Aabrahami jälgedes
13.11.2010 - (1397)

Heb.11,8-10: "Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb. Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale ja elas telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse kaaspärijad; sest ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal."
Kristlastena peame end Aabrahami lasteks. Kirjutab ju Paulus – Gal.3,29: "Aga kui te olete Kristuse omad, siis olete ka Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi." Me oleme Aabrahami pärijad. Me pärime Jumala poolt Aabrahamile antud tõotused. Nagu Jumal tõotas õnnistada Aabrahami, nii ootame, et Jumal õnnistaks ka meid. Nagu Jumal lubas anda Aabrahamile Tõotatud Maa, nii ootame, et Jumal viiks ka meid Tõotatud Maale – Taeva Kaanani.
Nii et, mis puutub Jumala tõotustesse, väidame end olevat tõesti Aabrahami lapsed ja Aabrahamile antud tõotuste pärijad. Kuid küsimus on: Kas me ikka võtame vastu kogu Aabrahami pärandi, või soovime vaid osa sellest? Pärides kellegi varanduse, pärime ka sellele inimesele esitatavad nõuded, näiteks võlad. Piiblis, Ruti raamatus, räägitakse mehest, kes oli valmis lunastama oma sugulase pärandi, kuid kui ilmnes, et koos pärandi vastuvõtmisega tuleb tal endale võtta ka surnud sugulase naine ja talle järeltulija soetada, kadus mehe entusiasm ühe hetkega.
Soovides Aabrahami pärandit, kas me soovime seda täies ulatuses? Võttes vastu pärandi, kas me võtame vastu ka selle pärandi saamisega seotud kohustused? Kas me oleme valmis käima oma usuteed Aabrahami jälgedes? Olid ju Aabrahamile antud tõotused seotud teatud tingimustega, mis ta pidi täitma. Kas me oleme nende täitmiseks valmis?
Vaadelgem seoses sellega täna Aabrahami kutset ja küsigem endalt: Kas mina olen valmis järgima sellist kutset? See kutse leidub meie Piiblis 1.Ms.12,1-4: "Ja Jehoova ütles Aabramile: "Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!" Ja Aabram läks, nagu Jehoova teda käskis, ja Lott läks ühes temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist väljus."
Kutse saabus Aabrahamile ajal, mil ta oli juba 75 aastat vana. See kõneleb enda eest. See on iga, mil me oleme ammu juba pensionil ja naudime oma tehtud töö vilja – ilma tööl käimata makstakse meile iga kuu elatusraha. Meie lapsed on kasvanud suureks ja neil on oma pered. Meie ainus töö või kohustus on nendega ühendust pidada, võimalusel neile külla sõita ja tunda rõõmu oma lastelastest. Mis puutub elukohta, siis see on meil ammu paika pandud ja me ei kavatse sealt lahkuda surmani.
Just selliseses eas tuli Aabrahamile kutse Jumalalt lahkuda "omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast." See polnud kerge. Selles eas soovime me kõige enam olla oma lähedaste ja tuttavatega ning tuttavas keskkonnas, kuhu me oleme ajanud oma juured. Vanas eas on nende juurte lahtirebimine väga valus. Kui tänapäeval kutsutakse perekondi üles asuma misjonitöö eesmärgil elama mõnda teise piirkonda, siis on äärmiselt vähe sellele üleskutsele vastajaid, kui üldse. Ja kui mõni soovija peaks leiduma, siis on selleks tõenäoliselt noor pere, kes pole "oma jalad veel kindlalt maha saanud," kes otsivad paremaid elamis- või töötingimusi.
Aabraham oli valmis selliseks ümberasumiseks misjoni eesmärgil veel siis, kui ta oli juba 75-aastane! Ja see polnud ümberasumine mingisse kindlasse linna või kohta, kus talle oli valmistatud kindel eluase ja head elamistingimused. Jumal ütles talle: "Mine maale, mille ma sulle näitan!" Aabraham ei teadnud midagi oma uuest elukohast – ei sellest, kus või kui kaugel see asub, mis maa see selline on, milline on sealne kliima, kui turvaline on seal elada, mis keelt seal räägitakse, kuidas seal elavad inimesed suhtuvad sisserännanuisse jne?
Kui meil tuleb elukohta vahetada, soovime me saada vastuseid paljudele küsimustele, näiteks: kui suur on maja või korter, kas on keskküte või ahjuküte, kuidas on elektri, tsentraalvee ja kanalisatsiooniga, kui kaugel asub bussipeatus, kauplus, kool, haigla, millises seisukorras on teed või tänavad, kas on garaazhi või parkimiskohta? Me tahame olla kindlad, et elukoht, kuhu me läheme, on parem meie praegusest elukohast.
Aabraham ei teadnud kõigest sellest midagi – ja ei küsinud ka! Ta lihtsalt võttis oma asjad ja asus oma perega teele, vastu teadmata tulevikule, kuid mitte päris. Panite tähele: see kutse või käsk polnud mõnelt inimeselt – isegi mitte mõnelt suurelt ja tähtsalt inimeselt, nagu kuningas, see oli Jumalalt. See polnud siis tavaline kutse. Ja Jumala kutsesse tuleb suhtuda väga tõsiselt.
Ma ei tea, kuidas Aabraham selle kutse sai. Kas Jumal rääkis temaga ingli vahendusel või isiklikult? Kas päise päeva ajal kuuldavalt või nägemuses? Kuid üks on kindel: Aabraham tundis ära Jumala kutse. Ta teadis, et see kutse oli Jumalast. Aga selleks ta pidi tundma Jumalat ja Teda piiritult usaldama.
Ma olin 24-aastane, kui mulle tuli Jumala kutse lahkuda oma kodust ja töölt ning asuda elama sinna, kus Jumal vajab mind oma töölisena. Ka mina ei küsinud elamistingimuste kohta uues kohas. Ja mis sa seal küsid, kui ka see uus koht ei jää sellises ametis mulle igaveseks elupaigaks, vaid mul tuleb, vastavalt evangeeliumitöö vajadustele, vahetada tihti elukohta. Aga üht asja ma küsisin – iseendalt: Kas see kutse on Jumalalt... või vanempresbüterilt, nagu meie liidu esimeest tol ajal nimetati. Ma palvetasin selle asja pärast palju ning Pühakirja vahendusel sain vastuse ja veendumuse, et kutsujaks oli tõepoolest Jumal. Ja siis ma läksin... Huvitav, seesama vanempresbüter keelitas mind mõni aasta hiljem sellelt töölt lahkuma, kuid mina ei kuuletunud. Miks? Sest mind oli kutsunud Jumal. Ma olin selles kutses kindel. Ja olen seda tänapäevani. Ja just see on aidanud mul selles töös nii kaua vastu pidada – mitte loobuda raskustes.
Teades, et see kutse on Jumalalt, ei kõhelnud Aabraham kodust lahkuma. Ma ütlesin: "Vastu tundmatule tulevikule, kuid mitte päris." Mida ma selle all mõtlesin? Aabraham teadis siiski midagi. Ta teadis üsna palju. Ta teadis peamist ja see on: et temaga on Jumal ja Tema tõotused. Taavet ütleb oma laulus, mis on ära toodud nii 2. Saamueli raamatus kui Psalmides, et "Sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri!" (2.Sam.22,30; Ps.18,30). "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga" ütleb ta Ps.23,4 ja Ps.56,12: "Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?" Nii mõtlevad ja ütlevad kõik tõelised usuinimesed.
Pole kerge lahkuda nn "mugavast tsoonist." Inimestena eelistame raskele teele kerget teed. Me istume pigem saalis mugavalt oma istmetel kui tuleme siia ette südame kloppides ja vererõhu tõustes, võib-olla isegi värisedes. Mul on siiamaani meeles, kuidas mul Tallinna koguduse ette astudes ja seal seistes jalad värisesid! Siin olen ma sellest hirmust üle saanud, kuid tohutut vastutuse koormat tunnen ikkagi pidevalt. Palju kergem on koguduses võimalikult vähe või mitte midagi teha, et keegi ei saaks meid kritiseerida. (Muidugi, kritiseerida on ikkagi võimalik: sellepärast, et me midagi ei tee!)
Aabrahami jälgedes käimine on kutse astuda välja meie "mugavast tsoonist" – oma perekonna, sõprade, naabrite, võibolla isegi oma religiooni ja traditsioonide mugavast tsoonist! Hea näite sellest võime leida kotkaste maailmast.
Me vast kõik oleme näinud pilti kotka pesast kõrgel kaljul kuristiku kohal, kuid vähestel on olnud võimalus vaadata selle sisse. Kui emakotkas alustab pesa ehitamist, kannab ta kõigepealt kokku hulga ohakaid, murdunud oksi, teravaid kive ja muud sarnast kraami, mis näib pesa esitamiseks täiesti kõlbmatuna. Kuid seejärel vooderdab ta pesa paksu villa ja sulgede kihiga, tehes selle pehmeks ja mugavaks munade ja väikeste poegade jaoks. Pojad kasvavad, kuid hoolimata sellest, et nad on saanud lennuealisteks, ei soovi nad lahkuda oma "mugavast tsoonist" – pehmest pesast, kuhu neile tuuakse suhu kätte maitsev toit. Seepärast hakkab ema "pesa puistama," tirides oma tugevate jalgadega pesast lahti selle pehme katte ning tuues päevavalgele selle terava ja torkiva aluse, mille peale poegade olemine pesas pole enam nii mugav. Koos teiste meetmetega saavutab ta lõpuks selle, et pojad lahkuvad pesast täitma oma Jumalast seatud missiooni looduses.
Aabrahami jälgedes käimine on ka kutse minna välja ebajumalaid teeniva rahva seast. Haaran ja Uur olid muinasajal tuntud ebajumalateenistuse keskused Lähis-Idas. See ei jätnud puudutamata ka Iisraeli rahva patriarhe endid. Aabrahami isal Terahil olid ebajumalad; Rebeka isal Betuelil olid ebajumalad; ka Jaakobi äial Laabanil olid ebajumalad, milled Raahel, Jaakobi naine, varastas endale kaasa, kui ta kodunt lahkus (1.Ms.31,32). Kuid Aabraham ja teised usuisad püüdsid hoida end neist rüvetamata ning kutsusid ka oma peret ustavalt teenima Loojat Jumalat.
Pole mingi saladus, et ka tänapäeval lokkab meid ümbritsevas maailmas ebajumalateenistus igasugusel kujul; Aabrahami jälgedes käies tuleb ka meil sealt lahkuda. Me ei saa lahkuda maailmast endast, kuid meil tuleb lahkuda maailma tavadest ja ühtlasi ka maailmalikust kirikust, mida Ilmutusraamat kutsub Baabüloniks. Ilm.18,1-5 võime lugeda: "Pärast seda ma nägin teist inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest. Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: "Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks! Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!" Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: "Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused! Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod."
Aabrahami jälgedes käimine on kutse Jumala ustavale teenimisele – elule Pühakirja õpetuse järgi. Just selleks on Jumal ellu kutsunud adventkoguduse, mitte kui veel ühe koguduse kristlikul maastikul, vaid kui erilise missiooniga koguduse, et süvendada Piibli tõe tundmist rahvaste seas ja valmistada inimesi ette Jeesuse tagasitulekuks. Nagu Aabraham pidi kandma edasi Jumala tundmist, nii oleme selleks kutsutud ka meie. Olgem selles ustavad.
Aabrahami jälgedes käimine on ka kutse osa saama rikkalikest õnnistust. Jumal ütles Aabrahamile: "Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"
Need õnnistused on tihedalt seotud meie ustavusega, nagu näiteks võime lugeda ustavuse kohta kümnise maksmises Mal.3,10-12: "Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni! Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja, ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks, ütleb vägede Jehoova! Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Jehoova!"
Taavet ütleb oma laulus – Ps.37,25: "Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!" Rikkalikud õnnistused ootavad neid, kes järgivad ustavalt Jumala kutset ja elavad läbi seda tõevalgust, mis neile on paistnud.
Ja lõpuks, Aabrahami jälgedes käimine on kutse koju! Meie algkirjakoht kõlas – Heb.11,8-10: "Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb. Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale ja elas telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse kaaspärijad; sest ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal."
Miski pole siin ilmas igavene. Majad, mida ehitame ja kus elame, ei kesta igavesti. Riigidki ei püsi igavesti. Asjad, kuitahes head või tugevad, ei kesta igavesti. Aabrahami-aegsetest linnadest on heal juhul järel vaid mõned varemed. Kuid usus vaatas Aabraham kaugemale, "ta ootas linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal." Nii et, tegelikult polnud Jumala käsk lahkuda Haaranist mitte üleskutse jätta maha kodu, vaid kutse tõelisesse koju! Haaran ei olnud Aabrahami tõeline kodu. Pärnu ja Eesti ning maja või korter, kus me elame, ei ole meie tõeline kodu. Meie kodu on Jumala juures. Meie hinge kodu on Jumal. Käigem siis siin maisel rännakul Aabrahami jälgedes, et me võiksime saada osa Aabrahamile tõotatud õnnistustest ning ühel päeval kuulda Jumala häält ütlemas: "Tere tulemast koju!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv