Armastus
13.05.2006 - (2618)

Täna räägime kõige ilusamast ja paremast asjast, lugedes sissejuhatuseks 1.Kor.13,1-8: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu! Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!"
Armastus on pikameelne, s.o. kannatlik. Kui sa seisad kusagil järjekorras, oled sa kannatlik? Võib-olla sa hoopis pahandad ja isegi ütled: "Milles nüüd asi on? Kas ei võiks müüja, arst, teenindaja... liigutada end veidi kiiremini? Passi siin terve päeva!"
Armastus on täis heldust, s.t. helde, sõbralik, lahke. Võtad sa aega oma eaka tuttava külastamiseks ja temaga lahkesti vestlemiseks, isegi kui ta on kibestunud? Ega sa ei pahanda, kui keegi helistab sulle sinu kõige kiiremal ajal ja räägib pikalt oma murest? Vastad sa kellegi teravale sõnale lahkelt?
Armastus ei ole kade. Kui sa olid väike laps, kas sa ei kadestanud teise lapse ilusaid mänguasju? Aga nüüd, kus sa oled juba suur, sa loomulikult enam ei kadesta kedagi, õige? Vale! Kõik võitlevad selle patuga. Miks tema palk on suurem? Kust sai ta nii ilusa asja? Miks ei ole minul nii hea tervis kui temal? See on vist küll kõige levinum patt, mis viib ületöötamiseni või koguni varguseni.
Armastus ei suurustle, ei ole iseennast täis. Oi, kui hea on hoobelda oma tarkuse, hariduse ja teadmistega, oma kõrge positsiooni ja saavutustega – isegi oma lastega! Mina jõudsin sinust ette! Mina olin koolis esimene! Mina võitsin! Mina, mina, mina...
Armastus ei ole viisakuseta, s.t. ei ole jäme, vaid on taktitundeline, viisakas. Kui sa näed kusagil viga laita, teed sa siis seda taktitundeliselt? Ja jõuad sa alati viisakalt teist lõpuni ära kuulata? Vastad sa viisakalt kutsetele, või ei hooli sa neist? Vastad sa viisakalt ka teise rumalale küsimusele?
Armastus ei otsi omakasu. Sa ei otsi omakasu? Kuidas veel! Ja sageli ilma viisakuseta! Ilmselt pole need fraasid siin kogemata kõrvuti! Sageli tõugatakse inimesi ebaviisakalt ja kasutatakse neid ära taktitundetult, et saavutada oma eesmärki. Kõige inetum on otsida omakasu kellegi arvel!
Armastus ei ärritu, s.t. ei saa kergesti pahaseks, vihaseks. Aga kui kellegi tegu või jutt sulle kohe üldse ei meeldi, kui see on ebaõiglane või kui see puudutab sinu mina – kas sa ei ärritu? Jalutad rahulikult minema ega mõtle sellele rohkem? Või saad sa pahaseks, isegi vihaseks – ja vahel purskad oma pahameele koguni inimeste peale, kes pole sellega kuidagi seotud, näiteks oma abikaasa või laste peale?
Armastus ei pea meeles paha. Suudad sa täita seda punkti? Kui keegi on sind sügavalt haavanud, suudad sa talle andestada ja selle asja unustada – matta marutõvesse surnud koera ilma saba välja jätmata? Ilmselt ei suuda seda keegi ilma Jumala abita! Andestamine südamest on Jumala and. Aga me vajame seda hädasti, sest andestamatu meelsus on kui koi, mis hävitab su elukanga.
Armastus ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega. Mis valmistab sulle enam rõõmu: kas üks kasulik asi või üks õige asi? Jätad maksud maksmata – see on sulle kasulik, aga kas see on ka õige? Ja kuidas on piiblitõega, võtad sa selle rõõmuga vastu, või meeldib sulle uskuda midagi teisiti?
Armastus vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! On see võimalik? Ainult tõeline, kirglik, omakasupüüdmatu armastus suudab seda!
Armastus ei hävi ilmaski! Aga kust tulevad purunenud abielud? Armastus abikaasa vastu on kadunud. Kust tulevad külmad ja formaalsed usklikud? Armastus Jumala ja ligimese vastu on kadunud. Kuidas küll hoida armastust nii, et see ei häviks ilmaski? Kui tore see oleks!
Kas on kellelgi selline armastus – kõigi nende komponentidega, mis me äsja vaatlesime? Huvitav – me peame kõiki neid omadusi õigeteks ja headeks. Me kõik sooviksime olla sellised, sest sellest oleks kõigepealt kasu meile endile – me oleksime palju õnnelikumad! Ja ometi on meil puudujääke enamuses, kui mitte kõigis neis voorustes! On ainult üks, kes on neis asjus täiuslik, ja see on Jumal.
Õnneks on olemas keegi, kes on meile mitte ainult eeskujuks, vaid kes võib anda meile ka jõudu edeneda neis voorustes, milled võtab kokku üks sõna – armastus.
Piibel ei liialda, teatades, et "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8). Vaid Temas ilmnevad kõik need armastuse komponendid täiuslikult. Jumal "on pikameelne, ... täis heldust; Ta ei ole kade, ... ei suurustle, Ta ei ole iseennast täis; Ta ei ole viisakuseta, Ta ei otsi omakasu, Ta ei ärritu, Ta ei pea meeles paha; Ta ei rõõmutse ülekohtust, aga Ta rõõmutseb ühes tõega; Tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! [Tema] armastus ei hävi ilmaski!" See armastus suudab päästa kõik, kes tulevad usus Jeesuse juurde – varem või hiljem. Kahjuks ei suuda see lõputu armastus päästa neid, kes ei taha saada päästetud. Aga seegi on kooskõlas armastuse põhimõttega – "ta ei ole viisakuseta." Armastus ei tee midagi vägisi, vastu kellegi tahtmist.
Aga kõige imelisem Jumala armastuse juures on see, et see on tingimusteta. Ta armastab kõiki – väikeseid ja suuri, rikkaid ja vaeseid, harituid ja harimatuid, häid ja halbu, õigeid ja eksijaid. Nagu hea ja mõistev isa, armastab Ta kõiki oma lapsi ühtemoodi palavalt, soovides kõikidele head, andes igaühele võimaluse saada päästetud siit kurjast maailmas aulisse taevasse. Igaühe eest on Ta maksnud hinna, igaühele kingib Ta lunastuse vaba annina. Paulus kirjutab, et "Jumala õigus ... tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses" (Rom.3,22-24).
Jeesus suri mitte ainult nende inimeste eest, kes Teda armastasid, vaid ka nende eest, kes põhjustasid Talle nii füüsilisi kui hingelisi kannatusi. Ja Ta andestas neile kõigile, kinkides lunastuse vaba annina. Kui raske on meil mõista, et see on Jumala and, mida me ei saa millegagi ära teenida! Inimlikud annid ja kingitused on sageli kaudselt ära teenitud, või me vähemalt arvame nii. Aga Jumala anniga on teisiti – keegi ei suuda seda ära teenida. Ta annab selle meile täiesti muidu oma piiritust armastusest meie vastu. Ja Ta pakub seda kõigile! Kui me ainult võtaksime selle vastu!
Loomulikult ei pea me käske ega reegleid kasutuiks. Piibliski on neil oma kindel koht. Ka elu taevas toimub mingite reeglite järgi ja just nendega püüab meid harjutada Jumala Seadus. Jumala käsud püüavad säästa meid kõigest halvast ja õhutada tegema head. Need on antud sellest samast Jumala armastusest, mis valmistas lõputult kalli ohvri käsust üleastuja lepitamiseks. "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea," kirjutab Paulus (Rom.7,12). Kuid selle pidamisega ei saa me ära teenida lunastust. Selle pidamisega me näitame, et oleme lunastatud ja armastame Jumalat, kes on meid armust päästnud.
Kõik on saanud alguse Jumala tingimusteta armastusest – ja kõik viib lõpule Jumala tingimusteta armastus. Ning Jumala lastena on meil sellest palju õppida – Jumalale rõõmuks ja meile enestele õnnistuseks.
Ühel päeval ütles mees oma naisele, et ta kavatseb küsida oma ülemuselt palgatõusu. Ta on selle ära teeninud. Kuid ta oli rahutu ja väga närviline. Läinud oma bosi jutule, ta mitte ainult sai palgatõusu, vaid sai selle palju suurema, kui oli lootnud. Pöördunud tagasi koju, nägi mees, et laud õhtusöögiks oli kaetud väga erilisel viisil – hiina portselan, küünlad ja millised lõhnad! Ta läks kööki, embas oma naist ja ütles, et sai palgakõrgenduse. Mõlemad nad olid väga õnnelikud. Nad istusid lauda ja nautisid koos hõrgutavaid roogi.
Lauahõbeda juurest leidis mees kaardi, millele oli väga kaunisti kirjutatud: "Õnnitlen palgatõusu puhul. Ma teadsin, et sa selle saad. Need asjad ütlevad sulle, kui väga ma sind armastan."
Peale põhiroa söömist tõusis naine, et minna kööki magustoidu järele. Sel hetkel kukkus tema taskust põrandale üks kaart – täpselt samasugune, mille mees oli leidnud laualt. Mees tõstis selle üles ja luges väga kaunis kirjas sõnumi: "Kallis, mul on kahju, et sa ei saanud palgatõusu. Need asjad ütlevad sulle, kui väga ma sind armastan."
Mees sai aru, et tema naine oli valmistanud erilise toidu, erilise õhtusöögi – olenemata sellest, kas tal õnnestub saada palgatõusu või mitte. Tema armastus oli tingimusteta.
Selline on ka Jumala armastus. Ta armastab meid tingimusteta ja soovib, et ka meie, Tema armust, armastaksime üksteist samamoodi! "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast" (1.Joh.4,7).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv