Vaimu vili – kasinus
15.03.2014 - (1514)

Piiblis nimetatakse Kristuse sarnast iseloomu Vaimu viljaks, sest see on saavutatav vaid Püha Vaimu elamise kaudu inimeses. Gal.5,22.23 on kirjutatud: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus; selliste vastu ei ole käsk." Täna vaatleme selle viimast tahku – kasinust.
Uue tõlke Piiblis on selle asemel sõna "enesevalitsus" ja see on kõige täpsem tõlge kreeka keelest, milles on kirjutatud Uus Testament. Karskus, kasinus, mõõdukus on kõik selle sugulasmõisted, kuid palju kitsama tähendusega. Pühakirjas on siin mõeldud just enesevalitsust ehk enesejuhtimises "tugev" ja "meisterlik" olemist. Keegi meist ei saa eitada, et enesevalitsus nõuab suurt seesmist tugevust, sest inimene, kellele sul on kõige raskem öelda ei, keda sul on kõige raskem paika panna, valitseda ja talitseda, oled sina ise!
Üks maamees kirjutab: "Ma sõitsin sel suvel palju jalgrattaga. Minu kodust umbes kilomeetri kaugusel läheb tee pikalt allamäge ja siis pöörab järsult vasakule. Ühel päeval sealt allamäge sõites kasvas mu kiirus ekstaatiliseks. Tundsin, kuidas adrenaliin valgus mu kehasse ja kiiruse mahavõtmine pidurdamise teel tundus enda karistamisena. Nii ma otsustasin säilitada kiirus ja võtta siiski ära ka see järsk kurv. Mu ekstaazh lõppes mõne sekundi pärast, kui ma lendasin teelt ära metsa. Õnneks pääsesin vaid mõnede veriste kriimustustega, kuid ratas oli muutunud täiesti sõidukõlbmatuks. Ma polnud valmis loobuma adrenaliinipurskest, et säilitada tasakaalu kurvis. Siit õppisin, et tasakaalu kaotamine on ikkagi palju valusam kui millestki loobumine, et säilitada tasakaalu!"
Tasakaal kõiges on tõepoolest väga oluline! Selle kaotamisel võivad olla väga rasked, isegi traagilised tagajärjed. Tasakaalu hoidmiseks vajamegi enesevalitsust.
Me tahame nautida elu. Me ei taha loobuda meelelahutustest. Kristlaselgi on õigus tunda elust rõõmu, kas pole? Ja nii me sukeldume neisse mõnudesse ikka sügavamale ja sügavamale. Peab olema tugev, lausa meisterlik enesevalitsemises, et elukurvides mitte teelt lennata ja tagantjärele kahetseda!
Enesevalitsus tähendab siiski mitte ainult enda piiramist, endale "ei" ütlemist; see tähendab ka selle tegemist, mida on tarvis teha. Juba viivitamine on tavaliselt enesevalitsuse küsimus, s.t. see kõneleb kehvast enesevalitsemisest või koguni selle puudumisest. Me kardame tööd, mis meil tuleb teha, või selle võimalikke tagajärgi – ja viivitame. Me lükkame edasi teisele millegi vajaliku ütlemist, sest kardame tema reaktsiooni. Me viivitame otsuste tegemisega, kuna meil on liiga kõrged ootused ja kardame eksida. Ja nii, selle asemel, et ilmutada enesevalitsust ja tegutseda, jääme me stoppama, kartes riskida.
Üks treener ütles kord: "Treeneri ülesanne on panna inimesi tegema asju, mida nad ei taha teha, selleks et saavutada tulemusi, mida nad tahavad saavutada." Mulle tundub, et Jumal treenib meid üsnagi sarnaselt – pannes meid tegema asju, mida me tihti ei taha teha, selleks et saavutada eesmärki, mida me soovime saavutada! Me kõik soovime saada taevakoju, kuid meile tihti ei meeldi asjad, mida me selleks peame tegema ja eriti asjad, mida me selleks peame tegemata jätma, millest loobuma. Ja selleks mõeldaksegi välja valelootus, et kuna igavene elu on Jumala armuand, ei pea me selle saamiseks midagi tegema ega ka millestki loobuma. Lihalikule inimesele ei meeldi ilmutada enesevalitsust! Kuid taevasse ilma enesevalitsust ilmutamata ei saa! See on Vaimu vilja niisama oluline tahk kui on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus ja tasadus. Ilma enesevalitsuseta ei ole Vaimu vili küps ehk valmis!
Apostel Paulus, kes on andnud meile Vaimu vilja kirjelduse, on ise hea näide selle vilja omamisest, ilmutades ka silmapaistval määral enesevalitsemist. 1.Kor.9,24-27 ta kirjutab: "Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Aga iga võidujooksja on kasin kõigis asjus, nemad küll selleks, et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga. Sellepärast ma ei jookse nagu pimedast peast, ma ei võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab, vaid ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks."
Peatugem järgnevalt enesevalitsuse-elu viiel aspektil.
1. POSITIIVSED EESMÄRGID (s. 24).
Me lugesime, et "need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks." Miks on mõned edukamad kui teised? Ütleme: mõned pingutavad rohkem. Aga miks nad seda teevad? Sest nende eesmärgid on kõrged, positiivsed, meeldivad, innustavad. Nad mõtlevad võiduannile. Kuid eesmärkidest üksi ei piisa; on vaja ka enesevalitsust. Nagu ei piisa üksi ka enesevalitsemisest; on vaja ka kõrget eesmärki. Nii töötavad positiivsed eesmärgid ja enesevalitsemine hästi koos; üksi jäädes ei saavuta kumbki neist kuigi palju.
Me tahame, et meil oleks palju raha, kuid ei viitsi töötada või rakendada kokkuhoidu. Me soovime võtta kaalust alla, kuid ei taha pidada dieeti või piisavalt liikuda. Meile meeldib õnnelik abielu, kuid me pole valmis võtma midagi ette selle saavutamiseks. Kui olukord on selline, siis peaksime endalt küsima: kui tähtsad on need asjad meile tegelikult?
Eesmärgid on lihtsalt unistused – ja unistusteks need jäävadki, kui me ei rakenda ennast valitsedes kindlat plaani nende saavutamiseks. See käib nii maiste eesmärkide kui ka igavese eesmärgi kohta. Jah, ma ei ütle, et meil ei peaks olema maiseid eesmärke – positiivseid eesmärke –, kuid ärme iial kaota silmist Jumala eesmärki, mis peaks olema ka iga kristlase eesmärk – saada päästetud taevasse ja juhtida sinna nii palju oma kaasinimesi kui võimalik. Ainult selle eesmärgi täitumine pakub meile jäädavat rahuldust.
Nii et enesevalitsuse esimene aspekt on positiivne eesmärk. Teiseks on...
2. DISTSIPLIIN (s. 25).
Paulus kirjutas: "Aga iga võidujooksja on kasin kõigis asjus, nemad küll selleks, et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga." Meil kindlasti on kõigil kogemusi oma maiste väikeste eesmärkidega ja me teame, et nende saavutamiseks pidime rakendama suuremal või vähemal määral enesevalitsemist – võib-olla kokkuhoidu, võib-olla millestki loobumist, võib-olla tuli meil teha midagi mitte just väga meeldivat. Me pidime end distsiplineerima, sundima.
Kõik need, kes on saanud kunagi mootorsõiduki juhiloa, teavad, kuidas see käis. Kas te istusite sõidueksami sooritamiseks autosse, jättes turvavöö kinnitamata? Paljudega juhtub nii tavaliste sõitude puhul. Aga sõidueksamil olete te püüdlikult distsiplineeritud. Mida te tegite edasi? Kas nii, nagu paljud noored tavaliselt – käik raksti sisse ja kummide vilisedes kohalt minema ning kellel on aega vaadata spidomeetrit? Kas te sõelusite, pidevalt sõidurida vahetades, ning lipsasite viimasel hetkel kollase tule ajal ristmikust üle? Võib-olla te oleksite tahtnud kõike seda teha, kuid te valitsesite ennast ja sundisite end sõitma korralikult – täpselt nii, nagu teid oli õpetatud –, et saada ihaldatud juhiloa. Ja, muidugi, te mõistate, et ka juhiloa säilitamine nõuab parasjagu enesevalitsemist, enda suhtes distsipliini rakendamist. Täpselt nii tuleb ka taevase võidupärja saamiseks alistuda teatud distsipliinile.
Muuseas, Wikipeediast ma lugesin, et "akadeemiline distsipliin tähendab üli- või kõrgkooli õppeainet." Ingliskeelne sõna "discipline" on samast tüvest mis "disciple" – "õpilane." Õpilane õpib õppeainet ehk distsipliini, et olla võimeline midagi korda saatma. Ja ta peab seda tegema distsiplineeritult! Väga huvitav on ka see, mis Wikipeedias on kirjutatud sõjaväelise distsipliini kohta. "Sõjaväeline distsipliin (Eesti kaitseväes = kaitseväedistsipliin) on seaduste, sõjaväes kehtivate määrustike, neist alamate õigusaktidega ja ülemate käskudega kehtestatud teenistuskohustuste ning sõjaväelise korra nõuete täpne täitmine kõigi sõjaväelaste poolt. Distsipliin on sõjaväe üks põhiline liikumapanev jõud. Distsiplineerimata sõjavägi on riigile pigem kahjulik, sest sõja korral osutuks see lahinguvõimetuks."
Me kõik oleme sõdurid Jumala sõjaväes ja seepärast peame olema väga distsiplineeritud – s. o. ühest küljest hästi väljaõpetatud, Piibli distsipliini kui õppeaine korralikult omandanud, ja teisest küljest peame me täpselt täitma kõik oma Juhi korraldused. Seda tähendab distsipliin. Aga see nõuab enesevalitsemist. Siin ei saa end lõdvaks lasta. Meil tuleb ennast valitsedes lugeda Piiblit, palvetada ja vajadusel ka paastuda ning osaleda misjonitöös. Võib-olla mõni arvas, et enesevalitsemist on vaja vaid korralikuks käitumiseks, õigesti söömiseks ning alkoholismist ja abieluvälisest seksist hoidumiseks! Ka nendeks ja teisteks sarnasteks asjadeks on vaja enesevalitsust, kuid veelgi enam vajame me seda nende halbade asjade asemel heade asjade toomiseks oma ellu!
3. FOOKUS (s. 25b-26).
Fookus on seotud eesmärgiga, kuid tähendab enamat. Kui Paulus kirjutab, et ta "ei jookse nagu pimedast peast" ega "võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab," siis ütleb ta ühest küljest, et tema elul on eesmärk, kuid teisest küljest ka seda, et ta hoiab seda eesmärki oma silme ees ehk oma tähelepanu ja püüdluste fookuses. On võimalik omada üht eesmärki, aga lasta oma meelel selle poole pürgimisel eksleda sadadel asjadel. Aga olles kaotanud eesmärgi oma tähelepanu keskpunktist, võime kaotada selle hoopiski. Igal juhul on selle saavutamine palju raskem ja lausa küsitav, kui me ei hoia seda pidevalt oma silme ees.
Kas te olete vaadanud, kuidas tippsportlased seisatavad enne sooritusele asumist ja keskenduvad? Tihti läbivad nad teatud kindla rutiini, enne kui lähevad katsele. Nad ei mõtle seal oma pruudile või peigmehele ega lõuna- või õhtusöögile. Nad ei mõtle millelegi muule, vaid keskenduvad jäägitult oma eesmärgile.
Ka meie kristlastena ei tohi lasta kõrvalistel asjadel oma tähelepanu hajutada. Olles asunud taevateele, käigem seda alati sihti silme ees hoides!
4. ENESEVALITSUS HAARAKU KOGU OLEMUST (s. 27).
Enesevalitsemine algab muidugi meie peas, meie mõtetes, kus me seame ka oma eesmärgid. Kuid sealt juhitakse kogu meie olemust – ka meie emotsioone ja ihu. Mõnel päeval on sportlased väga väsinud ja keha valutab, kuid nad jätkavad treeninguid. Vahel pole neil üldsegi tuju ega tahtmist treenida, kuid nad teevad seda ikkagi ja sageli paraneb nende vorm just sellistel päevadel.
Nii on ka usuelus. Ka siin tuleb meil vahel sundida oma mõtteid, tundeid ja keha tegema seda, mis on õige ja vajalik. Paulus kirjutab Rom.12,1.2: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine." Meie eesmärgiks peaks olema teha kogu oma olemusega Jumala tahtmist. Selleks aga tuleb meil valitseda kogu oma olemust – ihu, hinge ja vaimu – ning sellest tulenevalt tegusid, tundeid ja mõtteid.
Victor Frankl oli juudist psühholoog, kes paigutati natside kontsentratsioonilaagrisse. Temalt võeti ära kõik – perekond, varandus, isegi riided. Kuid siis jõudis talle järsku kohale, et midagi oli talle siiski jäänud – vabadus valida, kuidas sellele kõigele reageerida, kuidas suhtuda neisse, kes talle kurja tegid. Kui see mõte oli jõudnud tema mõistusesse, vallutas see ka tema tunded ja keha ning tal oli palju kergem kogu seda kirjust taluda.
5. ENESEVALITSUS TÄHENDAB KA TÄIELIKKU ALISTUMIST TREENERILE.
Paulus alustas küpse kristlase kirjeldust sõnadega: "Vaimu vili on..." See on Püha Vaim, kes treenerina püüab meis kasvatada vilja, mille üheks omaduseks on kasinus ehk enesevalitsus. Ilma Tema seeselamise ja juhtimiseta ei ole me selleks suutelised. Püha Vaimu läbi elab meis Jeesus, kes ütles, et "ilma minuta ei või te midagi teha!" (Joh.15,5). Sellepärast lisas Ta: "Jääge minusse ja mina jään teisse!" (Joh.15,4).
Me ei suuda end ise valitseda ega talitseda. Me võime püüda ja mõnda aega ka olla edukad, kuid me ei saa muuta oma südant. Seda võib teha vaid Jumal Püha Vaimu läbi, kui me laseme Tal alaliselt elada meis ja meid pidevalt juhtida ning "treenida" heategudele. Püha Vaim on siis meie treener, kui me oleme valinud olla Jumalale meelepärane ja osaleda võidujooksus närtsimatule võidupärjale taevas. Hea uudis on, et selle pärja võivad saavutada paljud, tegelikult igaüks, kes võitleb "seadusepäraselt" (2.Tim.2,5), s. t. kes Vaimu vilja kõigi teiste ilusate tahkude juures ilmutab ka kasinust ehk enesevalitsust.
Õps.25,28 on öeldud, et "otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt!" Ilma müürita oleme me kaitsetud ja hingevaenlane saab meist kergesti võitu. Palugem siis Jumalal elada ja töötada meis, et meist kõigist saaksid valitsejad – valitsejad oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegude üle!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv