Missugusena näete seda nüüd?
13.12.2014 - (1334)

Meie tänane Pühakirja tekst on Hag.2,3-7: "Kes teist, allesjäänuist, on näinud seda koda selle endises toreduses? Missugusena näete seda nüüd? Eks see ole teie silmis, nagu ei olekski midagi? Aga ole nüüd tubli, Serubbaabel, ütleb Jehoova, ja ole tubli, Joosua, Joosadaki poeg, ülempreester, ja olge tublid, kõik maa rahvas, ütleb Jehoova, ja tehke tööd, sest mina olen teiega, ütleb vägede Jehoova! Selle lepingu sõna, mille ma tegin teiega, kui te Egiptusest ära tulite, ja minu vaim püsivad teie keskel. Ärge kartke! Sest nõnda ütleb vägede Jehoova: veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa! Ja ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse ja ma täidan selle koja toredusega, ütleb vägede Jehoova!"
Selle teksti keskel on üks hea küsimus, millele tasuks ikka mõelda. Nimelt: "Missugusena näete seda nüüd?" Millisena te näete maailma, milles elate? On huvitav, et me elame samas maailmas, kuid näeme seda erinevalt. Mõned on väga optimistlikud ja näevad, et asjad lähevad aina paremaks; mõned teised aga väga pessimistlikud ja näevad, et asjad lähevad järjest hullemaks. Ja enamus inimesi kõigub kusagil seal vahepeal. Millest see tuleneb, et me näeme maailma nii erinevalt. Millest tuleneb meie optimism või pessimism?
Inimeste käitumist uurivad teadlased on avastanud, et tavaliselt näeme me asju selles valguses, milles me oleme valmis neid nägema! Me oleme n.ö. häälestunud teatud lainele ja võtame aktiivselt vastu vaid teatud informatsiooni. Veelgi enam – kui miski on leidnud koha meie tähelepanu keskmes ja me oleme valmis seda nägema, siis näeme seda praktiliselt igal pool, kus me ka ei viibiks. Jah, me näeme seda isegi seal, kus seda tegelikult pole!
Toome lihtsa näite. Sa soovid osta uue auto – sinu jaoks uue, aga see võib olla kasutatud, et sobida su võimalustega. Sa näed enda ümber sadu erinevaid masinaid. Silme ees võtab kirjuks ja valida on nii raske. Aga olles lõpuks auto ära ostnud, avastad sa, et näed kõikjal just sama marki autosid, mis sinul on! Kõik teised lipsavad mööda märkamatult, aga sinu omaga ühte marki ja eriti ka ühte värvi auto ei jää sulle märkamata! Enne, kui ma sain endale Mercedese, arvasin, et Mercedes on luksusauto ja kellel vaestest eestlastest see ikka on? Niipea, kui sain selle endale, hakkasin nägema, et kõik Eesti teed ja tänavad ning parklad on neid täis. Üks täpselt sama marki ja värvi auto pargib pidevalt vana silla parklas. Huvitav, kellele see kuulub! Ma olen valmis nägema seda autot ja ma näen seda. Teisi ma ei näe. Ma tean, mis marki auto on Valdekul ja ühel noormehel, kes elab kiriku hoovimajas. Neil on "Mersu"! Aga mis marki auto on Rolandil või Sulevil või Kail või Alekil või Agol või Vitalil, ma ei tea! Ma ei tea, sest pole huvi tundnud, sest pole valmis neid nägema, sest olen häälestunud nägema vaid Mercedeseid!
See seletab ka seda, miks inimesed näevad teiste juures neid vigu, mis on neil enestel – isegi nende juures, kel neid vigu pole. Kadedale inimesele tunduvad kõik olevat kadedad – isegi kui nad seda pole. Ta on lihtsalt valmis nägema kadedust, mitte iial aga heldust. Ja nii näebki ta seda kõikjal.
Jah, me näeme seda, mida oleme valmis nägema. Kui oleme valmis nägema halba ilma ja kurjust enda ümber, siis me neid ka näeme. Kui aga oleme valmis nägema päikesepaistet ja heategusid, siis näeme just neid – ja mitte vähe. Ja lõppkokkuvõtteks saame me seda, mida me näeme! Sellepärast – et saada head, peame me õppima nägema head! Peatugem lähemalt kolme objekti juures.
1. MISSUGUSENA NÄED SA ENNAST?
Vaadates ennast või mõeldes endale – millist inimest sa näed? Näed sa nõrka ja saamatut olevust, kes pole suurt midagi väärt? Või näed sa elurõõmsat, optimistlikku inimest, kel on raske ära oodata järgmist päeva, sest nii palju head ja vajalikku ootab ärategemist? Millisena näed sa ennast?
Tihti kuuleme inimesi ütlemas: "Ei, ma ei suuda seda teha. See on minu jaoks liiga raske. Mul pole sellist talenti!" Või: "Ma tean, et ma pole hea inimene ja minuga pole kerge. Aga selline ma olen ja Jumal teab, et ma olen püüdnud end muuta, aga sellest pole tulnud midagi välja." Piibel siiski õpetab, et me võime muutuda. Kui me laseme Pühal Vaimul elada enda sees, muudab Ta meid selliseks, nagu Jumal soovib meid näha. Ja Ta teeb meid võimeliseks tegema asju, millest me ei osanud unistadagi! Kui Jeesus tuli Tarsosest pärit Sauluse ellu, kes "turtsus" (Ap.t.9,1), s.t. oli täis tulist viha kristliku koguduse vastu, muutis Püha Vaim ta armastavaks ja tasaseks, kuid siiski tugevaks apostel Pauluseks. Sama võib Jumal teha ka meiega.
See drastiliselt muutunud mees – Püha Vaimu läbi muudetud mees – kirjutab Flp.2,13: "Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi." Sellega Paulus ütleb, et me oleme justkui Jumala investeering tulevikku. Igaühes meist peitub tohutu potentsiaal. Jumal soovib meid muuta ning seejärel meie läbi mõjutada ja muuta maailma.
Nii et ärme kurda: "Selline ma olen ja sa pead mind aktsepteerima sellisena, nagu ma olen." Ehkki see viimane on õige ja me tõesti peame aktsepteerima üksteist sellistena nagu oleme, ei tohi me unustada, et Jumal tahab ja suudab meid muuta, kui me laseme Tal töötada meie elus. Muutus ei toimu tavaliselt üleöö, kuid see ei tähenda, et me üldsegi ei saa muutuda. Nii et usaldades end Jumala kätte ja võttes elu mitte penikoorma vaid toll haaval, võid sa visalt kuid kindlalt liikuda "seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses" (Flp.3,14).
Aastaid tagasi otsustasid kaks venda – 8- ja 10-aastased poisid – valada petrooli nende klassiruumi ahju, sest tuba oli väga külm ja nad tahtsid saada sooja. Poisid aga ei teadnud, et see, mida nad pidasid petrooliks, oli hoopis bensiin ja ahi plahvatas. See tappis 10-aastase poisi, jättes noorema venna kõvasti põlenud jalgadega. Arstid ütlesid poisi vanematele, et lapse jalad tuleb kiiresti amputeerida, vastasel korral levib infektsioon kogu kehasse.
Vanemad ütlesid: "Ootame ühe päeva."
Järgmisel päeval ütlesid arstid taas: "Poisi jalad tuleb amputeerida."
"Ootame veel ühe päeva," ütlesid vanemad.
Selline diskussioon kestis mitu nädalat, kuni arstid leidsid, et poisi jalad paranevad, kuid vasak jalg jääb paremast 6 cm lühemaks. "Tal jäävad jalad alles," ütlesid nad, "kuid ta ei hakka iial kõndima."
Mõne nädala pärast oli poiss püsti ja komberdas ringi karkudega. Arstid muutsid jälle oma ennustust ja ütlesid: "Võib-olla ta suudab käia, kuid ta ei hakka kunagi kõndima ilma karkudeta." Kuid juba mõni nädal hiljem käis poiss ilma karkudeta!
"Ta võib suuta käia ilma karkudeta," ütlesid arstid nüüd, "kuid ta ei suuda iial joosta." Kuid poiss harjutas seni, kuni jooksis – ja kuidas veel!
Selle poisi nimi oli Glenn Cunningham. Ja nüüd ma tõlgin teile otse Wikipeediast: "Tal oli positiivne suhtumine, nagu ka tugev religioosne usk. Tema lemmik-kirjakohaks oli Jes.40,31: "Aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!" Cunningham võitis 1933. aastal Sullivani medali oma mitmete saavutuste eest keskmaa distantside jooksus. ... 1932. aasta olümpiamängudel sai ta 1500 m jooksus 4. koha ja 1936. aasta Berliini olümpiamängudel sai ta samal distantsil hõbemedali. 1934. aastal püstitas ta ühe miili jooksus maailmarekordi (4:06,8), mis püsis kolm aastat. 1936. aastal püstitas ta maailmarekordi 800 m jooksus. 1938. aastal püstitas ta maailmarekordi ühe miili jooksus sisetingimustes (4:04,4)."
Mida see meile õpetab? Seda, et igas inimeses on potentsiaali. Jumal võib võtta isegi sandistunud ihu ja purunenud elu ning muuta nendega maailma! Mõtle sellele, enne kui vastad küsimusele: "Millisena näen ma ennast?" Kas on sul tõesti alust näha end jõuetu ja kasutuna? Aga ära unusta: millisena sa ennast näed, selline sa ka oled või selliseks sa kujuned!
2. MISSUGUSENA NÄED SA MAAILMA?
Ma kardan, et meil kõigil on kohe midagi öelda selle maailma pahelisuse kohta. Ma ise leian end tihti oma mõtetes selle maailma viise jälestamas. Kuid selles maailmas on mitte ainult viisid ja teod, vaid ka inimesed. Millisena näen ma inimesi? Kui ma hakkasin sellele mõtlema, siis leidsin äkki, et mul on kerge näha maailma sootuks teistmoodi kui Jumalal! Kuidas näeb Jumal maailma, sellest räägib hästi Piibli kuldsalm Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" Jumal näeb maailma lunastusväärsena! Ta näeb inimesi kanalitena, kelle läbi võib Tema armastus voolata teiste inimesteni.
Millisena näeme maailma meie? Mida me tunneme? Või ei tunne me midagi? Maailm on meile võõras. Me ei ole sellest maailmast. Las maailm elab oma elu, meie oma elu! Nii kaua, kui ta jätab mind rahule, jätan mina ka teda rahule! Kuidas sellist suhtumist nimetada?
Üks keskkooli õpetaja nägi, et tema klassi poisid polnud üldse huvitatud ainest, mida ta püüdis neile õpetada. Nii katsetas ta igasuguseid mooduseid, kuidas nende tähelepanu võita, kuid tulutult. Ühel päeval tuli ta klassi ja kirjutas tahvlile selle ülemisest servast alumiseni ulatuvate suurte tähtedega: APAATIA. Seejärel pöördus ta ja vaatas õpilasi. Ta nägi, kuidas üks suur poiss jõllitas tahvlit ja veeris valjusti tähti: "A-P-A-A-T-I-A". "Apaatia," ütles poiss ja kratsis kukalt. Seejärel pöördus ta oma lähima naabri poole ja ütles: "Apaatia – mida see tähendab?"
Teine poiss kehitas õlgu ja ütles: "Kelle asi? Keda see huvitab?"
Päris täpne vastus, kas pole? Seda see apaatia just tähendabki: "Kelle asi? Keda see huvitab?" Kui meil on samasugune suhtumine maailma inimestesse meie ümber, kas me teeme siis jõupingutusi nende aitamiseks? Nii et meie küsimus: "Missugusena näed sa maailma?" on väga praktiline ja mõjutab kogu meie elu. Kui me näeme, kuidas maailm on täis eksinud inimesi, teeme me kõik meist oleneva, et neid õigele teele juhtida.
3. MISSUGUSENA NÄED SA KOGUDUST?
Siin on vast hea meenutada meie sissejuhatavat kirjakohta. Kontekst on selline: Iisraeli lapsed on just vabanenud Babüloonia vangistusest ning naasnud koju, et taastada Jeruusalemm ja selles asuv Jumala tempel. Jumal käskis prohvet Haggail küsida rahvalt: "Kes teist, allesjäänuist, on näinud seda koda selle endises toreduses?" Ilmselt tõusid mõned käed. Mõned olid seda näinud ja mäletasid selle hiilgust ja suurejoonelisi teenistusi. Seejärel käskis Jumal küsida: "Missugusena näete seda nüüd?" See, mida nad nägid, oli rusuhunnik, sest tempel oli varemeis. Jumal ise ütles: "Eks see ole teie silmis, nagu ei olekski midagi?" Ja see oli tõsi.
Kuid Jumal ei käskinud selle juures peatuda, vaid ütles kolm korda: "Ole tubli!" "Ole nüüd tubli, Serubbaabel, ... ja ole tubli, Joosua, Joosadaki poeg, ülempreester, ja olge tublid, kõik maa rahvas, ... ja tehke tööd, sest mina olen teiega!" Olge tugevad, taastage tempel, sest Jumala töö ei ole veel tehtud! "Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa! Ja ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse [ehk ühes teises tõlkes: kuni tuleb Tema, kes on kõigi rahvaste Igatsus] ja ma täidan selle koja toredusega, ütleb vägede Jehoova!"
Jääb suur küsimus: Millisena näed sina kogudust? Kas sa meenutad, et kunagi olid head ajad; kiriku tegevus lokkas. Nüüd on sellest järele jäänud vaid rusud, viletsad varemed. Kui sa näed kogudust sellisena, siis vaevalt inspireerib see sind ilmutama "esimest armastust" (Ilm.2,4). Aga usu Jumala tõotust, et "ma täidan selle koja toredusega," lisades 9. salmis: "Selle koja tulevane toredus peab olema suurem kui oli esimesel, ütleb vägede Jehoova, ja selles paigas ma annan rahu, ütleb vägede Jehoova" (Hag.2,9). Kui sa näed Jumala kogudust sellisena, ei saa sa jääda käed rüppes istuma, vaid teed kõik selleks, et see Jumala tõotus täituks juba kiiremini.
Üks lastearst tunnistab: "Kui ma kavatsesin kuulata väikeste laste südant, siis kõigepealt vajutasin ma stetoskoobi otsad õrnalt laste kõrvadesse ja lasin neil endil kuulata oma südamelööke. Tore oli vaadata, kuidas laste silmad lõid särama. Kuid ma ei unusta iial 4-aastase Taaveti reaktsiooni. Asetanud stetoskoobi kuuldeotsad lapse kõrvadesse ja diski ta rinnale, ütlesin: "Kuula! Mida sa kuuled?" Laps tegi imestusest suured silmad ja ütles: "See on Jeesus koputamas minu südamele, eks ju?"
Ma usun, et täna on Jeesus koputanud ka meie südamele ja küsinud: "Millisena näed sa ennast? Missugusena näed sa maailma? Ja millisena näed sa kogudust? Võib-olla nägid sa neid enne teistsugusena. Missugusena näed sa neid nüüd?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv