Päev, mil inglid nutsid
15.12.2007 - (2419)

Mat.1,18-25: "Aga Jeesuse Kristuse sündimine oli nõnda: kui Ta ema Maarja oli kihlatud Joosepiga, siis ta leiti enne nende kokkusaamist käima peal olevat Pühast Vaimust. Aga et tema mees Joosep oli õiglane ega tahtnud teda saata häbisse, siis ta võttis nõuks salaja tema hüljata. Ent kui temal see mõte oli, vaata, siis ilmus talle Issanda ingel unes ja ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda Maarjat, oma naist, enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale Poja ja sa pead Temale nimeks panema Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!" Aga see kõik on sündinud, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti kaudu, kes ütleb: "Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob Poja ilmale, ja Temale peab pandama nimeks Immaanuel", see on meie keeli: Jumal meiega. Kui Joosep unest ärkas, siis ta tegi nõnda, kuidas Issanda ingel teda oli käskinud ning võttis oma naise enese juurde ega puutunud temasse, enne kui ta oli ilmale toonud Poja. Ja ta pani Temale nimeks Jeesus."
Kas me oleme kunagi mõelnud, millist osa mängisid Jeesuse elus ja töös inglid? Ma olen kindel, et inglid saatsid ja abistasid Teda igal sammul ja kui kogu nende tegevus kirja panna, saaks väga paksu raamatu. Ilmselt oleks see veel tagasihoidlikult öeldud, sest Jeesuse kohta on kirjutatud – Joh.21,25: "On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!" Sama võiks öelda ka inglite tegevuse kohta – seda enam, et neid on palju, Jeesust aga ainult üks!
Nimetagem mõningaid eredamaid episoode Uuest Testamendist, kus on mainitud ingleid seoses Jeesuse teenistusega.
1. Enne Jeesuse sündi ilmus ingel Gabriel preester Sakariasele sõnumiga, et tema naine sünnitab Ristija Johannese, Jeesuse eelkäija, Talle tee valmistaja (Luk.1,13-20).
2. Veidi hiljem saatis Jumal ingel Gabrieli teatama Joosepi kihlatule, Maarjale, et temast sünnib Jumala Poeg Jeesus (Luk.1,26-37).
3. Ingel ilmus ka Joosepile endale – ja tervelt kolm korda: esimest korda julgustusega, et ta ei kardaks võtta Maarjat, oma naist enese juurde, sest temas kasvab Laps Pühast Vaimust (Mat.1,20.21)); teist korda ilmus ingel talle hoiatusega, et Heroodes püüab Last tappa ning ta peab põgenema Egiptusesse (Mat.2,13); ja kolmandat korda ilmudes käskis ingel tal minna koos perega tagasi Iisraelimaale, sest oht oli möödas (Mat.2,19.20).
4. Jeesuse sünnipäevale järgneval ööl ilmusid inglid lihtsatele karjastele: nende juht teatas toimunust ja seejärel laulis suur inglikoor – see pidi olema unustamatu elamus! (Luk.2,9-14).
5. Inglid teenisid Jeesust kõrbes, kus Saatan Teda kiusas (Mat.4,11).
6. Ketsemani aias ilmus ingel eelseisva risti pärast ahastavale Jeesusele ja julgustas Teda (Luk.22,43).
7. Inglid olid valmis kannatava Jeesuse sõna peale Talle iga hetk appi ruttama (Mat.26,53; Joh.18,36).
8. Inglid veeretasid suure kivi Jeesuse haua suult, et kogu maailm näeks, et Ta on üles tõusnud! (Mat.28,1.2).
9. Jeesuse taevamineku ajal ilmusid inglid Tema jüngritele julgustava sõnumiga, et "see Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel kui te nägite Teda taevasse minevat!" (Apt.1,11). Näete, inglid teenisid ja julgustasid Jeesust, kuid nad teenisid ja julgustasid ka Jeesuse järelkäijaid. Üks osa ingleid saatis Jeesust taevateel, teine osa jäi inimeste juurde siia maa peale. Kui kohutav ja õnnetu oleks elu siin maailmas ilma nende meid teenivate vaimudeta! Kui palju kordi on nad meid juhtinud, julgustanud ja päästnud! Seda saame teada alles igavikus.
10. Ja, muidugi, suurim inglite ilmumine seisab alles ees, kui "Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga" (Mat.25,31).
Inglid on "teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad" (Heb.1,14). Jääb mulje, nagu inglid oleksid inimestest alamad, sest nad ju teenivad inimesi. Teenijad on ikka tavaliselt alamad oma isandaist. Kuid Heb.2,7 ütleb, et Jumal tegi inimese "pisut alamaks inglitest." Ja Jumala inglid ei pea alandavaks teenida endast alamaid olevusi! Nii teenivad nad suurt Jumalat. Ps.34,8 ütleb, et "Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad!" Ka meie teenime oma suurt Jumalat, teenides alanduses üksteist.
Täna räägime inglitest. Ja kasutades meile Jumalast antud kujutlusvõimet, püüame luua endale pildi sellest, mis võis vabalt toimuda sel päeval või ööl kaua aega tagasi. Ma usun, et keegi ei pane pahaks, kui ma siin veidi fantaseerin, kasutades oma kujutlusvõimet.
Taeva elanikud olid kuidagi kurvad! Suudate te seda ette kujutada – kurbus taevas? Me mõtleme, et taevas valitseb alati rõõm – ja seda ükskord kindlasti, kui kõik on möödas – aga sel päeval olid kõik kurvad. Kõik näis nii imelik kahele noorele inglile, nimetagem neid Rõõmuks ja Rahuks. Nende ülesandeks oli kanda oma Käskija sõnumeid taeva ühest otsast teise.
Rõõm ütles Rahule: "Ma nägin tegelikult neid asju, mida nimetatakse "pisarateks", Gabrieli silmis. Peab olema juhtunud midagi kohutavat, mis seda on põhjustanud. Keegi ütles, et pisaraid on valatud taevas vaid ühel juhtumil varem – peale seda, kui loodi Maa."
"Millal see esimene kord oli?" küsis Rahu.
"Ma pole päris kindel," vastas Rõõm, "aga ma usun, et sel oli midagi tegemist Maa esimeste asukatega. Nad tegid midagi, mis murdis meie Issanda südame. Muuseas, kas sa mäletad päeva, mil rajati Maa alused ja me kõik hõiskasime rõõmust?"
"Oh, jaa, Rõõm, see oli imeline laul, mida hommikutähed üheskoos laulsid. Ma ei unusta seda iial. Kuid ma ei saa ikkagi aru, miks on Gabrieli silmis pisarad või millest on see kurb pilk suurte inglite silmis. Ma olen kindel, et sel on midagi tegemist Maa elanikega. Isa armastab neid nii palju ja ma ei saa aru, miks. Nad ei näi hindavat seda, mis Ta nende heaks on teinud. Ja tead, mida ma olen kuulnud? Ma olen kuulnud kõige kummalisemat lugu – et meie Issand läheb alla Maa peale elama inimeste keskele!"
Shokeeritult vaatas Rõõm oma sõpra! Ja esimest korda ta elus valgus tema põsele pisar ning ta ütles: "Ta kavatseb jätta meid maha – loobuda briljantidena säravatest paleedest ja vikerkaarevärvilisest troonist ning taeva armsusest ja ilust? Mida Ta seal all teeb, Rahu"
"Ma ei tea päris kindlasti. Keegi ütles, et Ta sünnib."
"Sünnib? Mida see tähendab?"
"Ma ei tea," vastas Rahu, "see on midagi, mis juhtub Maa asukatega."
"Ega sa ometi mõtle, et Ta saab nende sarnaseks ja võtab endale samasuguse ihu, kui on neil?" ehmatas Rõõm.
"Ma kardan, et just nii see on," ütles Rahu.
"Ja tead sa, millal see siis juhtub?" küsis Rõõm.
"Ma arvan," vastas Rahu, "et ajal, mida nad nimetavad seal all "täna." See võib juhtuda nüüd iga hetk."
"Sel juhul, tule, Rahu, kiirustagem tagasi Linna."
Kui kaks noort inglit jõudsid Taevalinna, valitses seal suur ärevus ja liikumine. Käskjalad kiirustasid sinna ja tänna ning puhuti pasunaid. Inglid oli kogunenud taeva neljast nurgast. Rida rea järel, üksus üksuse järel kogunesid kõik Kõikväelise Jumala Troonisaali. Rõõm ja Rahu märkasid midagi, mis pani neid südames võpatama – troon Jumala paremal käel oli tühi! Helkjas Koidutäht oli läinud!
Äkki kuulsid Rõõm ja Rahu, kuidas Gabriel hüüdis nende nime ja käskis neil ühineda suure grupiga trooni lähedal. Seejärel tõstis Gabriel käe ja kõik jäi vaikseks. Siis kõneles ta selge häälega, mida kuulsid kõik: "Te olete kutsutud siia, et kuulda kõige imelisemat teadaannet, mis on iial antud igaviku aegadest, milles me elame. Meie armastatud Issand, kes on Isaga võrdne, on läinud meie juurest ära."
Kogunenud inglite hulka läbis ärev kahin. Hetke pärast Gabriel jätkas: "Meie Issand on läinud Maa peale, et sündida seal lapsena ja kasvada inimeste sarnaseks. Meie suur Isa usub, et ainult sel viisil saavad Maa elanikud teada Tema armastusest nende vastu. Ta võtab ära kõigi inimeste patud, kes võtavad vastu Tema lunastuse pakkumise."
Jälle läbis inglite hulka kahin – hämmastusest toimuva suhtes. Gabriel aga jätkas: "Täna õhtul toimub Maa peal väikeses Petlemma linnas Tema inimeseks sündimine. Isa korraldusel saadate teie mind, kui me viime selle hea sõnumi väsinud maailmale. Mina teatan sellest rühmale karjastele Petlemma lähedal – siirastele meestele, kes kardavad Jumalat ja usuvad Tema tõotusi. Teie laulate laulu, mille ma teile annan. On aeg! Asugem teele!"
Rõõm ja Rahu värisesid erutusest, et ka neid, kuigi alles noored, valiti osalema selles missioonis. Nad pidid laulma rõõmusõnumeid suure inglikooriga. Tuhandete ja kümnete tuhandete kaupa lahkusid nad taevast, sööstsid läbi Orioni vöö ja üle Linnutee, laskudes ikka allapoole, lähenedes Päikesesüsteemi planeedile Maa. Gabrieli signaali peale nad peatusid, mitte kaugel paigast, kus paistis lõkketuli, mille ümber soojendasid end karjased, kes pidasid valvet öösel oma karja juures.
Järsku laskus Gabriel alla ja seisis nende meeste ees. Need kohkusid hirmsasti, kuid Gabriel rahustas neid, öeldes: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate Lapse mähitud ja sõimes magavat!" (Luk.2,10-12).
Olles öelnud need sõnad, andis Gabriel märku ja inglikoor laskus allapoole ning alustas laulu, mille suhtes oli kokku lepitud, kuigi nad täielikult ei mõistnud selle laulu sõnade tähendust. Aga see kõlas imeliselt: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!" (Luk.2,14).
Läbi vaikse öö kajas laul kaugele. Karjased olid otsekui lummatud. Kui vaid meie oleksime seda kuulnud! Ehtne inglikoori laul! Aga ma usun ja loodan, et ühel päeval ma mitte ainult kuulen seda, vaid võin ka ise selles kooris laulda!
Olles oma laulu esitanud, andis Gabriel märku ja kogu inglihulk eemaldus Maast.
"Mida see kõik tähendab," küsis Rõõm Rahult.
"Ma ei tea täpselt. Aga kas see polnud tore? Oh, Rõõm, kujuta vaid ette, kuidas inimesed seal all rõõmustavad ja hindavad seda, mida Jumal nende heaks on teinud. Ma usun, et nad kõik kogunevad varsti seda Last tervitama. Nad tulevad üle kogu planeedi. Nad armastavad Teda, nagu meie oleme Teda armastanud. Ja ma loodan, et nende lunastamine ei võta palju aega, sest me tunneme Temast Taevas nii suurt puudust."
Möödus 33 aastat ja me kuuleme taas Rõõmu ja Rahu omavahel vestlemas.
"Uskumatu, Rahu, nad tapsid meie Issanda! Ta läks neid armastama ja näitama neile teed Isa juurde, aga nemad pilkasid ja teotasid Teda, piinasid Teda ja lõpuks naelutasid Ta risti külge! Miks küll Isa neid ei karistanud? Miks Ta ei hävita seda haiget planeeti?"
"Tead, Rõõm, ma arvan – sellepärast, et Ta armastab neid. Tegelikult, ma kuulsin vanemaid ingleid rääkimas, et meie Issand teadis algusest peale, et nad teevad Talle kõike seda kurja, ning et Ta jättis vabatahtlikult oma elu, et neid lunastada. Nägid, kuidas Gabriel juhtis 10.000 inglit Kolgata kohale? Nad olid valmis iga hetk tegutsema. Vaid üks sõna meie Issandalt ja nad oleksid hävitanud kogu selle vastustajate jõugu. Aga Ta ei andnud seda käsku. Mina sellist armastust ei mõista!"
"Paari päeva eest pöördus Ta meie Linna tagasi," jätkas vestlust Rõõm. "Kogu taevas rõõmustab. Kõik on jälle nagu vanadel headel aegadel. Tore, et Ta on jälle tagasi."
Ja nii läksid kaks noort inglit Linna oma Issandat vaatama. Tema au täitis kogu Linna; siiski ühe erinevusega – see au paistis läbi Maa elaniku ihu – ihu, millel olid armid!
Jälle kogunesid sinna inglid taeva neljast nurgast, et laulda uut laulu. Ja nüüd ühinesid nendega ka paljud Maa pealt lunastatud, kes olid üles äratatud ja taeva võetud esmaanniks Jumalale ja Päästjale.
Sellest päevast, mil inglid nutsid, on möödunud juba 2000 aastat. Kuid Jumala armastus nutab ikka veel, oodates oma lapsi koju. Kes suudab Teda lohutada? Sina ja mina!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv