõik loomad ja linnud, kes olid nendega laevas.
Ehk panite tähele, kuidas inimesed selles tähendamissõnas vastasid? Keegi ei öelnud: "Ma ei taha tulla Sinu pidusöömaajale." Keegi ei öelnud: "Ma ei hooli Sinu kutsest." Pigem anti mõista, et nad teevad parema meelega midagi muud. Ja just selline on patt – see asetab Jumala tahaplaanile ja ennast esikohale.
Ma ei ole kohanud kedagi, kes ütleks julmalt: "Ma tahan elada isekalt ja surra ja pärast surma minna põrgusse." Aga ma olen kohanud palju inimesi, kes esitavad ühe vabanduse teise järel, miks nad ei saa tulla koosolekule, miks nad ei saa maksta kümnist, miks nad ei saa tulla ristimisele, miks nad ei saa anda end täielikult Jumalale.
On need ikka vabandused? Need on pigem ettekäänded. Tähendamissõnas ainult vastabiellunu ütles: "Ma ei saa tulla." Teised ütlesid: "Ma palun Sind, vabanda mind," mis näib tähendavat: "Ma ei saa tulla praegu, kuid ma võin tulla hiljem, kui sa mind veel kutsud." Kuid kas tuleb uus kutse? Kas ma selle peale lähen? Iga keeldumine teeb mineku raskemaks ja äraütlemise kergemaks.
Kui rääkida Jumala armulikust kutsest, siis võib näha suures laastus nelja inimgruppi.
1. Need, keda on ikka ja jälle kutsutud, kuid kes pole kunagi tulnud. Need on kadunud.
2. Need, kes on tulnud söömaajale, kuid nad vaid näksivad – pisut seda ja teist – nad ei söö (mõlema suupoolega), nagu Jumal on seda planeerinud. Sellepärast on nad nõrgad ja ebaküpsed kristlased, kes sageli kaotavad vaimulikke lahinguid.
3. Need, kes on viibinud õhtusöömaajal, kuid lahkunud enne selle lõppu, otsides midagi uut. Need kujutavad usust langenuid.
4. Need, kes on tulnud ja jäänud ning söövad rõõmsalt üha edasi. Neile ei saa iial küllalt Kristusest kui Eluleivast. Need on tõelised, rõõmsad, elavad, aktiivsed, kasvavad kristlased, kellest Peoperemehel on tõeliselt hea meel.
Igaüks meist peaks teadma, millisesse gruppi ta kuulub või soovib kuuluda.
Ja lõpuks, ei peaks mööda vaatama ka ühest fraasist loetud kirjakoha 21. salmis: "Siis vihastus kojaisand..." Me ei mõtle palju Jumala vihale, sest nii palju rõhutatakse Jumala armastust – ja õigesti tehakse. "Jumal on armastus." Jumal ei ole viha. Aga sellegipoolest saabub kord aeg, mil Jumal on sunnitud ilmutama oma viha ja tegema oma võõrast tööd. On Ta ju planeerinud rikkaliku pidusöömaaja ja maksnud selle hinna. Kui kutsutud sellest ära ütlevad, ükskõik milliste vabandustega, solvavad nad suurt Võõrustajat. Idamaades tähendas võõruspeole mitte ilmumine sageli nii suurt solvamist, et sellele võis järgneda sõda!
Meie oleme selle kutse vastu võtnud ja ilmunud pidusöögile – täna on üks neist –, kuid kas me naudime seda kogu südamest ja kas me jäämegi evangeeliumi söömaajast toituma, selles on küsimus, mis otsustab meie igavese saatuse.
Ja üks asi veel: ärme hoiame seda vaid enestele; sellest jätkub kõigile; kutsume siis aktiivselt ka teisi sellest osa saama.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv