Kristus on üles tõusnud!
14.04.2012 - (1347)

Shohoiya Yokowai veetis 28 aastat oma elust vanglas – mitte tavalises lukkude ja trellidega vanglas, vaid oma hirmuga ise endale valmistatud vanglas. Teise Maailmasõja ajal oli ta Jaapani sõdur Guami saarel ja kui sinna saabusid Ameerika väed, põgenes ta dzhunglisse ning peitis end ühes koopas 28 aastat, kartes ameeriklaste kätte vangi langemist. Ühel päeval leidis ta küll lendlehe, mis teatas, et sõda on läbi, kuid ta ei uskunud, pidades seda vaenlase eksitavaks propagandaks. Nii elas ta 28 aastat koopas, väljudes sealt vaid öösiti, et otsida nälja kustutamiseks rotte ja konni ning mangosid. Lõpuks avastasid ta "vangla" kohalikud elanikud, kes suuri vaevu suutsid tirida ta seal välja vabadusse.
Me mõtleme: "Milline raiskamine – veeta 28 aastat asjatu hirmu vangina!" Ometi on siin maailmas palju neid hirmu vange. Kuulge, mida kirjutab Paulus Heb.2,14.15: "Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis Temagi sai otse samal viisil osa sellest, et Ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli surm, see on kuradi, ja vabastaks need, kes surma kartusest olid kogu eluaja kinni orjapõlves." Mõelda vaid – elada kogu elu surma kartuses, surmahirmus, samal ajal kui Jeesus on juba 2000 aastat tagasi oma surma ja ülestõusmisega võitnud vaenlase, "kelle võimu all oli surm"!
Lugegem sellest täna Johannese evangeeliumi 20. peatükist, kus on kesksel kohal nelja inimese reaktsioon sõnumile Kristuse ülestõusmisest. On mainitud ka jüngrite hulka, aga lähemalt on räägitud neljast inimesest.
Esimene neist on Maarja Magdaleena, keda on mainitud juba esimeses kahes salmis ja hiljem detailsemalt salmides 11-18. Esimesed 2 salmi teatavad: "Aga nädala esimesel päeval tuli Maarja Magdaleena vara, kui alles pime oli, hauale ja näeb, et kivi on haua eest ära võetud. Siis ta jookseb ja tuleb Siimon Peetruse ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütleb neile: "Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"" (Joh.20,1.2).
Nagu märkasite, on järgmised kaks inimest Peetrus ja Johannes. Johannes, muidugi, end oma evangeeliumis nimepidi ei nimeta, kutsudes end "teiseks jüngriks" – jüngriks, "keda Jeesus armastas." Nii et, kui me loeme edasi salmid 3-8, siis teame et "teine jünger" on Johannes: "Siis läksid välja Peetrus ja teine jünger ja tulid hauale. Aga nad jooksid mõlemad üheskoos, ja teine jünger jooksis ees usinamini kui Peetrus ja jõudis enne hauale. Ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat; aga ta ei läinud sisse. Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks haua sisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat, ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud, et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokku mähitud teises kohas. Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli tulnud hauale, ja nägi ja uskus."
Ja siis on peatüki viimases osas mainitud veel Toomast, keda vahel kutsutakse "kahtlevaks " või isegi "uskmatuks" Toomaks. Vaadelgem neid nelja inimest Kristuse ülestõusmise kontekstis veidi lähemalt ja pisut teises järjekorras, kasutades neist igaühe iseloomustamiseks ühte sõna.
1. JOHANNES – MÕTLEJA.
Meil on kiusatus pidada Johannest harimatuks meheks, kuna enne Jeesuse poolt jüngriks kutsumist oli ta galilealasest kalamees. Kuid see pole nii. Johannese teostest – evangeeliumist ja kirjadest – selgub, et ta oli haritud mees, kes tundis ja mõistis klassikuid, kes oskas vaadata, kuulata ja mõelda. Kui Jeesus teda kutsus, järgis ta otsekohe ja kuulas tähelepanelikult kõike, mida Õpetaja rääkis, ning mõtiskles selle üle. Selliselt mõistis ta Jeesuse sõnumit üha paremini ning temast sai jüngrite sisemise ringi üks liige, Jeesuse kõige lähedasem sõber – "jünger, keda Jeesus armastas." Viimsel õhtusöömaajal ülemises toas oli just Johannes see jünger, kes istus Jeesuse paremal käel, Tema "rinna najal" (Joh.13,23). Kui sõdurid arreteerisid Jeesuse Ketsemani aias, järgnes ta koos Peetrusega oma armastatud Õpetajale, ning samal ajal kui Peetrus jäi välja värava taha, kus ta salgas Jeesuse, sisenes Johannes ülempreestri õue, saades tunnistajaks Jeesuse üle peetud kohtufarsist (Joh.18,15).
Kolgatal seisis ta Jeesuse ema juures, teda trööstides – "risti kõrval," kus Jeesus kannatas surmavalu – ja just tema hoolde usaldas Jeesus oma ema, enne kui Ta "heitis hinge" (Joh.19,26-30) ehk suri, mille tunnistajaks ta seal sai. Samuti nägi ta, kuidas Jeesuse ihu võeti maha ristilt ja maeti hauda ning sellepärast teadis ta, kuhu joosta, kui Maarja Magdaleena oli teda ehmatanud sõnumiga Jeesuse kadumisest hauast.
Ta jooksis koos Peetrusega, kuid oli väledam ja jõudis kohale esimesena ning vaatas hauda sisse ja nägi seal maas surilinu. Varsti jõudis kohale ka Peetrus ja sisenes hauda ning tema järel läks sisse ka Johannes. Mõlemad nad nägid selgesti, et Jeesuse ihu polnud seal. Kuid miks on kirjutatud, et just Johannes "uskus"(Joh.20,8), kui ta seda nägi?
Ilmselt hakkas just Johannes mõtlema ja analüüsima talle avanenud pilti – ja seda ta oma evangeeliumis ka teeb: kui keegi oli rüüstanud hauda ja viinud ära Jeesuse ihu, miks oli ta jätnud maha surilinad? Kes hakkaks surnukeha enne teisaldamist lahti riietama? Veel enam hämmastas teda, kuidas seda oli tehtud. Sõnad "ja ta näeb surnulinad maas olevat, ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud, et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokku mähitud teises kohas," osutavad kummalisele nähtusele: kõik riided on omas kohas – keha ümber mähitud riided eraldi ja pea ümber olnud higirätik eraldi – "kokku mähitud", s.t. sellisel kujul, nagu need olid Jeesuse ihu ja pea ümber olnud, aga surnu on nende vahelt nagu ära haihtunud. Just seda mõtet kannab kreekakeelne tekst. Kuidas sai Jeesus kaduda surilinade vahelt, milledesse Ta oli korralikult mähitud, neid linu ümbert ära võtmata? Siin pidi toimuma ime! Jeesus on linade vahelt ära läinud! Ta uskus seda. Kui Joh.20,9 on öeldud, et "nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma," siis ei tähenda see seda, nagu ta poleks uskunud, et Jeesus on üles tõusnud. Ta lihtsalt ei saanud veel aru, et Pühakirja kohaselt pidigi Jeesus surnuist üles tõusma!
Huvitav on märkida, millist osa mängis kõige selle juures armastus. See oli Maarja Magdaleena, kes Jeesust nii väga armastas – mäletate, kuidas ta valas oma kõige kallima salvi Jeesuse peale – kes tuli pühapäeva hommikul kõige esimesena hauale. Ja see oli Johannes, "keda Jeesus armastas" ja kes armastas Jeesust, kes uskus kõige esimesena Tema ülestõusmist. Mõtlejast uskujani on lühike tee, kui seda sillutab armastus!
2. TOOMAS – UURIJA.
Me oleme Tooma suhtes ebaõiglased, kui nimetame teda ühemõtteliselt uskmatuks! Ta oli pigem uurija. Tal oli teadlase uuriv vaim. Ta polnud valmis uskuma iga väidet. Ta nõudis tõendeid, tõestust. Asjad pidid klappima. Ta soovis, et tema usul oleks kindel alus. "Ma tean, mida ma usun," oli tema moto. Ja kas pole tore, et apostellikus koguduses oli juba selle algusest peale selline uurija, kes soovis toetuda vaid faktidele.
Eks ta püüdis olla alati kohal, kui midagi juhus, et kõike oma silmaga näha. Aga siiski juhtus nii, et kui Jeesus ilmus peale oma ülestõusmist jüngritele esimest korda, ei olnud ta nende hulgas. Kui nad hiljem Toomast nägid, ütlesid nad õhinal: "Me nägime Issandat! Ta on üles tõusnud!"
"Ma ei usu seda," vastas Toomas. "Millega te seda tõestate? Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu! See on nii tõsine asi, mida te väidate, et ma tahan surmkindlat tõendit!" (Vt. Joh.20,25).
Ja Jeesus andis talle selle, näidates, et pole midagi halba selles, kui me soovime, et meie usk rajaneks kindlatel tõenditel. Ilmunud jälle jüngritele, kelle seas oli nüüd ka Toomas, ütles Ta viimasele: "Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!" (Joh.20,27). Näinud nii kindlat tõendit, ütles Toomas veendunult: "Minu Issand ja minu Jumal!" (Joh.20,28).
Kui hea, et Piiblis on kirjas ka sellise uurija kogemus. See teeb meilegi kergemaks uskuda apostlite tunnistusi! Nii et, aitäh sulle, Toomas! Ja üldse on üks imeline asi kristluse juures see, et see esitab meile faktid ja kutsub meid vaatama, uurima, katsuma, mitte pimesi uskuma. "Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!" kutsub üles Ps.34,9. Olles erapooletult uurinud Piibli sõnumit, pole raske jõuda ühes Toomaga järeldusele: "Minu Issand ja minu Jumal!
3. PEETRUS – RÄÄKIJA.
Peetrust aga võib kõige paremini iseloomustada sõnaga "rääkija." Muidugi ei olnud ta eriti jutukas ülestõusmise päeval, sest tal oli hästi meeles, mis ta oli rääkinud paar päeva tagasi, kui ta oli oma suuga Jeesuse salanud! Vahel rääkis ta valel ajal ja vales kohas ning vahel ei teadnud ta isegi, mida rääkis! Kuid oli aegu, mil ta rääkis õigesti ja hästi ning Jumal kasutas teda imelisel viisil. Näiteks nelipühal, peale Jeesuse surma, ülestõusmist ja taevaminemist, hakkas ta rääkima õige võimsalt ja suure väega. Millest ta rääkis? Põhiliselt Jeesuse ülestõusmisest. Apt.2,32 ta kuulutas: "Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik."
Oma äratusjutluse lõpetas ta sõnadega – Apt.2,36: "Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!" Kas see äratas rahva? Kuidas veel! Pühakiri tunnistab – Apt.2,37: "Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" Selle peale vastas Peetrus – Apt.2,38: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni."
Vanasõna ütleb: "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!" Selles on oma iva – pooltõde, kuid mitte kogu tõde. Me teame teist vanasõna: "Kui poliitikud vaikivad, hakkavad rääkima kahurid!" Ja te võite kujutada ette, mis juhtub siis, kui abikaasad enam teineteisega ei räägi!
Rääkimine on siiski väga oluline ja Peetrus rääkis – rääkis aina Jeesusest, Tema ristisurmast ja ülestõusmisest. Ja teised apostlid rääkisid. Ja need, kes seda kuulsid rääkisid. Kogudus jätkas rääkimist, kuni suured hulgad said kuulda Jeesusest ning võtsid Ta vastu oma Päästjaks ja Issandaks. Ja tänapäeva Jumala rahvas peaks tegema sedasama – ikka rääkima ja mitte väsima, rääkima sõnadega ja rääkima eluga. Meie oleme Jeesuse ülestõusmise tunnistajad (Apt.2,32).
4. MAARJA MAGDALEENA – OTSIJA.
Ja lõpuks, Maarjat sobib kõige paremini iseloomustama sõna "otsija." Markus märgib, et Jeesus oli Maarjast "välja ajanud seitse kurja vaimu" (Mrk.16,9). Me ei suuda ette kujutada elu seitsme kurja vaimuga. See peab olema kohutav! Eks temagi otsis õnne, aga ilmselt valest kohast, langedes üha enam Saatana võrku. Kuid ta jätkas otsimist, kuni ühel päeval kohtas Jeesust, kes vabastas ta deemonite küüsist. Sellest peale polnud võimalik leida ustavamat ja andunumat Jeesuse järgijat, kui oli Maarja. Kui Jeesus löödi risti, oli Maarja seal, Kui Jeesus suri, võeti ristilt maha ja maeti hauda, oli Maarja seda kõike jälgimas. Talle tundus, et Jeesust ei palsameeritud enne hauda asetamist Tema vääriliselt. Nii kiirustas ta nädala esimese päeva varahommikul esimesena hauale, mõeldes endamisi: "Kes küll veeretaks kivi ära haua ukselt?" Kohale jõudes nägi ta, et kivi on juba ära veeretatud. Heitnud pilgu hauakambrisse ja veendunud, et Jeesust pole seal, kiirustas ta sellest teatama Peetrusele ja Johannesele, kes jooksid kohe hauale, jättes Maarja seljataha. Kuid ka Maarja seadis sammud uuesti hauale ja kui ta sinna jõudis, olid Peetrus ja Johannes juba läinud.
Mis edasi sai, sellest kirjutab Johannes – Joh.20,11-16: "Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargile hauda ja näeb kaht inglit valgeis riideis istuvat, ühe peatsis ja teise jalutsis, seal kus Jeesuse ihu oli maganud. Ja need ütlevad temale: "Naine, miks sa nutad?" Ta ütleb neile: "Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad Ta on pannud!" Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja näeb Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütleb temale: "Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Naine mõtleb Tema aedniku olevat ja ütleb Talle: "Isand, kui Sina Ta oled ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu Sa Ta oled pannud, ja mina toon Ta ära!" Jeesus ütleb temale: "Maarja!" See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: "Rabuuni!" See tähendab: Õpetaja."
Maarja otsis Jeesust ja leidis Ta – elavana! Jah, Piibel ütleb: "Otsige, siis te leiate!" (Mat.7,7). Huvitav, mida oleme siia tulnud otsima meie? Meelelahutust, ilusaid laule, huvitavat kõnet? Üldiselt leiame me just seda, mida otsime! Nii et kui me soovime leida ülestõusnud Jeesust, siis otsigem Teda. Ja tegelikult millegi vähema järele ei tasugi siia tulla!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv