Sõprusest ja armastusest
16.02.2008 - (1653)

1.Kor.13,1-13: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!
Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele. Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!"
Sel nädalal tähistas maailm sõbrapäeva. Keegi ei tea täpselt, kust on see traditsioon alguse saanud, kuid arvatakse, et see on lähtunud ühest keskajast pärit uskumusest, et aasta teise kuu keskpaigast hakkavad linnud pidama pulmi. Sellest said inspiratsiooni poeedid, sidudes lindude pulmatantsud armastuse ja sõprusega.
Kui Thomas Edison oli 38-aastane, suri ta naine. Edison tundis suurt üksildust ning kuue kuu pärast hakkas ta aktiivselt otsima uut kaasat. Ta tegi seda küpsele teadlasele omase kindla süsteemi järgi, püüdes leida endale sobivat, praktilist, küpset naist. Kuid kui ta kohtas üht 18-aastast neidu Ohio'st, kaotas ta ratsionaalselt mõtlemise võime ja armus. Mina Miller erines temast kõiges – usklik, kultuurne ja imeilus, pealegi piisavalt noor, et olla ta tütar! Järgmistel kuudel käitus muidu nii raudse tahte ja kõrge enesedistsipliiniga töönarkomaan Edison nagu armuhaige tola. Ta oli võimetu kontsentreeruma oma uurimistööle ning raiskas nädalaid kallist aega tobedate kirjade kirjutamisele ühele 18-aastasele tüdrukule. Lõpuks nõustus preili Miller temaga abielluma ja varsti langes Edison tagasi oma leiutaja-rutiini.
KÜLMETANUD ABIKAASA SEITSE AASTAT:
1. aasta: "Minu armas kallis suhkrutükk, kuidas ma küll sinu pärast muretsen! Sinu nohu teeb mind väga murelikuks. Ma viin su haiglasse üldisesse tervisekontrolli ja puhkama. Ma tean, et sealne toit on kesine, aga ma toon sulle head ja paremat juurde."
2. aasta: "Kallis, mulle ei meeldi sinu köha ja ma kutsusin dr. Milleri sind vaatama. Mine nüüd ilusti voodisse, nagu üks hea laps."
3. aasta: "Parem oleks, kui sa heidaksid pikali. Pole midagi paremat väikesest puhkusest, kui sa tunned end halvasti. Ma toon sulle midagi. On sul mõnda purgi suppi?"
4. aasta: "Nüüd, vaata, kallis, ole mõistlik. Kui sa oled toitnud lapsed, pesnud nõud ja koristanud toad, miks sa ei võiks heita pikali?"
5. aasta: "Sa ei tunne end hästi? Võta paar aspiriini."
6. aasta: "Kuule, sa võiksid kuristada või võtta midagi muud ette, selle asemel, et siin istuda ja köhida nagu hüljes!"
7. aasta: "Jäta ometi ükskord see aevastamine! Kas sa tahad mulle haigust üle anda?"
Mis puutub Mina Millerisse, siis ei häirinud teda Edisoni halb kuulmine ega isegi mitte tema krooniliselt halb hingeõhk. Ta lihtsalt pühkis kõõma ta pintsakult ja armus temasse. See on armastus, mis näeb teistes parimat. Proua Miller võttis Edisoni vastu sellisena, nagu ta oli, sest armastus pole alati praktiline ja ratsionaalne. Teist armastades teeme me kummalisi asju. Ja nii on ka Jumalaga. Kas pole meie armastamine, kui me alles patused olime, üks kummaline asi?
Meie tänases kirjakohas võrdleb Paulus armastust mitme teise hinnatud anniga. Ja iga kord ta näitab, et millega inimene ka hiilgaks, on sellel vähe väärtust, kui puudub suurim and – armastus. See pole mingi sentimentaalne, odav, teatraalne armastus. See on sügav, vaikne, tugev armastus, mis pärineb Jumalast. See on Tema armastus meie vastu ja meie sees.
Oma kliinikus Topekas, Kansases, õpetas dr. Carl Menninger kogu oma personali, et kõige olulisem asi, mida nad võivad pakkuda ühelegi patsiendile, on armastus. Ta ütles: "Kui inimesed suudavad õppida armastama ja armastust vastu võtma, siis nad tavaliselt tervenevad oma füüsilisest ja vaimsest haigusest."
Mat.22,37-40 on kirjas Jeesuse sõnad: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!"
Ja Joh.13,34.35 ütleb Ta: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"
Võtmefraasiks viimati loetud tekstis on "nagu mina teid olen armastanud." Kuidas armastas Jeesus neid? Ta armastas neid mõistvalt, andestavalt ja ennastohverdavalt.
Kuid Jeesus läheb veelgi edasi, öeldes Mat.5,43-45: "Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale."
See on juba radikaalne armastus! See pole omane meile. See on üleloomulik armastus. See on jumalik armastus ja selle me saame, võttes vastu Jeesuse oma Päästjaks ja lastes Tal meid täielikult muuta. Kahtlematult on selline armastus tänapäeva maailma suurim vajadus. Oo, kuidas see hoiaks ära kõik konfliktid!
Jim ja Jack olid parimad sõbrad – täielikult pühendunud, lahutamatud. Ja kui Jim, kes töötas raudteel, kaotas ühes rongiõnnetuses mõlemad jalad, tegi Jack kõik, mis suutis, et teda aidata. Peale õnnetust oli Jim kindel, et tema raudteelase karjäär on läbi, kuid kompanii andis talle ühe teise töö – temast sai raudteevaht. Tema töökohaks sai üks väike peatus enam kui 200 miili kaugusel asustatud punktidest.
Jack läks temaga kaasa, et aidata teda kõiges, milles ta abi vajas. Selleks ju sõbrad ongi!
Jim ja Jack elasid väikeses onnis umbes 140 m kaugusel raudteest. Alguses pakkus Jack Jimile peamiselt seltsi. Ta pühkis onni põrandat, pumpas vett kaevust ja hoolitses aia eest. Seal oli väike rööbastel veerev üheistmeline käsikäru, millega sai onni juurest raudtee äärde. Jack lükkas Jimi selle käruga mitu korda päevas ja seisis kõrval, kui Jim liigutas suuri kange, seades selliselt rööpaid. Lõpuks sai Jackile Jimi rutiinne töö nii selgeks, et ta läks ja tegi selle töö ära ise.
Aja möödudes võttis Jack enda peale kõik tööd raudteel, kuigi tema polnud kompanii poolt palgatud, vaid Jim. Oli palju asju, mida tuli meeles pidada ja õigel ajal õigesti ära teha, kuid Jack ei kaevanud iial. Oli ju Jim ikkagi tema sõber. See oli vähim, mida ta võis teha.
Enam kui üheksa aastat abistas Jack Jimi majapidamises. Enam kui üheksa aastat käis ta iga päev mitu korda raudtee valvetornis, et liigutada raskeid kange. Kuni päevani, mil ta suri tuberkuloosi.
Kõigil neil päevil ei teinud Jack ühtegi viga – kunagi ei liigutanud ta kange valesti. Sellel teelõigul, mille rööpaid ta seadis, ei juhtunud ühtegi õnnetust ega isegi ohtlikku olukorda.
Jack on maetud Cape Colony'sse, Lõuna-Aafrikas, mitte kaugele kohast, kus ta töötas peaaegu 10 aastat armastusest oma sõbra vastu. Tema haud on vaikne tunnistaja tema isetusest. Muuseas, ma vist unustasin mainimata, et Jack, Jimi ustav ja pühendunud sõber, kes pühkis ta onni, pumpas vett, hoolitses aia eest ja tegi ära raudteevahi töö, ei olnud üldsegi inimene. Ta oli paavian!
Mõelge, kui üks ahv võib olla nii ustav sõber ja ilmutada nii suurt armastust, kas ei võiks meie, kes me nimetame end kristlasteks, olla tuntud oma armastuse poolest enam kui miski muu poolest? Armastus on endast andmine, mitte endale kogumine.
Vaadelgem mõningaid teese armastus kohta, mis Paulus toob välja sissejuhatuseks loetud tekstis.
1. Armastus on suurem kui sõnad (s.1). Korintlased ja üldse kreeklased hindasid väga kõrgelt kõnekunsti. Veenev kõne on suur and. Sellega võib innustada suuri rahvahulki tegema suuri asju. Kuid me teame ka, mida võib teha veenev kõne ilma armastuseta. Hitler, näiteks. Paulus võrdleb ilma armastuseta sõnu kumiseva vasega – ei meloodiat ega harmooniat, vaid müra. Kristlus levis plahvatuslikult Rooma impeeriumis tänu sellele, et kristlased jutlustasid Jeesuse armastusest ja elasid seda läbi praktiliselt oma suhtumises kaasinimestesse. Jeesuse armastus oli väga praktiline – inimeste aitamisest kuni ristisurmani nende eest.
Stockholmis, Rootsis, jäi üks naine auto alla. Kuna ta oli selle all kinni, otsustas politsei, et kõige ohutum viis ta vabastamiseks on tõsta auto kraanaga pealt ära. Sel ajal, kui kõik ootasid kraanat, tungis üks mees läbi kogunenud rahvahulga, puges auto alla ja ütles naisele: "Hoidke mu käest kinni." Hoides kinni soojast abistavast käest, naine rahunes ega langenud shokiseisundisse. Kui naine oli vabastatud, ütles ta: "Ma ei arvanud iial, et üks väljasirutatud käsi võib tähendada nii palju!"
Jumal on sirutanud meile välja oma käe, et meid aidata. Sellel käel on naelaarmid, kuid see on soe ja tugev. Olgem ka meie valmis sirutama välja oma käe ligimese aitamiseks.
2. Armastus on suurem kui prohvetlikult kõnelemine (s.2). Prohvetlikult kõnelemine on Jumala Sõna esitamine, kaasa arvatud tulevaste sündmuste ettekuulutamine, nagu meie kuulutame Kristuse teisest tulekust. Kuid vaevalt, et üht kuulutajat mäletatakse tema sõnade tõttu, kuigi mõned fraasid võivad ju meelde jääda. Teod, eriti armastuse teod on need, mis ei unune iial! Ja armastuse läbi võidame me rohkem inimesi usule, kui inimlike või jumalike sõnade esitamise läbi.
3. Armastus on suurem kui teadmised või tundmine (s.2). Teadmised ilma armastuseta võivad teha kohutavalt halba. Teadmistel on kalduvus rohkem sünnitada probleeme, kui neid lahendada. Me vajame teadmiste liitu armastusega. Armastus muudab meie teadmised õnnistuseks.
Üks naine kurtis oma pastorile: "Ma olen olnud kristlane juba 20 aastat. Olen lugenud raamatuid sellest, kuidas võita hingi. Olen õppinud pähe piiblisalme. Olen käinud misjonitöö kursustel. Ja ometi ei ole ma võitnud Issandale ühtegi hinge. Miks?"
Pastori vastus üllatas teda. Ta ütles: "See on sellepärast, et su silmad on kuivad!" Seejärel ta jätkas: "Sul pole see õnnestunud mitte teadmiste puudumise, vaid armastuse vähesuse tõttu. Kui sa tõesti armastad kedagi, siis sa nutad palves tema päästmise pärast."
Ps.126,6 on kirjutatud: "Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!"
4. Armastus on suurem kui usk (s.2). Usk on suur ja hinnaline Jumala and. Ilma selleta ei või me olla Jumalale meelepärased. Inimene peab tulema Jumala juurde usus. Kuid usk ilma armastuseta on tühine. Kui ülestõusnud Kristus küsitles Peetrust, mida Ta temalt küsis? Kas Ta küsis: "Siimon, Joona poeg, kas sa usud mind?" Ei, Ta küsis – ja koguni kolm korda: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?" (Joh.21,16).
Algkirjakoha 13. salm teatab, et kolmest Jumala annist – usk, lootus, armastus – on armastus suurim, sest see on Jumala peamine iseloomujoon. Ja see on igavene.
5. Armastus on suurem kui heategevus (s.3). Mõned annavad kohustusest või kohusetundest, mõned annavad süütundest, mõned annavad selleks, et saavutada tähelepanu ja heakskiitu, et osta endale mõju ja võimu... Me saame anda ilma armastamata, kuid me ei saa armastada ilma andmata! Sellepärast käib tõelise armastusega alati kaasas heategevus.
6. Armastus on suurem kui märtrisurm (s.3). Inimene võib ohverdada oma elu ka millegi muu kui Kristusele pühendumise või ligimesearmastuse pärast. Enesetapu terroristegi peetakse paljude poolt märtriteks. Vahel läheb vaja rohkem julgust Kristusele elamiseks kui Kristuse eest suremiseks! Rom.12,1.2 nimetatakse ohvriks just esimest – Kristusele elamist: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine."
Ära soovi märtrisurma; soovi armastuses ligimese teenimisele pühendunud elu. See on suurim ja parim, mida sa saad Jumala auks teha.
KOKKUVÕTE: Armastus on suurim jõud maailmas. See ajendas Jumalat meid looma ja lunastama; see inspireerib meid seda lunastust vastu võtma ja sellest ligimestele tunnistama. See peletab kahtlused ja hirmu, see võidab ükskõiksuse ja vajutab meid põlvedele, see motiveerib meid ligimest teenima ja valmistuma Jeesuse tagasitulekuks. See on teinud meid Jumalaga sõbraks ja üksteisega sõpradeks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv