Sõnum sügise ja talve kristlastele
13.12.2008 - (1574)

Joh.10,10 ütleb Jeesus: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!"
Väike poiss, kes elas kaugel suurlinnadest 19. sajandil, oli saanud 12-aastaseks ega olnud veel iial oma elus näinud tsirkust. Te võite kujutada ette tema elevust, kui ühel päeval pandi maakoolis üles kuulutus, et järgmisel pühapäeval tuleb rändtsirkus nende lähimasse väikelinna. Ta jooksis selle rõõmsa uudisega koju ja küsis isalt: "Issi, kas ma võin minna?" Kuigi perekond oli vaene, sai isa aru, kui tähtis oli see pojale ja ta ütles: "Kui sa teed oma tööd ette ära, siis leian ma sulle selleks raha ja luban sul minna."
Poiss tõusis üles hästi vara pühapäeva hommikul ja tegi kiiresti ära kõik talle jäetud tööd ning istus hommikulauas juba oma parimais rõivais. Isa andis talle dollarilise rahatähe – suurim raha, mida poiss oli kunagi käes hoidnud – ja manitses tal olla ettevaatlik ning saatis ta teele.
Poiss nagu lendas linna poole; tema jalad näisid vaevalt puudutavat maad. Ta oli nii elevil. Lähenedes linnale, nägi ta inimesi murdu seismas kahel pool tänavat. Ta puges inimeste vahelt läbi, et näha, mis toimub. Ja ennäe, lähenes tsirkuse rongkäik! Nii suurejoonelist vaatepilti polnud ta oma elus veel näinud! Orkester mängis rõõmsas rütmis. Loomad puurides õrisesid, kui nad neist möödusid. Liliputid ehk kääbused tegid oma akrobaatilisi harjutusi. Pika rongkäigu kohal lehvisid kõikjal lipud ja loosungid.
Rongkäigu lõpus, mis marssis mööda sealt, kus poiss seisis, kõndis traditsiooniline tsirkuse kloun, lotendavate susside, kotitaoliste pükste ja eredalt värvitud näoga. Klouni möödudes ajas poiss käe tasku, võttis sealt välja hinnalise dollari, ulatas klounile, pöördus ja läks koju. Mis oli juhtunud? Poiss mõtles, et ta oli näinud tsirkust, kui ta oli näinud vaid paraadi! Ta ei osanud oodata midagi enamat! Tema jaoks oli tsirkus läbi!
Kas meie kogeme kõike, mida Jumal on planeerinud meie jaoks? Kristlase elu on imeline teekond – imeline seiklus, mis on mõeldud kestma kogu elu. Siiski näivad paljud kristlased olevat rahul keskpärasega, nõudmata parimat. Nagu äsja mainitud väike poiss, rahulduvad nad paraadiga. Nende arvates on see kõik, mida kristlik elu pakkuda võib. Nad kas unustavad tsirkuse või otsustavad, et nad on teinud-näinud piisavalt.
Võib-olla mõnele ei meeldi kristiku elu võrdlemine tsirkusega. Kuidas oleks, kui seda võrrelda abieluga? See on ju täiesti piibellik sümbol meie usuelust, käimisest Jumalaga. See algab ka paraadiga – pulmadega. Ja teate, siin me kohtame sama nähtust, mis selle poisi puhul. Palju inimesi peavad pulmi parimaks osaks oma abielust, või ainsaks tõeliselt nauditavaks osaks. Kuid kas on see Jumalast määratud nii olema? Kas ei ole pulmad vaid sissejuhatuseks sellele erutavale, suurepärasele kogemusele, milleks on abielu. Pealegi kestab pulm vaid mõned tunnid, abielu aga aastakümneid! Me jääme ilma parimast, kui me ei väärtusta abielu piisavalt ega planeeri seda veel rohkem kui pulmapidu!
Usklikuks saamine on kui pulmapidu, kristlik elu on kui abielu. Kas me kogeme oma kristlikus elus kõike, mis Jumalal on tallel meie jaoks? Kas me soovime kogeda seda ülikülluslikku elu, mida Jeesus on meile tõotanud?
Taas me võime võrrelda oma usuelu nelja aastaajaga – nagu ka oma elu üldiselt. Kevad, see on paraad! Kuid meie elu ei piirdu kevadega – igal juhul mitte selles maailmas! Tulevases küll! Aga selles maailmas järgneb kevadele teguderohke ja vahel ka kuum suvi, sellele värviderohke sügis ning viimasele valge talv. Ma näen meie hulgas palju sügise ja talve kristlasi. Ah, millest ma seda näen? Teie juustest! Sügisekristlase juuksed on hallikirjud, talvekristlaste omad aga lumivalged! Ja kuna praegu on sügis ja peagi saabub talv, siis mõtlesin ma adresseerida tänase jutluse peamiselt teile – sügise ja talve kristlastele.
Ja minu sõnumi tuum on: ärge arvake, et kõik on läbi, et te olete näinud ja kogenud kõike, nagu see väike poiss, ja minna rahulolevalt koju, meenutamaks oma elu lõpuni seda toredat paraadi! Jah, paraad on läbi, aga tsirkus on veel ees! Just nüüd, kui paraad on läbi, võite kogeda parimat! Jumal on pannud meid siia maailma, et kogu meie elu tooks Temale au ja valmistaks meile enestelegi rõõmu. Meid pole kutsutud kandma vilja vaid kevadel ja suvel, vaid ka sügisel ja talvel. Meid pole kutsutud nautima vaid pulmapidu ja mesinädalaid, vaid kogu pikka abielu – nagu abielu oma abikaasaga, nii ka vaimulikku abielu Jumalaga.
SÜGISE KRISTLASED – 50-70 aastased inimesed, kes kogevad pesa tühjenemist ja pensionile jäämist. Enamus neist lakkavad olemast ühiskonna selgrooks ja juhtivaks jõuks. Uus põlvkond on võtmas üle, tegemas otsuseid, maksmas makse. Raske laste kasvatamise töö on asendunud lastelaste nautimisega!
TALVE KRISTLASED – tunnevad talve sõna otseses mõttes oma "kontides" – s.t., muidugi, luudes, sest nad ju ikka veel elavad! Kuid miski ei tundu enam endine. Kõik on muutunud. Jõud, kuulmine, nägemine, mälu tasapisi vähenevad ja me nimetame seda vanadusnõrkuseks.
Mitte kaua aega tagasi viis üks Harvardi Ülikooli professor läbi uurimuse suhtumisest vananemisse Aafrikas. Ta leidis mõned 100-aastased ühe suguharu mehed, kes ujusid aktiivselt külmas vees, ratsutasid hobusel ning olid äärmiselt aktiivsed oma kogukonnas. Selles kultuuris ei tähendanud vananemine mandumist ega isegi mitte hoo maha võtmist. Valitses selline suhtumine, selline hoiak, selline mõttelaad, et mida vanem on inimene, seda enam on ta kasvanud tarkuses, lugupidamises, võimetes, väärtuses ja isegi võluvuses. Selline positiivne suhtumine vananemisse näis soodsalt mõjutavat nii nende vaimu kui füüsist!
Siiski, kahjuks, Lääne kultuuris peetakse vananemist halvaks nähtuseks. Meil nähakse vanu vähem kasulikena, vähem võimelistena, vähem otstarbekaina. Ja ma ei räägi vaid noorematest inimestest, kes ei hinda oma vanureid. Veelgi hullem on see, et suurem enamus vanu inimesi ise arvavad nii! Olenemata sellest, kui hea on tervis või terav mõistus, lakkab suur osa inimesi, kui mitte enamus, pensionile minnes elamast. Ma mõtlen, elamast täisväärtuslikku elu, mis mõjutab otseselt ka meie füüsist. Statistika näitab, et valitseb ärevakstegev seos pensionile mineku ea ja eluea vahel. Arstid ja teadlased seostavad seda tõsiasjaga, et kui inimene jääb pensionile oma tööst, siis jääb ta "pensionile" ka üldse füüsilisest ja vaimsest aktiivsusest.
Kuid kas see peab nii olema? Kas on Jumal mõelnud nii? Ta on varustanud meid elu kõigiks aegadeks. Elu esimeseks pooleks – kevadeks ja suveks – energia, tervis, ambitsioonid, võimalus teha karjääri, perekond, kodu, laste sünnitamine ja kasvatamine, oma elu materiaalselt kindlustamine. Elu teiseks pooleks – sügiseks ja talveks – kogemused, perspektiivi tajumine, ajas proovitud väärtused ja tõed, rohkem aega kui kunagi varem.
Sügise ja talve kristlaste kaks suurimat kiusatust on: (1) kiusatus elada minevikus ja (2) kiusatus elada tulevikus. See loob ohtliku negatiivse suhtumise olevikku. Me ei tohiks elada ei tundega, et meie parimad aastad on minevikus, ega ka tundega, et meie parimad aastad on tulevikus. Meile on parim, kui oleme endale selgeks teinud, et meie parimad aastad on praegu! Ja see kehtib olenemata sellest, millises elu aastaajas me parasjagu elame – kevades, suves, sügises või talves. Alati on parim teada, et ma elan oma parimates aastates! Mida enam me anname järele kiusatusele igatseda taga vanu häid aegu või muretseda tuleviku pärast või loota hakata tulevikus elama, seda enam jääme me ilma oleviku võimalustest, väljakutsetest ja rõõmudest.
Kui sul sinu elu sügises või talves on raske, kuule Jeesuse kutset – Mat.11,28-30: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"
Charles Swindoll on kirjutanud: "Iga meenutamist vääriv saavutus on määritud usinuse verega ja pettumuste armidega. Loobumine, põgenemine, peitu pugemine – ükski neist ei lahenda midagi. Need ainult lükkavad edasi leppimist tegelikkusega."
Churchill aga on öelnud: "Sõdu ei võideta evakuatsioonidega."
Arvake ära, mis oli see ainus asi, mille kohta Jeesus ütles, et see on kerge? Me äsja lugesime: "Minu koorem" (Mat.11,30). Issandat teenida on ainus kerge asi siin maailmas! Teenigem siis Issandat ja olgem rõõmsad, teades et "kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad" (Rom.8,28 talvekristlaste tõlkes).
Piiblist võime leida palju ilusaid tõotusi sügise ja talve kristlastele. Üks neist on Ps.92,13-16: "Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil! Kes Jehoova kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes! Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad kuulutama, et Jehoova on õiglane, Tema — mu kalju, ja Temas ei ole ühtki väärust!"
Sügise ja talve kristlane, aja selg sirgu; ole nagu palm või seeder. Palmid kasvavad suure kuumuse all; nad taluvad suurt pinget, eriti kui puhuvad tugevad tuuled. Sarnaselt tuleb ka sügise ja talve kristlastel tihti taluda pingeid – tervise ülesütlemist, üksindust ja nende väärtuste reetmist vahel isegi oma laste poolt. Ka seeder on äärmiselt palju taluv puu. See on kohanenud elama pea igasuguses kliimas, kartmata ei palavust, pakast ega kõrgust. Ka sina võid olla "otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis oma vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda!" (Ps.1,3).
92. Laulust me lugesime, et "veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad." Kui looduses toimub viljakandmine teatud aastaaegadel, siis kristlane võib kanda vilja alati – ka siis, kui ta pead ehivad juba lumivalged juuksed!
Nii et ole julge, sügise ja talve kristlane, sa suudad veel palju, sinu elu ei ole veel läbi. Jumal on sinuga, nagu on kirjutatud Jes.46,4: "Teie vana eani ma olen seesama ja hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan!"
Kuigi su ihu närtsib, haljendab su vaim. 92. Laulust me lugesime: "Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad kuulutama, et Jehoova on õiglane." Kristlased on igihaljad! Veel vanas eas nad kuulutavad, et Jumal on õiglane. Ärgu keegi hakaku vanas eas kahtlema Jumala õigluses!
Elu ei ole iial läbi nende jaoks, kes usuvad Jeesusesse. Nii et ära noruta! Ela, sest sinu Lunastaja elab! Ja ma soovin sulle lõpuks, nagu Mooses soovis oma elu lõpul ühele Iisraeli suguharule (Naftali): "Niikaua, kui sul on päevi, kestku su tasane käik!" (5.Ms.33,25).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv