Ei vihajuurtele!
15.09.2012 - (1370)

Miks on küll inimestel nii raske üksteisega läbi saada? Kuidas võivad inimesed, kes on põlvest põlve sadu või isegi tuhandeid aastaid külg külje kõrval elanud, hakata äkki üksteist tapma? Kust tekivad kodusõjad nii laiemas kui kitsamas mõttes? Miks eksisteerib tihti kohutav vihavaen isegi ühe perekonna liikmete vahel – nii suur viha, et võetakse kasutusele relvad?
Lühike vastus sellele küsimusele oleks "viha juur", millest kõneldakse Pauluse kirjast heebrealastele. Kuulge – Heb.12,15: "Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks."
See tõsine salm on antud meile hoiatusena. Ja kas jäi meelde, kuidas see algab? "Pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust!" Seda kuuldes peaksid meie kõrvad tõusma eriti kikki, sest Jumala armust ilma jäämine on väga tõsine asi. See on ju kõigest ilma jäämine! Mida me saame Jumalalt oma teenete läbi? Mitte midagi! Kõik saame armust! Ja kui me sellest armust ilma jääme, jääme ilma kõigest! Nii et kuulakem hoolega, mis see on, mis jätab meid ilma Jumala armust.
Ja selleks on "viha juur." Jumala Sõna hoiatab, "et ükski viha juur ei kasvaks üles." Seda kuuldes tekib meie silme ette pilt taimest, mis ajab oma juured sügavale meie hinge ja ellu. Kuid see on halb taim – kibe umbrohi, mürgise mahlaga juur, mis sandistab su kui vähk-kasvaja, nii et sa ei suuda enam toimida õigesti.
Millest see taim – "viha juur" – kasvab? Solvumise seemnest. Iga päev meie elus pakub võimalusi solvumiseks. See võib olla nii süütu asi kui näiteks sinust möödasõit – eriti, kui selle käigus visatakse sind üle poriga. See võib olla nii tõsine asi kui näiteks inetu, jäme sõna, mis tegi sulle palju haiget. See võib olla peretüli. Selleks võib olla isegi koguduse mitte reageerimine sinu vajadustele! Sa ütled iseendale: "Nad ei hooli minust!" ja solvud hingepõhjani. Ning juba hakkabki sinus kasvama "viha juur."
Hetkel, mil sulle halba tehakse – või ei tehta head, mida sa ootasid –, seisad sa valiku ees: sa võid valida andestada ja unustada ning minna oma eluga ilusti edasi, või solvuda ja pidada pahategu meeles. Valides viimase, hakkabki sinus kasvama "viha juur," mis suuremaks saades hävitab su otsekui vähktõbi. Nii et see "viha juur" on väga tõsine asi.
Nagu mõistate, on selle "viha juure" vastu olemas väga tõhus ravim, mis hävitab selle juba algstaadiumis. Selle retsept leidub Ef.4,32: "Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Andestamine tähendab: ma lasen oma pahameelel lahtuda; ma loobun oma õigusest klaarida arved; ma ei mõtle enam solvangule.
1. ANDESTUSE PIIBELLIK MÕISTE.
Pühakiri räägib palju andestamisest? Kõige rohkem muidugi sellest, kuidas andestab Jumal. Kuid leidub ka näiteid sellest, kuidas meie peaksime andestama. Üks neist leidub Matteuse evangeeliumi 18. peatükis. Kogu see peatükk räägib põhimõtteliselt sellel teemal, kuid vaadelgem tähendamissõna, mille Jeesus jutustas selles kontekstis. Loeme esiteks Mat.18,23-27: "Sellepärast on taevariik kuninga sarnane, kes oma sulastega tahtis aru teha. Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu. Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli ja maksta. Siis sulane heitis maha, kummardas teda ja ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Siis oli isandal hale meel sellest sulasest, ta laskis tema lahti ja kinkis talle võla."
Kui keegi ei teadnud enne, mis on Jumala arm, siis nüüd ta teab. Kogu üüratult suure võla kinkimine ehk andestamine on sisuliselt armuandmine. See inimene sai osa Jumala armust.
Kümme tuhat talenti sümboliseerib tegelikult võlga, mida ei suuda maksta ükski inimene. Keegi ei suuda tasuda oma patuvõlga. Ainus viis sellest vabanemiseks on jumalik andestus – armu andmine, mis on sisuliselt võla kinkimine. Arm on kink; seda pole võimalik osta ega ära teenida. Me kõik oleme saanud Jumalalt selle kingi, kui oleme Jumalat palunud, et Ta halastaks meie peale.
Kuid ärme saa nüüd sellest armust ehk kingist ehk andestusest valesti aru. See pole nii, et Jumal oma suuremeelsusest lihtsalt andestab. Jumal on maksnud ise ära meie võla! Paulus kirjutab roomlastele – Rom.5,6-8: "Sest Kristus on, kui me alles nõdrad olime, omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud. Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest. Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime."
Oma surmaga maksis Kristus meie võla. Ja seda ei ajendanud tegema mitte meie headus, vaid Jumala isalik armastus meie vastu!
Ärme iial unusta, et meile on tohutult andestatud, et meile on kingitud üüratu võlg. Ja nüüd, selle taustal, manitseb Pühakiri, nagu me lugesime Ef.4,32: "Andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Kuid kahjuks ei lõppenud Jeesuse jutustatud tähendamissõna sellega. Me loeme edasi Mat.18,28-33: "Aga seesama sulane läks välja ja leidis ühe oma kaassulase, kes temale oli võlgu sada teenarit. Ja ta võttis tema kinni, kägistas teda ja ütles: maksa, mis sa oled võlgu! Siis tema kaassulane heitis maha tema jalge ette, palus teda ning ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Aga tema ei tahtnud, vaid läks ära ja heitis ta vangi kuni ta maksab oma võla."
"SEESAMA sulane," kellele andestati tema kolossaalne võlg, talitas nii alatult oma kaassulasega, kes oli talle võlgu vaid tühised krossid, võrreldes tema võlaga kuningale! Tähendamissõna esimene osa räägib sellest, kuidas Jumal andestab meile; teine osa aga sellest, kuidas meie tihti talitame oma kaasinimestega. "Jumal on mulle andestanud, aga mina sulle ei andesta!"
Kuid kas selline asi on ikka võimalik? Mida õpetab meile selle tähendamissõna viimane osa ja kokkuvõte? Loeme edasi – Mat.18,31-35: "Aga kui tema kaassulased nägid, mis sündis, said nad väga kurvaks ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli sündinud. Siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin? Ja ta isand sai vihaseks ja andis tema piinajate kätte, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!"
Kuidas siis toimub oma ligimesele südamest andestamine? Selle olulisuses ei kahtle ilmselt enam meist keegi. Sest kui see meil ei õnnestu, jääme me ilma Jumala armust ja andestusest.
2. SAMMUD ANDESTUSE TEEL.
Tuletame veelkord meelde Ef.4,32: "Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Selline on tõeline andestamine. Ja nüüd ma tahaksin teiega jagada nelja sammu sellise andestuse teel.
Esimene samm: Me peame tunnistama, et oleme saanud haiget, mitte tegema näo, nagu midagi poleks juhtunud, samal ajal mitte unustades solvangut.
Kui keegi on meie vastu eksinud, oleme kalduvad teda oma elust välja lülitama. Me ei soovi näha teda enda läheduses, meile ei meeldi temaga suhelda. Kui meie teed ristuvad, püüame olla viisakad, aga jääme külmaks – lahkus ja eriti südamlikkus ei tule kõne allagi. Me lihtsalt talume teda, aga igal võimalusel väldime.
See aga tähendab – me pole talle andestanud. Ütleme endale: "Mis seal andestada, ta pole mulle õieti midagi teinudki. Tühi asi!" Aga tegelikult kanname südames kibeduse seemet, mis kindlasti idaneb ja hakkab kasvama vihajuureks, kui me sellest ei vabane. Vabanemiseks tuleb niisiis meil kõigepealt tunnistada, et meid on solvatud ja meie oleme haiget saanud. See loob eelduse andestusele. See teeb võimalikuks andestamise.
Teine samm: Püüdkem näha oma ebameeldivat kogemust läbi Jumala silmade. Võib-olla kasutab Jumal teist inimest oma tööriistana minu lihvimiseks. Konaruste kõrvaldamine võib olla mulle valus – aga hädavajalik. Nii et see, mis võib mulle näida õnnetusena, võib olla Jumala poolt planeeritud mulle õnnistuseks. Nii võib ka mulle haiget teinud inimene osutuda mu heategijaks. Ta pole kindlasti mu vaenlane; ta on sõber, kes soovib mulle vaid head.
Jeesuse vend Jakoobus kirjutab – Jak.1,2-4: "Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust! Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust."
Tihti, kui keegi kurdab oma haigetsaamiste pärast koguduses, olen ma öelnud, et see on sul hea võimalus õppida "pühade kannatlikkust" (Ilm.14,12). Sa võid sulle haiget teinud inimest koguni tänada! Jumal armastab sind ja sellepärast Ta töötleb sind, kasutades selleks tihti teisi inimesi.
Kolmas samm: Tunnistagem OMA eksimusi ja võtkem vastu Jumala andestus. Tunnistagem, et mitte alati pole meie need kannatajad, kellele liiga tehakse, vaid tihti – ja võib-olla veel sagedamini – oleme meie ise need eksijad, kes teistele haiget teevad. Kuidas me rõõmustame, kui Jumal ja inimesed, kelle vastu oleme eksinud, meile andestavad! Kui me sellele mõtleme, ei peaks meil olema raske andestada ka oma võlglastele.
Neljas samm: Valiku tegemine – kas viha juure kasvatamine või andestamine. Mõeldes, mida kurja see "viha juur" meie elus võib korda saata – kuni Jumala armust ilmajätmiseni –, ei tohiks selle valiku tegemine olla raske. Valides andestamise, säästame nii iseendid kui ka oma ligimese ning valmistame rõõmu ka Jumalale, kes näeb meis oma kuju peegeldust.
Andestamisest võiks rääkida palju lugusid. Üks lugu pajatab noormehest, kes jõi end peol purju ja koduteel vindise peaga autot juhtides sõitis otsa vastutulevale autole, mille noor juht suri kohapeal. Selles polnud midagi erilist, sest selliseid asju juhtub kahjuks ikka ja jälle. Kuid mis sellele järgnes, väärib tähelepanu.
Ettekavatsemata mõrva eest mõisteti poiss vangi mitmeks aastaks, kust ta amnestia korrast vabanes mõne kuu pärast n.ö ausõna peale, jäädes järelvalve alla. Ilmselt ei olnud noormees seda õppetundi hästi omandanud, sest juba mõne kuu pärast vahistati ta purjuspäi juhtimise pärast. Armuandmine tühistati ja nooruk saadeti tagasi vanglasse, et istuda oma aeg lõpuni.
Seal külastas teda surnukssõidetud noormehe isa. Varsti hakkas ta igal külastusel kaasa tooma abikaasa küpsetatud pirukaid. Ja nii said nad sõpradeks. Lõpuks vabanes noormees vanglast ja kuna tal polnud kuhugi minna, kutsus mees ta elama enda juurde, andis talle oma toa ja isegi raha, et poiss saaks edasi õppida ja omandada hariduse. Lõpuks aitas ta poisil leida ka töö.
Hukkunud poisi vanemad olid kristlased ja nii võtsid nad ka selle noormehe kaasa oma kirikusse, kus see sai usklikuks, tunnistas oma patud ja sai Jumalalt andestuse. Lugu lõpeb sellega, et oma ainsa poja kaotanud vanemad adopteerisid noormehe, kellest sai kogu nende varanduse seaduslik pärija.
SEE on andestus! Kuid ma võin rääkida ühest veelgi imelisemast andestusest. Kaks tuhat aastat tagasi saatis Jumal oma ainsa Poja siia maailma ja meie – selle maailma elanikud – tapsime Ta, naelutades Ta risti külge. Me kõik oleme selle ja teiste pattude pärast surma mõistetud. Kuid Jumal pakub meile andestust – ja mitte ainult andestust. Kui me oleme selle andestuse vastu võtnud, adopteerib Ta meid oma kuninglikku perekonda, nii et kui me läheme taevasse, pärime me kõik, mis kuulub Temale. SEE ON ANDESTUS!
Seda andestust pakub Jumal meile ka praegu, täiesti tasuta – siiski ühel tingimusel: kui me andestame kõigile oma kaasinimestele ega lase ühelgi "viha juurel" kasvada oma südames.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv