Tulge Tema ette tänuga!
15.10.2011 - (1412)

Üks kauneimaid tekste Piiblis leidub Laulude raamatus numbri all 100. Sealt võime lugeda: "Tänulaul. Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad! Teenige Jehoovat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari! Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele! Sest Jehoova on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve!" (Ps.100,1-5).
On üsna tavaline, et lapsed tulevad jõulude eel välja oma soovide nimekirjaga, mida nad tahavad kingiks saada; paljud täiskasvanud koostavad uue aasta lävel oma otsuste loetelu, mida nad soovivad sel aastal korda saata. Vähesed aga mõtlevad vajadusele koostada nimekiri asjadest, mille eest neil on põhjust tänada Jumalat.
Grupp koduperenaisi koostas kord ühe sellise nimekirja. Ma loen sealt ette väikese osa. Nad olid tänulikud...
"Nõudepesumasina eest, sest see võimaldas neil saada välja köögist enne, kui pere liikmed tulid sinna otsima midagi, mida näksida peale sööki.
Abikaasade eest, kes teostasid väiksemaid parandustöid majas, sest tavaliselt tegid nad neid (oma jutuga) piisavalt suureks, et kutsuda kohale professionaale.
Laste eest, kes panid ära oma asjad ja koristasid enda järelt. Nad valmistasid nii suurt rõõmu, et oli kahju, kui nad läksid koju oma vanemate juurde.
Teismeliste eest, sest nad pakkusid vanematele võimaluse õppida teist keelt.
Suitsualarmide eest, sest need andsid märku, millal tänupüha kalkun on valmis."
Meie loetelu võib nende omast erineda, kuid kindlasti leiame väga palju asju, mille eest on meil põhjust olla tänulikud. Ja selles nimekirjas oleksid mitte ainult materiaalsed asjad. Seal oleksid tõenäoliselt elu, tervis, kodu, perekond, sõbrad, kodumaa, rahu, vabadus, töö, puhkus jne. Kindlasti ei puuduks sealt ka lunastus, mille on toonud meile meie Päästja Jeesus Kristus, ja igavese elu lootus ning koguduse perekond. Me oleme tänulikud Jumala armu ja andestuse ning abi eest. Mida rohkem me sellele mõtleme, seda pikemaks muutub nimekiri asjadest, mille eest võime olla väga tänulikud.
Kui mõelda neile inimestele, kes algatasid tänupüha traditsiooni, siis on raske kui mitte võimatu leida inimesi tänapäeval, kel oleks nii vähe eesõigusi ja võimalusi kui neil. Saabunud äsja Ameerikasse purjelaeval "Mayflower" (17. sajandil), polnud neil seal kodusid, ei valitsust, kes neid aitaks, ei transpordivahendeid peale oma jalgade. Oma ainsa toidu said nad merest ja metsat, kust nad pidid selle ise hankima. Neil polnud raha ega kohta, kus seda kulutada, kui seda oleks ka olnud. Puudusid meelelahutused, välja arvatud need, mis nad ise endale valmistasid. Neil polnud suhtlusvahendeid oma sugulaste ja sõpradega Inglismaal. Puudus igasugune sotsiaalkindlustus ja meditsiiniline abi.
Kuid nad ei kurtnud ja katsugu vaid keegi nimetada neid eesõigusteta rahvaks, sest neil oli neli suurimat vara: initsiatiiv ehk ettevõtlikkus, julgus, töötahe ja piiritu usk Jumalasse. Ja nad olid nii tänulikud, et asutasid tänupüha traditsiooni.
Täna on meil – võrreldes nendega – nii palju igasuguseid asja ja hüvesid ning eesõigusi. Eks jätkub initsiatiivi ehk ettevõtlikkust ja julgust ning töötahetki. Kuid mitte sellist tänulikkust! Miks? Sest kahjuks puudub üks asi, see kõige olulisem asi – piiritu usk Jumalasse! Ja usuta Jumalasse kujuneb nii, et mida rohkem me saame, mida enam me omame, seda vähem tänulikud oleme, seda vähem tuletame meelde Jumalat, seda rohkem nuriseme ja seda enam soovime!
Ma usun, et sajas Laul (psalm) on kirjutatud selleks, et tuletada meile meelde meie kohust ja ka vajadust olla tänulik, säilitada tänulikku hoiakut.
Kõigepealt hakkab seal silma MEIE TÄNULIKKUSE ALUS EHK PÕHJUS.
Me teame, et sajas laul on kirjutatud Iisraeli rahvale. Jumal ütles neile: "Kui te jõuate tõotatud maale ja asute elama oma soojades majades ("vooderdatud kodades" – Hag.1,4) ning teil on külluslikult toitu süüa, ärge unustage mind. Mina päästsin teid Egiptusest ja juhtisin läbi kõrbe ning tõin teid "maale, mis voolab piima ja mett" (2.Ms.13,5). Kuid ei läinud kaua, kui sellele rahvale tuli seda meelde tuletada. Ja nii vajame meeldetuletust ka meie. Ilmselt mõtles Jumal ka meile, kui Ta inspireeris selle laulu kirjutajat, sest see tänulaul algab sõnadega "Hõisake Jehoovale KÕIK ILMAMAAD!" (niisiis: ka Eestimaa rahvas) ja lõpeb sõnadega: "Tema heldus kestab IGAVESTI ja Tema ustavus PÕLVEST PÕLVE!" ehk see "ulatub kõigi rahvapõlvedeni" (KJV).
Selle tänulaulu sõnum on nii sügav, et see rakendub iga inimese kohta igal ajastul. Alati on olnud oht siduda tänulikkus asjadega, mida inimesed omavad. Kas mu toidulaud on piisavalt rikkalik? Kas on mul raha küllalt ja on see ikka kindlas kohas? Olen ma terve? Me laseme sellistel ja sarnastel asjadel määrata, kas olla tänulikud või mitte.
Kuid me teame, et kõik need asjad võivad muutuda iga hetk: need võivad otsa saada, ära põleda või keegi võib need meilt varastada. Ainus asi, mida keegi ega miski ei saa meilt võtta, on meie suhe Jumalaga. Jah, me võime selle vabatahtlikult loovutada, kuid keegi ega miski ei saa seda meilt vägisi võtta vastu meie tahtmist!
See ongi esimene asi, mida rõhutab sajas laul. Vaadake, kuidas Jumalale on osutatud selle igas salmis ja sageli mitu korda!
Salm 1: "Tänulaul. Hõisake JEHOOVALE kõik ilmamaad!"
Salm 2: "Teenige JEHOOVAT rõõmuga, tulge TEMA palge ette hõiskamisega!"
Salm 3: "Teadke, et JEHOOVA on Jumal! TEMA on meid teinud ja TEMA omad me oleme, TEMA rahvas ja TEMA karjamaa kari!"
Salm 4: "Tulge sisse TA väravaist tänuga, TEMA õuedesse kiitusega; ülistage TEDA ja andke tänu TA nimele!"
Salm 5: "Sest JEHOOVA on hea, TEMA heldus kestab igavesti ja TEMA ustavus põlvest põlve!"
Viies salmis on viidatud viisteist korda Jumalale kui meie tänu alusele ehk põhjusele!
Ameerika tuntud kirjaniku Alex Haley töötoa seinal rippus ebatavaline pilt kilpkonnast istumas väravaposti otsas. Kui talt küsiti: "Milleks sa seda pilti siin hoiad?" vastas Alex: "Alati, kui ma kirjutan midagi märkimisväärset, iga kord, kui ma loen oma sõnu ja mõtlen, et need on hästi seatud ning hakkan endast uhkust tundma, vaatan ma sellele kilpkonnale posti otsas ja tuletan endale meelde, et ta ei saanud sinna oma jõuga. Keegi aitas ta sinna."
Meie tänulikkuse aluseks on teadmine, et me oleme jõudnud siia Jumala abiga. TEMALT oleme saanud kõik õnnistused, mis meil on!
Edasi leiame sellest psalmist vähemalt VIIS TÄNAMISE KORRALDUST ehk viis korda on selles lühikeses laulus kästud tänada Jumalat.
Esimese korralduse leiame juba esimesest salmist: "Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad!" Hõiskamine on midagi, mis tuleb südame põhjast ja mida väljendatakse kogu jõuga, maksimaalse tugevusega, võimalikult valjusti nagu pasunahäälega. Võib-olla on Jumal lahendanud su probleemi, võib-olla on Ta näidanud sulle kätte suuna, milles edasi minna. Sa oled kogenud midagi head ja mõistnud, et see tuli Jumalalt. Nii tänad sa Teda kogu oma südamest hõiskamisega.
Üks arstist misjonär jutustas, kuidas ta töötas kaua aega ühes India piirkonnas, kus suur osa nägijaina sündinud inimestest jäid ajapikku pimedaks. Ta töötas välja protseduuri, mis peatas protsessi, mille tagajärjel inimesed kaotasid nägemise. Nii tulid inimesed tema juurde, kus ta teostas selle protseduuri ja inimesed lahkusid teadmisega, et nad ei jää oma ülejäänud elu jooksul pimedaks. Nad lahkusid hõiskamisega! Muuseas, nad kunagi ei öelnud "Tänan!" sest sellist sõna nende sõnavaras polnud. Selle asemel ütlesid nad midagi, mis tähendas: "Ma ütlen kõigile sinu nime!" Ja tõesti, kuhu iganes nad läksid, pasundasid nad kõigile misjonäri nime, kes oli nad sellest pahast haigusest vabastanud. Nad olid saanud midagi nii imelist, millest nad ei suutnud vaikida. See pani nad hõiskama!
Just seda ütleb siin psalmist. Sa mõistad, et Jumal on olnud sinu vastu nii hea, et sa ei suuda hoida seda enda sees. Sa hõiskad rõõmust, kuulutades Jumala nime kõigile!
Teise korralduse leiame 2. salmi esimesest osast: "Teenige Jehoovat rõõmuga!" Siin pole öeldud, et teenige kirikut või kogudust või pastorit või kogudusevanemaid. Siin on öeldud: "Teenige Jehoovat" ja tehke seda "rõõmuga"!
Kuidas me teenime Jehoovat ehk Issandat? Piibel õpetab, et me teenime Issandat, kui me tunnistame Temast, kui me trööstime kurbi või toidame näljaseid või joodame januseid või külastame haigeid või riietame alastiolijaid. Jeesus ütles: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mat.25,40). Teenides ligimest, teenime me tema Loojat ja Lunastajat. Tehkem siis seda rõõmuga!
Võib-olla me teenime vahel kaastundest, vahel kohusetundest, vahel süütundest, vahel ehk isegi uhkusetundest – soovist saada tähelepanu ja tunnustust ning tunda uhkust millegi üle. Kuid mis iganes "tundest" me ka teenime, teenigem Issandat rõõmuga!
Kolmanda korralduse leiame 2. salmi teisest osast: "Tulge Tema palge ette hõiskamisega!" ehk "rõõmulauludega" (KJV). Muuseas, esimest salmi võiks KJV-st otse tõlkida: "Tehke Issanda auks rõõmsat müra!" Igal juhul seda oskavad teha ka need, kes ei oska laulda! Võib-olla on siin viide trummidele? Me ei tea kindlasti. Kuid üht me teame: Issandale meeldib, kui me oleme Tema ees rõõmsad ja seda ka aktiivselt väljendame.
Siin oleks paras aeg teha üks väike paus ja igaühel meist vaadata end peeglist. Oleme ju praegu Issanda ees, tähistades tänupüha ja meil on nii palju põhjust olla rõõmsad! Sel koosolekul selgub ka, kui hästi me "hõiskame" oma rõõmulaulu! Ilmselt on meil siin palju kasvuruumi!
Neljanda korralduse leiame 4. salmist: "Teadke, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari!" Teiste sõnadega: "Ärge unustage oma Loojat, kellele te kuulute!"
Jumal on ületamatu Meister, kes on teinud meid nii "kardetavaks imeks" (Ps.139,14). Juba meie füüsiline inimene on täis imesid, rääkimata siis meie vaimsest ja vaimulikust inimesest. Ainult ülimalt geniaalne disainer võis midagi nii imelist välja mõelda; ainult kõikvõimas Jumal võis midagi nii keerulist valmis teha!
Me kuulume Talle oma loomise poolest. Kuid veel enam: me kuulume Talle ka oma lunastamise poolest. Sest seesama Jumal, kes on meid loonud, on meid ka lunastanud. Kui me seda usume ja tunnistame, jätkab Ta meie juures töötamist, et taastada meis enda kuju, nagu see oli Tema algses plaanis.
Aga seda saab Ta teha vaid siis, kui me tunnistame, et oleme "Tema rahvas ja Tema karjamaa kari," (otseses tõlkes: "lambakari"). Enamus inimestele meeldib pigem olla karjane kui lammas! Kuid häda on selles, et me ei tea, kus on "haljas aas" ja "hingamisevesi" (Ps.23,2). Iga kord, kui me läheme neid otsima, jõuame välja mõnele "kaugele maale" (Luk.15,13).
Jumal ütleb: "Ole sina mu lammas ja lase mul olla su Karjane! Mina juhin sind haljale aasale ja hingamiseveele ning kosutan su hinge!"
Ja viienda korralduse oma mitme haruga leiame oma algkirjakoha, 100. laulu 4. salmist: "Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele!"
Kas me võime öelda, et me oleme tulnud täna "sisse Ta väravaist," et me oleme tulnud "Tema õuedesse"? On see siin Jumala koda? Kui on, siis oleme me praegu kõik suure Jumala palge ees!
Kuid ärme unusta, et tegelikult möödub kogu meie elu Jumala palge ees, sest Jumal näeb meid kõikjal ja on meiega kõikjal. Me ei saa põgeneda Tema "palge eest" (Ps.139,7-12). Pealegi on uskliku inimese ihu "Püha Vaimu tempel" (1.Kor.6,19). Olgu siis see tempel alati täidetud tänu ja kiitusega Jumalale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv