Kuidas saan ma õigeks X
15.03.2003 - (1891)

Uurime üheskoos edasi Pauluse kirja roomlastele, mille teemaks on, nagu märgib SPA Piiblikommentaar, "inimeste üldine patusus ja kõikehaarav Jumala arm, mis võimaldab patustele mitte ainult andestuse, vaid taastab ka täiuslikkuse ja pühaduse. See saavutatakse usu läbi Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes suri, tõusis üles ja elab lepituseks ning Jumala kuju taastamiseks." – 6BC 468.

Selle epistli esimene peatükk rääkis, et paganad on väga patused ja kadunud, kui nad ei võta vastu Jumala armu, evangeeliumi väge. Teine peatükk rääkis, et juudidki – end usklikuks pidav rahvas – on patused ja kadunud, kui nad lakkavad lootmast armule ja neil ei õnnestu iga päev vastu võtta evangeeliumi väge. SPA Piiblikommentaar kirjutab neist: "Ranged püüded täita kirjatäheliselt jumalikku käsku on mitte ainult määratud luhtumisele, vaid need on ka tõendiks ülbest ja eneseõigest keeldumisest ära tunda inimese nõrkust ja tema vajadust Päästja järele. Ainult Jumal üksi võib anda abi. Ja seda Ta tegi – ohverdades oma Poja. Kõik, mida nõutakse langenud inimeselt, on see, et tal oleks usku – usk vastu võtta Jeesuse teened oma patuse mineviku katmiseks ja usk vastu võtta pakutud jõud, mis juhib teda õiguse ellu." – 6BC 468.

Paulus jätkab, et kõik juutide kiitlemine oma käsutegudest on tühine; veelgi enam – omades suuremat valgust on neil ka suurem vastutus, ja seepärast vajavad nad veel enam armu ja jumalikku jõudu, et olla mitte ainult käsu kuuljad, uskujad ja kuulutajad, vaid ka selle täitjad. Sest mitte käsu omamine, isegi mitte selle uskumine, vaid selle täitmine räägib inimeses toimunud muutusest, mille on korda saatnud evangeeliumi vägi. Kui paljude juures täitub Ilm.3,17: "Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" Sa pead ennast vaimulikult hästi riietatuks, kuid oled niisama alasti kui paganadki, sest sinu selga tõmmatud usutunnistuse rüü võib sind küll katta inimeste ees, kuid mitte Jumala ees! Jumal ootab iseloomu väärtusi, mitte vaid välist usutunnistust. Või nagu ütleb SPA Piiblikommentaar: "Need [armastav meelsus ja südametunnistuse häälele kuuletumine] on iseloomu väärtused, mida ootab Jumal ühtviisi nii juudilt kui paganalt, ning välise jumalakartuse rohkus ei või viimsel kohtupäeval korvata nende omaduste puudumist." – 6BC 490-491.

Siis ei mõisteta inimese üle kohut selle alusel, keda ta väidab end olevat, vaid kes ta tegelikult on. Ja vastutus on seda suurem, mida suurem on olnud valgus. "Viletsus ning ahastus tuleb igale inimese hingele, kes kurja teeb, nii juudile esiti kui ka kreeklasele," hoiatab Paulus (Rom.2,9).

Rooma raamatu kolmas peatükk avaneb kokkuvõttega esimesest kahest peatükist. Kui esimene peatükk ütles, et paganad on patused, ja teine peatükk, et juudidki on patused, siis kolmas peatükk teeb kokkuvõtte, et kõik on patused ja ilma evangeeliumi väe vastuvõtmiseta kadunud! Jumala käsu ilmutamine juudile ainult paljastas veelgi selgemalt tema tõelise olukorra! Mis sa siis "kiitled käsust," imestab Paulus (Rom.2,23)! Kas käsk aitas sind? Mitte sugugi! Kas käsk tegi sind paremaks? Mitte sugugi! Vastupidi – käsule lootes ja samal ajal käsku mitte täites muutusid sa veelgi halvemaks! Samal ajal aga lõi särama Jumala õigus – eks mustuse taustal paistab puhtus ikka paremini välja! Aga see ei anna meile õigust patustamiseks – mustemaks eluks, et Jumala puhtus veel kontrastsemalt välja paistaks, arutleb Paulus peatüki alguses.

Siin see on, meie olukorra kurb kirjeldus – Rom.3,9-20: "Kuidas siis on? Kas me oleme paremas seisukorras? Mitte sugugi! Oleme ju varemini tõestanud, et niihästi juudid kui kreeklased on kõik patu all, nõnda nagu on kirjutatud: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki; ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki. Nende kurk on lahtine haud; oma keelega nad petavad; madude mürk on nende huulte taga. Nende suu on täis sajatamist ja kibedaid sõnu; nende jalad on nobedad verd valama; hävitus ja õnnetus on nende teedel, ja rahu teed nad ei tunne; ei ole Jumala kartust nende silmade ees!" Aga me teame, et mida iganes käsk ütleb, seda ta ütleb neile, kes on käsu all, et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks süüalune Jumala ees; sellepärast et käsu tegudest ei mõisteta õigeks ühtki liha Tema ees; sest käsu kaudu tuleb patu tundmine."

Sellele võiksime lisada veel 23. salmi: "...sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma!" Jumalal on au, Jumalal on puhtus, Jumalal on õigus, kuid kõik inimesed on sellest ilma! Ja isegi käsutegudest ehk Jumala käsu täitmise läbi, milleks mõned peavad end suuteliseks, "ei mõisteta õigeks ühtki liha Tema ees!" Sellega on iga suu suletud ja kogu maailm on süüalune Jumala ees!

Siia me pidimegi välja jõudma. Kõikide suu on lõpuks suletud, kõik on lõpuks ühesugused, ei ole ühel ega teisel mingit alust kiidelda. Kõik on ühtmoodi patused, kõik on ühtmoodi abitud ja kõik on vait! Aga kui inimene on vaikinud, hakkab rääkima Jumal ja ilmutab talle oma teed tõelisele õigusele. Seni kui räägib inimene – vaidleb, õigustab, kiitleb – peab Jumal vaikima.

Siin, kus iga inimese suu on suletud, on pöördepunkt. Aga et sellest saaks ka pöördepunkt sinu elus, pead sa nõustuma järeldusega, millele oleme jõudnud; sa pead tunnistama, et oled patune, kes on ilma igasugusest õigusest; sa pead tunnistama, et oled oma jõus täiesti abitu.

Siit algab sinu usuelu. See on esimene kord, kus taevas ootab, et sa ilmutaksid usku – usku, et sa ise oled paha ja et sinus ei ole midagi head ning ilma Jumala armuta ei suuda sa paranemiseks mitte midagi teha! Kui Jumal sinu juures midagi erakordset oma armust ei tee, ei ole sul mingit lootust paremusele! Kas sa usud seda?

Kui sa seda usud, algavad imed. Tegelikult oli ime juba see, et sa tunnistasid end abituks patuseks. Selle ime teostas sinu südames Püha Vaim, kui sa Tema veenmisele lõpuks alistusid. Kuid see oli alles algus. Nüüd pannakse sinu usualge proovile. Ja küsimus on: kas sa usud seda, mida Paulus kirjutab Rom.3,21-26:

"Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust."

Kas see pole mitte hea sõnum, mis paneb hinge rõõmu pärast hüppama ja laulma!? Muidugi juhul, kui sa seda usud!

Õigus on ilmutatud ilma käsuta. Kas see tähendab, et käsku pole enam vaja ja see on kaotatud? Muidugi mitte! Käsul on oma funktsioon. Rom.3,20 ütles, et "käsu kaudu tuleb patu tundmine." Rom.7,12 ütleb Paulus, et "käsk /on/ püha ja käsusõna püha ja õige ja hea." "Käsk on hea, kui keegi seda käsitleb käsu kohaselt," kirjutab Paulus Timoteosele (1.Tim.1,8). Käsu töö ei ole õigeks mõista, käsu töö on näidata pattu ja osutada sellega Päästja vajalikkusele. Kirjas galaatlastele teatab Paulus kokkuvõtvalt: "Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust" (Gal.3,24).

Jumal ei vaja meie õigeksmõistmiseks käsku vaid hoopis armu! Ja armu saab Jumal rakendada tänu sellele, et Kristus võttis vastu karistuse meie pattude eest. Arm tähendab ärateenimatut heasoovlikkust. Sellepärast ongi Rom.3,24 rõhutatud, et seda antakse "täiesti muidu." Ja selle armu läbi mõistab Jumal meid õigeks – võtab ära kõik patud, nagu neid poleks olnudki! Siiski, me saame sellest armust osa vaid juhul, kui me seda Jumala armutööd usume. Usuga ei teeni me midagi ära; usuga me lihtsalt haarame kinni Jumala pakkumisest ja võtame selle vastu.

Näete, juba jälle tuli ilmutada usku. Aga nii see ongi, nagu ütles ka evangeeliumi definitsioon, et Jumala õigus saab ilmsiks usust usku, sest õige elab usust (Rom.1,17).

Siiski ei ole see niivõrd usk lunastustöösse kuivõrd usk Lunastajasse! Kui on küsimuse all õigeksmõistmine, ei küsi Jumal meie käest, millised olid meie teod võrreldes Jumala käsuga, vaid pigem: kuidas me suhtusime Jumala Pojasse? Kui mind leitakse usu läbi Temas, siis on Tema võtnud minult ära kõik halva, kogu patu. Ja ma olen õigeks mõistetud tänu sellele, mis Tema on. Ma olen õigeks mõistetud Tema läbi, Tema armust minu usu kaudu.

Rom.3,21 teatas: "Nüüd on Jumala õigus... ilmutatud ilma käsuta." Käsk näitab millised me peame olema, kuid ei tee meid selliseks, nagu me peame olema. Käsk on nagu peegel, mis näitab, et oleme määrdunud, kuid puhtakssaamiseks vajame Kristuse lunastavat armu. Selliselt näitab käsk vajadust Päästja järele, kuid ei puhasta ega anna jõudu. Kõik jõud on Kristuses. Tema võtab mind vastu sellisena nagu olen ja puhastab ning muudab mind. Tema töötab minu sees oma väega, luues kõik uueks.

Ja kõik see toimub armust. Me ei räägi odavast armust, mis ütleb: ainult usu... ja jätka endist elu! Me räägime Jumala väest, mis muudab. Kui me pole muudetud, kui me ei suuda elada õigesti, kristlikult, siis räägib see sellest, et me pole õigeks mõistetud! Kui me tahtlikult teeme mõnd teadaolevat pattu, siis pole me veel tegelikult Kristust vastu võtnud. Raamatus Tee Kristuse juurde kirjutab Ellen White: "Isegi ainult üks halb iseloomujoon, üks patune soov, mida püsivalt hellitatakse, kõrvaldab viimaks kogu evangeeliumi mõju." – SC 34. "Kui me oleme riietatud Kristuse õigusega, ei ole meil soovi patustada, sest Kristus töötab meiega. Me võime teha vigu, kuid me vihkame pattu, mis põhjustas Jumala Poja kannatused." – RH 18.03.1890.

Nii et usu läbi vastu võetud Kristuse arm muudab elu – nii suhtumises Jumalasse, kaasinimesse kui ka iseendasse. Kui meie suhtumine inimestesse ei ole muutunud, ei ole me mõistnud Jumala armastust, Jumala suhtumist meisse, ega ole ka suutnud vastu võtta Jumala armu. Ja vastupidi, kui me oleme mõistnud Jumala suhtumist meisse, muutub otsekohe ka meie suhtumine kaasinimestesse. Nii et Jumala armu muutev toime on imeliselt nähtav. On võimatu olla õigeks mõistetud ja mitte muudetud. Paulus kirjutab selle kohta – 2.Kor.5,17: "Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!"

Selliselt on õigeksmõistmine sama mis uuestisündimine ja see on täiesti praktiline kogemus. See elatakse läbi usus, kuid oma olemuselt on see praktiline kogemus. Ma nägin ja uskusin, et Jumal on armastus; kuid niipea, kui ma seda nägin, hakkasin armastama oma ligimest! Ma nägin ja uskusin, et Kristus suri minu eest ja minu pattude pärast; ja niipea, kui ma seda nägin, hakkasin taga nõudma pühitsust kartuse ja värinaga (Flp.2,12).

Pühitsus on tõend õigeksmõistmisest, selle loomulik jätk, otsekui lapse kasvamine on tõend lapse sünnist, selle loomulik jätk. Pühitsus pole õigeksmõistmise põhjus, vaid selle tulemus, vili. Kui õigeksmõistmine usu läbi võib toimuda ühe hetkega, kestab pühitsus usu läbi terve elu. See on kasvamine Kristuses, mis kestab seni kui me elame.

Pühitsusest räägime hiljem rohkem, kuid seoses õigeksmõistmisega ma soovin, et meile jääks eriliselt meelde üks asi: õigeksmõistetuna pole sa kunagi õige iseseisvalt. Õigeksmõistmisel kaetakse sind Kristuse õigusega ja see jääb alati Kristuse õiguseks! See tähendab, lahus Temast ei ole sul mingit õigust. Olla õigeksmõistetud Kristuses tähendab olla alati Tema sees, Temaga kaetud ja Temast juhitud. Lahkuda Kristusest tähendab olla ilma õigusest, sest lahus Temast ei ole mingit õigust peale meie oma õiguse, mis on patt! Kristus saab anda meile oma õiguse ainult ühel teel: tulles ise meie ellu ja saades meie eluks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv