Verine evangeelium II
14.02.2015 - (1257)

Jumal andis oma rahvale käsu – Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele." Jumal meiega! Kas see pole meile tuttav mõiste? – Mat.1,23: ""Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob Poja ilmale, ja Temale peab pandama nimeks Immaanuel", see on meie keeli: Jumal meiega." Sõbrad, see on ju evangeelium.
Jumal saatis inimesele evangeeliumi – hea sõnumi päästest – juba ammu enne Jeesuse sündimist siia maailma. Ta kuulutas seda juba Aadamale Eedenis, kinnitas ustavatele patriarhidele ning andis suurtsugusel kujul Siinai jalamil, kui Iisraeli rahvas oli teel Egiptusest Kaananisse. Selle võrdkujude kaudu antud evangeeliumi keskseks kujuks oli tall ja selle keskseks sündmuseks talle ohverdamine. Selles mõttes oli see verine evangeelium, sest see õpetas, et "ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas" (Heb.9,22). Iga tapetud tall sümboliseeris Jumala Talle, kes oma lepitussurmaga võtab ära maailma patu (Joh.1,29).
Tänapäeval me enam selliseid ohvreid ei too. Miks? Sest me ei ela enam varjuteenistuse ajal, vaid tõelise teenistuse ajal. Huvitav on tõdeda, et paljud tunnistavad küll seda varju, kuid ei tunnista tõelikkust, mille vari see oli. On ju elementaarne tõde, et kui on olemas millegi vari, siis on kindlasti olemas ka see tõeline asi.
Sõbrad, kirjas Heebrealastele on see tõde esitatud väga selgesti. Selle autor julgustab meid – Heb.4,16: "Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks." Varjuteenistuses kuulus see eesõigus vaid preestritele. Sama põhimõte kehtib ka Uue Seaduse tõelise teenistuse kohta, ainult et siin on preestriteks kõik tõelised kristlased, nagu kirjutab Peetrus – 1.Pet.2,9: "Teie aga olete "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde." Meie kõik oleme Jumala preestrid siin maa peal, kuid taevas on meie ja Jumala vahel veel üks eriline Isik – Ülempreester. Ja selleks on Jeesus.
Me oleme preestrid ja meid kutsutakse minema julgusega armuaujärje juurde. Aga kuidas? Vanas Seaduses ohverdati loomi, linde põllusaadusi, viirukit. Mida ohverdatakse Uues Seaduses? Paulus kirjutab Jeesuse kohta – Heb.5,7: "Tema ohverdas oma liha päevil palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega sellele, kes Teda võis päästa surmast." Ja Johannesele näidati nägemuses – Ilm.8,4: "Ja suitsutusrohtude suits pühade palvetega tõusis ingli käest Jumala ette." See oli sümboolne pilt Uue Testamendi aegsest jumalateenistusest.
Meile on võib-olla võõristav lugeda Vanast Testamendist igasugustest ohvritest ja ohverdamistest ning me oleme õnnelikud, et elame Uue Seaduse ajal, mil kõik see on kaotatud. Nii pole siiski õige väljenduda, sest midagi pole lihtsalt kaotatud, vaid asendatud tõeliste ja paremate asjadega! See suur üleminek oli juba Vana Seaduse ajal ette teada ja ette planeeritud! Sellepärast asendati juba Iisraeli kõrberännaku käigus Kalju vastu löömine Kalju vastu rääkimisega (2.Ms.17,6; 4.Ms.20,8). Paulus tunnistab – 1.Kor.10,4: "...ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus." Olles toonud vereohvri (Kalju vastu löömine), piisas edaspidi palvetamisest (Kalju vastu rääkimine).
Millal palvetada? Mille pärast palvetada? Kuidas palvetada? Ohvritest ja nende toomisest Vana Lepingu ajal on meil palju õppida, kuidas palvetada Uue Lepingu ajal. Muidugi palvetati ka Vana Lepingu ajal, kuid palve erilise kehastusena toodi ohvreid. Need olid usu näitamiseks tehtud teod. Meiegi usk ilma tegudeta on surnud, ütleb Jakoobus (Jak.2,26).
Pühamus alustati ja lõpetati päeva ohverdamisega, mida saatis pidev palve. Millega alustab ja lõpetab tänapäeva kristlane iga oma päeva? Samuti palvega. Aga millise palvega? Tol ajal tapeti tall ja teostati vereteenistus, mis kõneles Jumala Talle poolt toodavast ohvrist ja patuse sõltuvusest lepitavast verest. Aga et altarile asetati kõik (peale naha), rääkis see veel ka igapäevasest täielikust pühendumisest Jumalale. Sellele kõigele tuleks mõelda hommiku- ja õhtupalves.
Aga seegi ei olnud veel kõik. Pühas paigas ohverdati suitsutusrohtu, mille läbi väljendati usku Kristuse eestkostesse, Tema eestpalvetesse. Seal korrastati õlilampe, mis kõnelesid Kristusest kui maailma valgusest ning sümboliseerisid jumalikku valgust, mis paistab hinge ja valgustab Sõna. Seal olid vaateleivad, mis kõnelesid Kristusest kui eluleivast ning inimese sõltumisest Jumalast nii füüsilise kui ka vaimuliku toidu saamisel. Seal valati välja joomaohver, mis kõneles Kristuse poolt Püha Vaimu kui elava vee andmisest. Seda kõike sisaldas hommiku- ja õhtupalve. Kas ei inspireeri see meidki sügavamateks hommiku- ja õhtupalveteks?
Kuid ka sellega ei piirdunud pühamuteenistus! Kas tõesti oli pühamus või templis terve päeva vaikne? Me peaksime küsima hoopis: Kas preestrid tulid oma rohkete ülesannetega toime? Palvetajaid tuli terve päeva läbi. Ja preester oli alati valmis teenima. Mida ütleb see meile, kristlastele, preestritele, kes me seisame Jumala ja inimeste vahel? Ülempreester taevas ootab; Ta on valmis päeva läbi – aga kas meil on päeval asja taevasesse pühamusse? Kas me tunneme vajadust viia mõnd oma enda või oma ligimese asja Ülempreester Jeesuse läbi Jumala ette?
Vana Testamendi ajal oli paljudel põhjust tulla ka päeval Jumala ette, ja preestrid olid alati valmis teenima. Milliseid ohvreid nad siis tõid? Kõigepealt põletusohvreid. Need olid vabatahtlikud pühendusohvrid. Need olid vereohvrid (ohverdati loom või lind) ja nende kaudu toimus ka lepitus. Iiobi raamatust loeme – Iob.1,5: "Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas poegadele järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: "Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud!" Nõnda tegi Iiob alati." Ka põletusohvri korral põletati kõik peale naha, otsekui märgiks, et meie oma õigus (mida sümboliseeris nahk) ei kõlba kuhugi. Aga milleks selline vabatahtlik ohver? Milleks tappa vabatahtlikult mingi loom või lind? Pühamus kõneles Jumal inimesega ning esitas talle küsimuse, nagu see on kaunisti väljendatud ühes laulus:
"Ma surin sinu eest ja vere valasin. Su ostsin surma käest, tee ellu avasin. Ma tegin seda sinule, mida teed sa minule?
Ma kodust taevasest su pärast lahkusin ja sinu päästmiseks ka surma astusin. Ma tegin seda sinule, mida teed sa minule?
Su eest ma ristil veel, täis piina, palusin ja Isalt sinule ma armu anusin. Ma tegin seda sinule, mida teed sa minule?"
Vabatahtliku põletusohvriga vastas inimene Jumalale, nagu seegi on väljendatud ühes kaunis laulus:
"Kõik tahan Sulle ohverdada, ei ainsat jätta endale. Kõik tahan Sulle ära anda – kõik kõiges ainult Sinule!
Oh, võta minu terve elu – kõik altarile panen ma. Nii oma rõõmud, kui ka valu ma tahan Sulle ohverdada."
Ja nagu on öeldud veel ühes ilusas laulus: "Ei väiksem ohver kõlba Sinule, sest Sina andsid kõik!"
Kristus andis kõik, pühendus täielikult minu päästmisele. Enam rohkem ei oleks Ta saanud anda. Mida saame meie anda, pühendamaks end Jumalale? Paulus kirjutab – Rom.12,1: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus."
Selle ohvri puhul tuli tuua kõik, kuigi vabatahtlikult. Jumal ei teinud vahet, kas toodi veis, lammas või tuvi. Tähtis oli, et altarile sai asetatud kõik, kogu ohver. Siiski tuli ohver enne altarile asetamist puhastada. Selleks kutsutakse meidki üles – 2.Kor.7,1: "Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses."
Aga kuidas? Millega toimub see puhastamine? Siin on meil palju õppida põletusohvri toomisest. Kõigepealt, kui ohvriloom oli tapetud, teostati puhastamine verega – osa verd määriti altari sarvedele. Me teame, et ainult Kolgatal voolanud Kristuse veri puhastab meid tõeliselt patust. Sellest saame osa patutunnistuse, patukahetsuse ja usus Kristuse teenete vastuvõtmise kaudu. Seda nimetatakse uussünniks. Kuid sellele esimesele puhastamisele järgnes teine – kogu ohver pesti üleni puhtaks veega, enne kui see asetati altarile. Mida tuleb ühel uuestisündinud inimesel teha selleks, et ta oleks valmis asetamiseks Jumala altarile? Ta laseb pesta end "puhtaks veepesemisega Sõna sees" (Ef.5,26). Ilmselt on siin vihje ristimisele, kui pühendumise välisele märgile, nagu on ka kirjutatud Apt.22,16: "Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime."
Ohver oli toodud, verega puhastatud, veega puhastatud ja nüüd järgnes lõplik puhastamine – tulega, mis kõneles ka selle ohvri Jumala poolsest vastuvõtmisest. Mis toimub meiega peale täielikku pöördumist ja ristimist? Apt.2,38: "Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni."" Püha Vaim teostab viimase puhastuse, lõpetades pühitsuse Jumala kartuses. Tõesti, meie Jumal on patule "hävitav tuli" (Heb.12,29). Kui Ta oma töö lõpetab, ei jää patust järele "juurt ega oksa" (Mal.3,19). Seda teeb jumalik tuli, püha tuli altarilt.
Selline oli üks vabatahtlik ohver, mille toojaid leidus iga päev. Kas ka meie soovime tuua end selliseks ohvriks Jumalale? Või pole meil selle toomiseks piisavalt aega – nii palju on tegemist maiste asjadega! Või peame koguni sellist ohvrit liiga suureks? Aga väiksem ohver ei kõlba Temale, sest Tema andis kõik!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv