Headuse bumerang
15.09.2007 - (1466)

Ef.4:31-5:2: "Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed ja käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud ja on iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks."
Oli üks vana hea karjane, kel oli lambakari. Ta nägi, kuidas naabri koer murdis tema järjekordse lamba. Mida ta peaks tegema? Tal oli mitu võimalust. Ta võis ehitada kõrge tara oma lambakoplite ümber. See oleks väga kallis. Ta võis võtta välja oma jahipüssi ja lahendada sellega probleemi. Ta võis minna kohtusse... Kuid tema südamesse tuli üks idee ja ta teostas selle: ta andis kaks väikest lambatalle selle naabri väikesele tütrele – ning märkas, et naaber ei lase enam oma koeral vabalt ringi hulkuda, vaid paneb ta ketti.
Probleeme on võimalik lahendada mitmel viisil, kuid sissejuhatavas kirjakohas oli öeldud: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Kuidas me siis osutame headust? Mõeldes mitte ainult sellele, mis on tulus meile, "vaid ka selle peale, mis on tulus teistele (Flp.2,4). Õps.11,23 on öeldud, et "õigete igatsuseks on ainult hea!" Me osutame headust, olles "rõõmsad rõõmsatega ja nuttes nutjatega" (Rom.12,15). Me osutame headust, rahuldades üksteise materiaalseid vajadusi. 1.Joh.3,17.18 on kirjutatud: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!"
William Penn (1644-1718), keda peetakse Ameerika vabaduse esimeseks suureks kangelaseks, on öelnud: "Ma elan vaid ühe korra. Seepärast, kui mul on võimalik osutada headust või teha mõni heategu oma kaasinimesele, siis teen ma seda nüüd, sest ma ei käi seda teed uuesti."
See on hea mõte. Me kõik peaksime olema sellised. Luk.6,35.36 on Jeesuse esitatud üleskutse: "Aga armastage oma vihamehi ja tehke head ja laenake ilma midagi selle vastu lootmata; siis teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest Tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu. Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline."
Jumal on hea kõigi vastu. Ta aitab tuhandeid ja miljoneid, kes ei tea iial, kust nende õnnistused tulevad. Ta on hea isegi ülekohtuste vastu.
2.Sam.22,36 on huvitav tekst, mida sageli mõistetakse valesti. Seal on öeldud: "Sa annad mulle oma päästekilbi ja Su alandus teeb mind suureks!" Su alandus teeb mind suureks! Paljud loevad siit välja, et meie alandus või see, kui Jumal meid alandab, teeb meid suureks. Seegi on hea ja õige mõte. Kuid SIIN räägitakse JUMALA alandusest! Otseses tõlkes: "Su allakummardumine teeb mind suureks." Suudate te ette kujutada universumi valitsejat kummardumas alla, et teha sind suureks?! Just seda tegi Jeesus! See on headus! See on heldus!
Ja see Jumala headus või heldus on üks suurimaid jõude, mis võib muuta inimesi! Rom.2,4 on kirjutatud: "Või põlgad sa Tema helduse ja kannatlikkuse ja pika meele rohkust ega saa aru, et Jumala heldus sind ajab meelt parandama?" Jumala headus võib muuta sind. Sel on vägi muuta inimesi.
Üks teismeline tüdruk ei saanud hästi läbi oma emaga. Tulnud koolist, sulgus ta oma tuppa, vältides kontakte emaga. Kuid tema ema oli julge ja hea ning sisenes otse tema tuppa, küsides: "Kallis, on su kõht tühi? Kas sa soovid, et ma teen sulle võileiva?"
"Hea küll, tee," vastas tüdruk emale otsa vaatamata.
"Millist sa sooviksid?"
"Ah, ükskõik."
Ema läks ja valmistas väga maitsva võileiva ning tõi selle tütrele, öeldes: "Ma armastan sind ja loodan, et see võileib meeldib sulle."
See juhtus ikka ja jälle. Lõpuks tütar lahkus kodunt ja alustas iseseisvat elu. Aastate pärast, kui nende vahekord oli muutunud soojaks, tunnistas tütar emale: "Need võileivad näitasid mulle, mis inimene sa oled. Ma ei armastanud sind, aga sina tegid ikka mulle maitsvaid võileibu. Sa armastasid mind ikka."
Püsiv armastus ja headuse osutamine võivad muuta ka kõige halvema olukorra heaks! Tõeline headus seisnebki nende inimeste armastamises, kes sind ei armasta, kes pole su armastust ära teeninud. George Washington Carver on öelnud: "See, kui kaugele sa elus jõuad, sõltub sellest, kui õrn sa oled noorte vastu, kaastundlik eakate vastu, osavõtlik hädaliste suhtes, salliv nõrkade ja tugevate suhtes, sest ühel päeval oma elus võid sa olla kes tahes neist."
Headus on nagu bumerang. 1995. aastal viidi Ameerikas läbi uurimus, mille käigus anti 44 arstile ühe patsiendi haiguse sümptomid ja igaüks neist pidi panema diagnoosi. Uurimuse läbiviija andis pooltele arstidele karbi häid kompvekke, öeldes, et see on tänutäheks uurimuses osalemise eest. Ülejäänud uurimuses osalejad ei saanud midagi. Tulemuseks oli, et kompvekikarbi saanud arstide hulgas oli palju enam neid, kes panid õige diagnoosi, võrreldes nendega, kes komme ei saanud.
Nii et, järgmine kord, kui lähete arsti juurde, viige talle komme. Headus on nagu bumerang, mis välja saadetuna, tuleb sinu juurde tagasi. Headus on Jumala retsept muuta see külm maailm pisut soojemaks, panna asjad käima pisut paremini.
Sa võid kahetseda öeldud sõnade pärast. Sa võid kahetseda minemise või minemata jätmise pärast. Sa võid kahetseda oma võitu või kaotust. Sa võid kahetseda, et oled nii palju kulutanud. Kuid, minnes läbi elu, ei kahetse sa iial seda, et olid hea ja lahke ja helde.
Siin on väike soovitus. Järgmine kord, kui su laps või abikaasa teeb midagi paha, ära plahvata, vaid selle asemel plahvata siis, kui su laps või abikaasa teeb midagi head! Nad teevad ju vahel ka midagi õigesti, midagi head! Plahvata siis ja kiida ehk tunnusta neid selle eest, mida nad hästi tegid. Ütle neile, kui väga sa seda hindad – ja sinu headus muudab neid palju enam paremaks kui sinu pahameelepurse nende eksimuste puhul. Ja sulle endalegi peaks see olema parem!
Algkirjakohast nägime samuti, et headus sisaldab ka andestust. "Andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud" (Ef.4,32). Jumala andestav meelsus on meile nii eeskujuks kui ka motivatsiooniks. Kui me oleme ise kogenud andekssaamist, suudame me rõõmsalt andestada ka teistele. Ja me teame, et andestades me talitame nagu Jumal. Keegi on ka öelnud: "Eksimine on inimlik, andestamine jumalik!"
Ka kristlastena teeme me üksteisele sageli haiget. Me kõik eksime. Kuid kristlastena on meie kohus mitte pidada viha, vaid andestada. Mat.6,14.15 ütleb Jeesus: "Kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks." Kohutav on elada andeksandmatu meelsusega!
Oma ligimesele andestamine aga teeb meid suureks. Andestus teeb meid meeldivaks. Andestus teeb meid Jumala sarnaseks. Andestus teeb meid ilusaks.
Üks ema tuli kord president Abraham Lincolni jutule, anudes armu ja andestust pojale, kes oli teinud midagi, mille eest ta oli mõistetud surma. Ja president rahuldas ta palve. Lahkudes presidenti vastuvõtult, ütles ta oma saatjale: "Ma teadsin, et see on vale!" Kui saatja temalt päris, millele ta viitas, ütles naine: "Nad valetasid mulle, et president on inetu välimusega mees. Ta on ju tegelikult kõige ilusam mees, keda ma oma elus olen näinud, sest ta andestas mu pojale!" Andestamine teeb su ilusaks inimeste silmis – ja Jumala silmis!
Andestuse allikaks on headus. Kui sul on hea süda, suudad sa andestada. Kui sul on hea süda, oled sa kaastundlik abivajajate vastu. Üks naine kohtas toidupoest tagasi tulles üht hulkurit ja kutsus ta oma koju osa saama soojast lõunasöögist. Hulkur ütles: "Ma sooviksin, et maailmas oleks rohkem teiesuguseid inimesi."
"Neid on," vastas naine, "te peate vaid nad üles leidma."
Vana mees vastas: "Kuid, proua, mina ei pidanud teid üles leidma. Teie leidsite mind."
Selline on tõeline headus. Selline on Jumala headus. See naine tegi, mida teeb Jeesus kõigile meile. 1.Pet.3,8.9 on üks niit, mis jookseb läbi kogu Piibli: "Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust!"
Oli kord üks reisijaist täistuubitud rong. Enamus neist olid sõitnud terve palava päeva ja olid väsinud ning õhtujaheduse saabudes sättisid kõik end magama. Ühes vaguni otsas aga hoidis üks mees süles tillukest beebit, kes öö saabudes muutus rahutuks ja aina nuttis. Kuidas ka mees püüdis teda rahustada, laps nuttis ja nuttis ja nuttis. Suutmata seda enam taluda, ütles üks suur mees kogu vaguni reisijate nimel: "Miks sa ei vii lapse ta ema juurde?"
Hetke valitses vaikus ja siis tuli vastus: "Andke mulle andeks. Ma teen oma parima. Lapse ema on kirstus pagasivagunis."
Mõnda aega valitses vagunis surmavaikus. Siis lõpuks tõusis suur mees, kes oli esitanud selle julma küsimus, läks noore isa juurde, vabandas oma kannatamatuse pärast ja palus andeks ebasõbraliku märkuse pärast. Ta võttis lapse oma rinnale ja ütles: "Puhake pisut, mina hoolitsen lapse eest kuni hommikuni." Ja ta tegi seda.
Tehkem head nii paljudele kui suudame, nii sageli kui suudame, igal pool kus suudame, nii kaua kui suudame. Olgem head. Olgem õnnistuseks.
Aastaid tagasi olid Seattles para-olümpiamängud. Üheksa jooksjat alustasid 100-jardi (91,44 m) jooksu. Kuid üks neist komistas ja kukkus ning vigastas end. Poiss hakkas nutma. Teised jooksjad kuulsid seda, aeglustasid sammu, peatusid ja tulid tagasi poisi juurde, kes oli kukkunud. Kõik noored jooksjad olid kas vaimsete või füüsiliste puuetega. Üks Downi sündroomiga tüdruk kummardus ja suudles kukkunud poissi ning ütles: "See aitab sind." Seejärel võtsid kõik üheksa kätest kinni ja kõndisid 100 jardi finishijooneni. Publik aplodeeris kaua.
Sügavale iga inimese südamesse on Jumal pannud teadmise, et elus pole mitte kõige olulisem võita ise, vaid aidata teistel võita – aidata teisi nende eluteel, isegi kui meil tuleb selleks oma jooksmist aeglustada ja muuta suunda, isegi kui see läheb meile midagi maksma.
Mõelge, mis läks maksma Jeesusele meie päästmine! See on heategu, mis lubab meil võita taeva ja terve igaviku! Näidakem siis oma elu ja tegudega, et me oleme sellest headusest aru saanud, et me hindame seda ja püüame ilmutada seda ka oma elus – igal võimalusel. Ja lõpuks me ju teame, et kõik see hea, mis me oleme teistele teinud, tuleb meile enestele tagasi – suures osas juba selles elus, aga mitmetuhande kordselt Jumala riigis. Tehkem siis head, nagu Jumal teeb head.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv