Kui masendus kipub peale
15.01.2011 - (1491)

Joh.14,1-6: "Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te teate!" Toomas ütleb Temale: "Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?" Jeesus ütleb temale: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!"
Vaevalt on meie hulgas inimest, kes poleks kogenud raskeid päevi ja vahel pikemaidki perioode, mil kõik tundub minevat viltu ja lausa masendus kipub peale. Kui väga sa ka ei püüa, asjad lihtsalt lähevad käest ära. Mõnikord võib olukord olla ka tragikoomiline, nagu juhtus ühe naisega lennujaamas. Ta peatus kioski juures ja ostis endale suure Kit Kat maiustuse, et lennuki ootamise ajal pisut keha kinnitada. Seejärel leidis ta endale istekoha laua taga, kus tema vastas istus turske mees. Asetanud käekoti, milles oli ka Kit Kat, lauale, asus ta kohendama oma teisi reisipakke.
Kõik ilusti paigal, oli ta valmis sööma oma Kit Kat maiustust. Kuid tõstnud silmad laua poole, nägi ta oma üllatuseks, kuidas suur mees teiselpool lauda pakkis lahti tema Kit Kati, murdis sellest suure tüki ja hakkas sööma.
"Heldeke aeg!" mõtles naine. "Ma pole elus näinud sellist häbematust!" Ta jõllitas meest ja mees vaatas teda, kuid kumbki ei öelnud sõnagi. Naine otsustas, et kui mees tegutseb nii jultunult, siis vastab tema samaga. Ta haaras mehe eest laualt maiustuse tahvli ja murdis sealt omakorda suure tüki ning asus seda nosima. Seejärel murdis mees jälle tüki ja sõi seda. Nende vahel kujunes nagu võistlus, kumb saab rohkem – kuni maiustus oli otsas. Naine istus vihase näoga, sisemus keemas, et keegi võib olla nii jultunud, et sööb ära poole tema toidust.
Peale mõneminutilist vaikust ja teine-teise jõllitamist tõusis mees ning lahkus, kuid tuli vähe aja pärast tagasi uue Kit Katiga. Ta vabastas selle pakendist, murdis sealt tüki ja hakkas sööma. Naine mõtles: "Kuna tema sõi ära poole minu omast, siis mina söön ära poole tema omast." Nii ta sirutas käe, murdis maiustusest suure tüki ja sõi ära. Uuesti läks lahti võistlus, kumb saab rohkem, kuni ka see Kit Kat oli otsas.
Naine istus ja mõtles: "See on kõige naeruväärsem asi, mis minuga juhtunud on." Ta jõllitas meest ja mees vaatas teda – aga kumbki ei öelnud sõnagi. Siis aga kostus teade, et naise lennuk on väljumas ja tal tuleb minna pardale. Ta avas käekoti, et võtta välja pardapileti, kuid sealt vaatas talle vastu tema ostetud Kit Kat! Ta oli söönud ära poole võõra mehe mõlemast maiustusest, olles ise sappi täis, et talle on nii häbematult ülekohut tehtud!
Asjad võivad käest ära minna mitmel viisil ja vahel me võime end tunda kohe ikka väga lööduna või segaduses. Umbes taoliselt tundsid end ka Jeesuse jüngrid Johannese evangeeliumi 14. ptk. alguses. Nädal oli alanud paljutõotavalt ja emotsioonid olid laes, kui Jeesus sisenes Jeruusalemma kuningale kohaselt. Rahvas lehvitas palmioksi ja hüüdis: "Hoosianna, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli Kuningas!" (Joh.12,13). Isegi ülempreestrid, kes ihkasid Jeesuse surma, olid sunnitud tunnistama: "Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!" (Joh.12,19).
Kuid Jeesus ei tulnud rajama maist kuningriiki ning Ta keeldus kuningatroonist ja -kroonist. Olles pettunud oma unistustes juudi kõikvõimast kuningriigist, eesotsas Jeesuse kui imesid tegeva kuningaga, muutus rahvahulk rahutuks ning ülempreestritel ja preestritel polnud raske ässitada neid Jeesuse vastu. Neil õnnestus leida äraandja isegi Jeesuse enda apostlite hulgast!
Nii leiame me Johannese evangeeliumi 14. ptk. avanedes Jeesuse ja Ta apostlid ülemisest toast paasa õhtusöömaajalt. Jeesus teadis täpselt, mis Temaga juhtub järgmistel tundidel. Ta teadis, et Juudas reedab Ta. Ta teadis, mida jüngrid seoses tema vangistamisega tunnevad. Ta teadis Teda ees ootavast kohtufarsist, ristisurmast ja laenatud hauast. Ta teadis, kuidas see kõik jüngreid kohutab. Ta püüdis neid selleks ette valmistada. Nii hakkas Ta neid lohutama, julgustama. Ta kutsub neid üles uskuma ja usaldama. Usaldama mida? Usaldama keda?
Ta ütles: "Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse." Ärge lakake minusse uskumast ka siis, kui näete minuga sündivat hirmsaid asju, ja uskuge minusse isegi siis, kui te mind enam ei näe.
Alati on kergem usaldada asju, mida me võime näha ja katsuda. Igaühes meist on veidike Toomast, kas pole? Mäletate, kuidas Toomas ütles: "Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!" (Joh.20,25). Nii näitas Jeesus end talle ja Toomas uskus. Seejärel ütles Jeesus: "Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!" (Joh.20,29).
Piibel õpetab, et asjad, mida me võime näha, on ajutised. Ja me teame oma kogemusest, et miski siin maa peal ei kesta igavesti. Ka meie ise oleme siin ajutiselt ja vananeme iga päevaga. Lugu räägib emast, kes pani oma kaks last magama. Olles lugenud koos nendega õhtupalve ja andnud neile "head ööd musi," sulges ta lastetoa ukse ja hingas kergendatult: "Lõpuks ometi on mul pisut aega enda jaoks." Nii läks ta vannituppa, pesi end, tõmbas selga hommikumantli, sidus juuste ümber käterätiku, määris näole paksu kihi valget niisutuskreemi ja suundus oma magamistoa poole. Kuid just siis kuulis ta madinat lastetoas, kus käis padjasõda. Ärritunult lõi ta valla selle ukse, pani tule põlema ja käratas: "Lapsed, kohe tagasi voodisse ja ei piuksugi enam!" Seejärel kustutas ta tule ja lõi ukse pauguga kinni. Kaks last vaatasid teine-teisele hirmunult otsa ja ütlesid ühest suust: "Kes see oli?"
Me vaatame peeglisse ja oleme sunnitud tõdema, et me vananeme. Me oleme siin ajutiselt. Kõik asjad, mida me võime näha ja katsuda on siin vaid üürikest aega ja siis neid enam pole. Kuid asjad, mida me ei või näha, kestavad igavesti. Usaldagem Jumalat, ehkki me Teda ei näe. Usaldagem Jeesust kui oma Päästjat ja Sõpra, kes ütles: "Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20).
See on üks Jeesuse tõotustest. Kuid sama aulise või veelgi aulisema leiame tänasest sissejuhatavast kirjakohast: "Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen."
Kohe peale pattulangemist tõotas Jumal saata Lunastaja. Kulus palju aega, kuid lõpuks ikkagi see tõotus täitus. Nüüd tõotas Jeesus, et Ta tuleb tagasi meile järele, et viia meid enda juurde igaveseks. Ka see tõotus täitub, "sest Jumala tõotused puha on Tema sees "jah" ja sellepärast ka Tema läbi "aamen" Jumala auks meie läbi," kirjutab Paulus (2.Kor.1,20).
Piibel kasutab taeva kirjeldamiseks palju erinevaid sõnu. Vahel nimetatakse seda "maaks" (Mat.5,5), vahel "linnaks" (Heb.11,10.16). Vahel on seda kutsutud "kuningriigiks" (Ps.103,19), vahel "paradiisiks" (Ilm.2,7). Kuid siin nimetab Jeesus seda "minu Isa majaks," mis tähendab lihtsas keeles kodu.
Kodu on koht, kus sa tunned end kõige paremini, kus sa saad olla sina ise – koht, kus sa võid võtta lipsu kaelast ja kingad jalast – koht, kuhu sa oled alati oodatud ja kus sind armastatakse. Sa pole seal külaline. Sa elad seal, alaliselt, ja tunned end nagu kodus! Sest see on sinu kodu.
Jeesus ütleb: "Ma tulen tagasi ja viin teid oma Isa majja, oma koju, ja see saab olema ka teie kodu. Te kuulute meie kuninglikku perekonda."
Ta ütleb: "Minu Isa majas on palju eluasemeid" ehk palju ruume, palju tubasid. Sõna "eluase," mida Jeesus siin kasutab, tuleneb idamaisest tavast, et kui perepoeg kasvab suureks ja abiellub, toob ta oma pruudi oma koju. Ja isa ehitab oma elumajale ühe toa juurde nende jaoks. Kui abiellub järgmine poeg, lisatakse kodule jällegi üks ruum. Selliselt perekonna kasvades kodu järjest suureneb ning kogu pere jääb kokku. Selliselt julgustab Jeesus meid sõnumiga, et taevakodus, Tema Isa majas, on ruumi kõigi Jumala laste jaoks. Kõik tunnevad end seal kodusena.
Kuulsalt lauljalt, Marian Andersonilt, küsiti kord: "Milline on olnud sinu elu kõige meeldejäävam hetk?" Sellele vastates ei nimetanud ta aega, mil ta laulis USA presidendi või Inglise kuninganna ees, ega seda, kui ta esines 76,000 inimese ees lihavõtte pühade ajal Washingtonis. Ta ütles: "Minu elu kõige meeldejäävam hetk oli see, kui ma tulin koju ja ütlesin emale: "Ema, sina ei pea enam pesu pesema!""
Kodu. Taevas on meile valmistatud kodu. Me pole seal külalisena vaid kodus. Ja osaliselt me olemegi juba seal! Minu nimi on sealsete kodanike nimekirjas. Minu Jumal on seal. Minu Päästja ja suur Vend on seal. Jah, minu mõtted, minu unistused, minu lootused, minu süda ja minu varandus on seal! Varsti panen ma maha oma vananeva ihu ja olen täielikult seal! Ja jään sinna igaveseks – oma Isa majja, oma igavesse kogusse. Jeesus on seda tõotanud. Uskugem Tema tõotusi!
Ja usaldagem Jeesust, kes meid sinna kindlasti viib. Ta ütles: "Kuhu mina lähen, seda teed te teate!" Ja kui Toomas – ah, jälle see Toomas – ütles, et ta ei tea seda teed, ütles Jeesus: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!"
Kas pole julgustav? Jeesus ei ütle, et Ta näitab teeb või kirjeldab teed. Ta ütleb, et tuleb ise meile järele ja viib meid otsekui kättpidi oma Isa majja – koju.
Kui meil on vahel raske ja mõnikord kipub lausa masendus peale, siis meenutagem seda Jeesuse imelist tõotust tulla meile järele ja viia meid koju Jumala juurde, kus kõik raskused ja ahastused on jäänud igaveseks seljataha. Sinna kodusse oleme alati oodatud, ükskõik kui haavatud ja muserdatud me selle maailma võitlusväljal ka oleme.
Lugu räägib sõdurist, kes oli tagasi pöördumas Vietnamist. Tema vanemad olid jõukad inimesed, kes valmistusid minema järjekordsele peole. Just siis helises telefon ja nad kuulsid poja häält, kes ütles: "Ema, ma olen tagasi Ühendriikides."
"Oi, see on tore," vastas ema. "Kus sa oled? Kas sa jõuad varsti koju? Me läheme peole ja kõik tahaksid sindki seal näha."
"Jah, ma olen juba üsna kodu lähedal, kuid ma tahan küsida sult midagi."
"Mis see on, poeg?" küsis ema. "Ma teen kõik, mida sa soovid."
Poeg vastas: "Minuga on üks sõber Vietnamist. Kas tema võib ka tulla?"
"Muidugi," vastas ema, "võta ta kaasa, küll temagi oskab nautida pidu!"
"Aga, ema, oota, ma pean midagi selgitama. Ta sai kohutavalt haavata ning kaotas mõlemad jalad ja ühe käe. Ja tema nägu on moonutatud."
Telefonis oli pikk vaikus, siis ütles ema: "Sellest pole midagi. Too ta meile koju mõneks päevaks."
"Ei, ema," vastas poeg, "sa ei saa aru. Tal ei ole kusagil elada. Tal pole kedagi teist. Ma tahan tuua ta koju ja soovin, et meie kodu oleks ka tema koduks."
Jällegi oli telefonis vaikus, kuni lõpuks ütles ema: "Poeg, nii see ei lähe. See, mida sa palud, on meie suhtes väga ebaaus. See häiriks meie kõigi elu. Ma olen kindel, et on olemas valitsusasutusi, kes hoolitsevad hea meelega tema eest. Tule aga sina ruttu koju ja ehk kunagi võid sa teda külastada. Kallis, vabanda, meil on kiire, me ei taha peole hilineda. Helista meile jälle niipea, kui tead, millal saabud. Nägemiseni!"
Kui vanemad sel õhtul peolt koju naasid, helises telefon ja kui nad võtsid toru, kostus mehehääl: "Siin California politsei. Vabandan tülitamise pärast, kuid me leidsime ühe noore sõduri surnuna motellitoast. Tema nägu on moonutatud ning ta on kaotanud mõlemad jalad ja ühe käe. Tema dokumentidest selgub, et ta on teie poeg."
Nii võib juhtuda mõnes kodus siin maa peal. Kuid sellist asja ei juhtu iial taevakodus. Seal oleme me kõik oodatud ja vastuvõetud, hoolimata meie puuetest. Nii et ärme kurvasta liialt palju õnnetuste ja hädade pärast, mis võivad tabada meid selles ilmas. Mõelgem Jeesuse tõotusele, uskugem seda ja usaldagem Teda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv