Ärge petke end!
15.06.2013 - (1266)

Paljud väikesed lapsed on leidnud endale mingi erilise paiga, salajase koha, kuhu nad võivad minna ja olla üksi või oma lähimate sõpradega. Lugu räägib poisist, kel oli just selline peidupaik. See asus nende puuviljaaia tagumises osas ühe lopsaka lehestikuga viljapuu võras. See puu polnud aastaid vilja kandnud ja nii ei tundnud keegi selle vastu erilist huvi. Aga selle ülemistel okstel, lehtede poolt hästi varjatud alal, oli ideaalne koht väikese poisi jaoks istuda ja mõelda oma suuri lapsemõtteid. Seal oli ta kosmoselaeva komandör, kes reisis tundmatute galaktikate poole. Seal oli ta Tarzan oma dzhunglis. Seal oli ta filosoof, lahendades ajastute mõistatusi. Sinna pages ta ka siis, kui tundis end väärkohelduna või mitte mõistetuna või üksildasena. Väikesed poisid tunnevad end vahel nii. See puu oli tema peidupaik, eriline koht talle ja ta parimale sõbrale – ühele teisele väikesele poisile.
Te võite ette kujutada, mida ta tundis, kui kuulis isa ütlevat emale: "Ma mõtlen, et raiun selle vana viljapuu maha. See pole kandnud vilja juba aastaid."
Mida pidi väike poiss tegema? Kui ta paluks, et isa ei raiuks seda puud maha, tuleks tal ka öelda, miks – ja tema salajane peidukoht ei oleks enam salajane. Nii valmis ta väikeses peas suur plaan. Koos oma sõbraga läksid nad ühte mahajäetud viljapuuaeda ja tõid sealt suure korvitäie kõige ilusamaid õunu ning õhtul, kui isa ja ema olid hõivatud sisemiste töödega, ronisid oma puu otsa ja kinnitasid õuna peaaegu iga selle oksa külge.
Järgmisel hommikul läks isa välja ja heitis veel ühe pika pilgu vanale viljapuule ning oli hämmastunud, nähes selle olevat täis suuri, ilusaid õunu. Ta ruttas tagasi majja ja ütles emale: "Sa ei usu, aga möödunud ööl on toimunud ime! See vana viljapuu on täis õunu! Peaaegu iga oksa küljes on mõni ilus, suur õun."
"See on juba midagi!" vastas ema.
"Jah," ütles isa, "ja see on kahekordne ime, sest see pole ju õunapuu; see on pirnipuu!"
See lugu paneb meid naerma, sest me teame, et õunapuud ei kanna pirne ega pirnipuud õunu. Istutades pirnipuu, ootame me selle viljana pirne. Külvates nisu, loodame lõigata nisu, sest meile on saanud juba ammu selgeks, et "kuidas külv, nõnda lõikus." Nii ütleb vanasõna, mis apostel Pauluse sõnastuses ja selgituses kõlab nii – Gal.6,7-9: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu. Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi."
Enne Paulust käis selle mõtte välja Jeesus, öeldes Mat.7,16.17: "Nende viljast te tunnete nad. Ega viinamarju nopita kibuvitstest või viigimarju ohakatest? Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja." Ühes tähendamissõnas rääkis Ta põllumehest, kes külvas oma põllule "hea seemne" (Mat.13,24), jätkates: "Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka" (salm 25). Keegi ei teadnud sellest, kuni "vili" hakkas "looma" – "siis tuli ka luste nähtavale" (salm 26). Nüüd oli kõigile selge, et põllule oli külvatud kahesugust seemet, sest nisu seemnest ei kasva lustet; luste kasvab vaid luste seemnest.
Vanas Testamendis kirjutab prohvet Hoosea – "Hos.8,7: "Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi!" Torm pole midagi muud kui mitmekordseks kasvanud tuul.
Minnes veelgi ajas tagasi, jõuame Moosese sõnadeni – 2.Ms.21,23-25: "Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu." See oli tema viis rääkida külvi ja lõikuse seosest.
Ja eks leidu see külvi ja lõikuse vaheline kindel seos juba Jumala poolt Eedeni aias välja öeldud sõnades – 1.Ms.1,11: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis." Külvi ja lõikuse vaheline seos on kindel nagu elu ise: Mida sa külvad, seda sa ka lõikad.
Kuid Paulus juhatab selle igavese põhimõtte sisse mõnede häirivate sõnadega: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata!" Täpsemas tõlkes: "Ärge petke end! Jumalat pole võimalik ninapidi vedada!" Miks lisab Paulus need sõnad? Sellepärast, et mõni inimene mõtleb, et ta võib, piltlikult öeldes, siduda kinni Jumala silmad, et Ta ei näe, mida ta teeb, ega tea, mida ta mõtleb. Kuid Paulus ütleb, et küsimus pole üldse selles. Jumalat pole võimalik ninapidi vedada! Jumal teab täpselt, mida me külvame ja vastavalt sellele peame ka lõikama. Me võime petta vaid iseendid – lootes, et külvates kurjuse seemet võime lõigata õiguse vilja!
Seda silmas pidades tahaksin ma juhtida meie tähelepanu neljale õppetunnile, mis leiduvad selles Pauluse tekstis.
1. TARK KÜLVAJA KÜLVAB LÕIKUSELE MÕELDES.
Ma ei tea põllumeest või aednikku, kes ei mõtleks külvates lõikusele, kes külvaks midagi mõtlematult lihtsalt sellepärast, et külvata on lõbus. Külvamine võib ju olla ka mõnus ja meeldiv, kui kevadel päike särab taevas, maa lõhnab ja linnud laulavad kaunisti. Pärast külma talve lausa kutsub välja ning on rõõm tegutseda põllul ja aias, kuid ma olen sellegipoolest veendunud, et ükski põllumees ega aednik ei külva paljast külvamise lustist.
Aga oma isiklikus elus näib enamus inimesi külvavat nimelt vaid külvamise naudingust, hetkegi mõtlemata oma sõnade ja tegude külvist valmivale lõikusele. Paulus kutsub seda külvamiseks "oma lihale." Kas te olete mõelnud, millest tuleb see põlvkondade-vaheline lõhe. Siin on noorem generatsioon, kes külvab vaid külvamise lõbust, mõtlemata hetkekski lõikusele. Ja teisel pool on vanem põlvkond, kes külvas samuti mõtlemata lõikusele. Kuid viimaste juures on aeg teinud oma töö ja nad on hakanud lõikama oma tegude vilja. Ja siit tulenebki suur erinevus, kuidas nad vaatavad elule. Pole ime, et nad püüavad hoiatada neid, kes käivad nende jälgedes, kuid keegi ei pööra sellele suurt tähelepanu! Igaüks peab kätte saama "oma vitsad."
Mõni aeg tagasi trükkis Ann Landers oma veergudel ära ühe kirja, mis puudutas paljude tundeid. See oli kiri kinnipeetavalt, kelle ema oli äsja surnud ja kes ei saanud võtta osa matusest, sest oli vangis. Ta ei kirjutanud mitte nurisemaks õigussüsteemi üle, sest ta ütles, et on oma karistuse täielikult ära teeninud. Ta kirjutas, et jutustada oma elu loo, kuidas tema ema ainsaks sooviks oli, et ta poeg vabaneks vanglast enne, kui ta sureb, ja kuidas see viimane soov jäi täitumata. Ta kirjutas: "Ma olen vangis, kuna arvasin, et võin kasutada otseteid, rikkudes seadusi ja reegleid ning pääseda karistamatult. Kuid nii see ei käi." Jah, külvates seaduserikkumisi ei mõelnud ta selle tagajärgedele ja vahel eksime siin ka meie.
Kuid ka õigete tegude külvi puhul tasub alati mõelda lõikusele, sest ka nende tagajärjed ei tarvitse siin ilmas olla alati meeldivad. Paulusel oleks inimlikus mõttes olnud mugavam jääda Sauluseks, sest sellena oli tal prestiizh ja austus oma rahva seas. Tal oleks olnud kindlustatud õpetaja ja liidri koht juudi ühiskonnas. Kuid ta valis võtta vastu Jeesuse kutse, kuigi see külv lubas tal siin maa peal lõigata häda ja viletsust, vangistust ja märtrisurma. Paulus vaatas kaugemale lõikusele, lõplikule lõikusele, ja see innustas teda külvama evangeeliumiseemet julgesti.
2. SA LÕIKAD SEDA, MIDA KÜLVAD.
See on teine õppetund selles Pauluse kirjakohas ja see on vääramatu: Sa lõikad seda, mida külvad! Ära mitte loodagi, et sa lõikad midagi muud! Kui sa külvad lustet, ei lõika sa iial nisu! Kui sa külvad sõnakuulmatust, ei lõika ka iial õnne! Ja me külvame kogu aeg, ka praegusel hetkel. Iga meie mõte, sõna ja tegu kasvab kord viljaks. Kuid ärme unusta, et on kaks lõikuse aega. Mõne minevikus külvatud seemne vilja lõikame me juba praegu. Näiteks hambaproteesidega läbiajamine on selle vili, et ma ei hoolitsenud piisavalt hammaste eest oma nooruses. Paljud purunenud suhted on selle vili, et me külvasime omal ajal mõtlematuid sõnu. Igaüks meist võib leida, et paljud asjad meie elus on kunagi külvatud seemnetest kasvanud vili. On hea, kui me sellele mõtleme ja sellest õiged järeldused teeme, külvates tulevikus, kui meile veel elupäevi antakse, teadlikumalt ja mõistlikumalt ning sihikindlamalt.
Kuid veelgi olulisem on mõista, et selles elus külvatud seemnest oleneb, mis saab meist pärast surma. Me lõikame kas teist surma või igavest elu. Me lõikame seda, mida oleme külvanud. "Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu. Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi."
Kolmas õppetund on:
3. SA LÕIKAD ALATI ROHKEM KUI OLED KÜLVANUD.
On see mõistetav? Vägagi. Tähendamissõnas külvajast ütles Jeesus – Mat.13,8: "Aga muist [seemet] kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend." Põllumees ei külvaks, kui ta ei loodaks saada saagiks rohkem, palju rohkem vilja, kui ta on külvanud. Nii et külvi ja lõikuse raudne seadus ütleb meile mitte ainult seda, et me lõikame, mida oleme külvanud, vaid ka seda, et me lõikame rohkem, kui oleme külvanud.
Ja see käib iga külvi kohta, ka mõtete, sõnade ja tegude külvi kohta. Nii mõnigi inimene kaebab: "Jumal, miks on mulle tulnud selline probleem või häda või haigus? Ma pole seda millegagi ära teeninud!" Kuid kui mõelda oma elatud elu peale, siis taipame, et paljud asjad on saanud alguse või kasvanud välja meie minevikus tehtud vigadest. Kuid õnneks kehtib see põhimõte ka vastupidises suunas – heade ja õigete mõtete, sõnade ja tegude kohta. Ka need kasvavad omal ajal viljaks ning me võime hüüda Jumala poole imestades ja tänutundes: "Jumal, ma ei ole väärt seda õnnistust ja headust, mis mulle on osaks saanud. Seda on nii palju! Ma pole seda millegagi ära teeninud."
Ühel päeval ärkame me kõik üles uues maailmas. Jeesus ütles, et ühed äratatakse üles elu ülestõusmises, teised hukkamõistmise ülestõusmises (Joh.5,29). Need, kes leiavad end peale ülestõusmist seal, kus on "ulumine ja hammaste kiristamine" (Mat.8,12), kisendavad ahastuses: "Me pole seda millegagi ära teeninud! Me polnud nii pahad!" Teised, kes leiavad end ingli süles ja lähevad taevasse, kus nad on ümbritsetud Jumala kiitusest, hüüavad samuti: "Me pole seda millegagi ära teeninud!" Kuid lisavad: "Me polnud nii head!"
Aga olgu see halb või hea, me lõikame seda, mida oleme külvanud ja lõikame alati rohkem, kui oleme külvanud. Jumala armu hülgamine suurendab meie süüd; Jumala armu vastuvõtmine vabastab meid süüst.
4. SINU KÜLVATUD SEEMNEST LÕIKAVAD KA TEISED INIMESED.
Aadam ja Eeva külvasid patuseemne ja iga kord, kui me näeme inimesi patustamas või patustame ise või seisame mõne armastatud inimese kirstu ääres, lõikame me seal Eedeni aias külvatud seemnest kasvanud vilja. Kuid sama oluline on ka meie endi külv; ka sel on mõju teistele inimestele, eriti meie järeltulijaile. Minnes ülekohtu teed, ärme kaeba, kui meie patud nuheldakse meie "lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni" (2.Ms.34,7), kui nad lõikavad meie pattude vilja. Käies aga õiguse teel ning külvates oma armsate teele armastust, rõõmu ja rahu, lõikavad nad sellest kasvavat kaunist ja meeldivat vilja. Jeesus külvas head seemet ja kui paljud lõikavad sellest õnnistust! Ärme siis meiegi väsi head tehes, et nii meie ise, kui ka meie lähedased võiksid sellest lõigata head vilja.
Paulus ütles: "Ärge petke end! Jumalat pole võimalik tüssata!" Kuidas me võime siis end petta? Mõeldes, et meie tegudel pole tagajärgi või et need on vaid tühised. Mõeldes, et meil ei tule anda Jumala ees aru oma tegudest. Mõeldes, et me võime elada selle maailma viiside järgi ja siiski pärida taevast. Ärge petke end!
Kuid ärge heitke ka meelt, kui te pole uhke seemne üle, mida olete külvanud. Kes saakski olla? Kõik me oleme pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rom.3,23). Kuid Jeesus tuli ja suri meie eest, kustutades meie patud oma kalli verega. Kui me siis võtame Ta vastu oma Õnnistegijaks ja Issandaks ning paneme kogu oma lootuse Tema armule, annab Ta andeks meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust (1.Joh.1,9). Kogu patu külv hävitatakse igaveseks; jääb vaid õiguse vili.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv