Kolmanda ingli sõnum
16.04.2005 - (1747)

Iga adventist teab või vähemalt peaks teadma midagi kolmeinglikuulutusest ja täpsemalt seda, et me elame kolmanda ingli hüüu ajal – ja hüüdjaiks pole tegelikud inglid vaid Jumala rahvas. Ingli hüüd tähendab kuulutust maa peal. Kõik inglid andsid oma kuulutuse edasi "suure häälega," mis tähendab tähtsat kuulutust.
Esimese ingli hüüd hakkas kõlama 1830-ndatel aastatel William Milleri ja tema kaaslaste suu läbi: – Ilm.14,6.7: "Ja ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: "Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!""
Kuulutati kohtuaja saabumisest, tõsteti kõrgele Looja au küsimus, avastati Looja märgina õige hingamispäev.
Aga esimese ingli sõnumile järgnes kohe teise ingli sõnum – Ilm.14,8: "Ja veel teine ingel järgnes temale ning ütles: "Langenud, langenud on suur linn Baabülon, kes oma hooruskiima viinaga on jootnud kõiki rahvaid!""
Innuka piibliuurimise tulemusena, eriti selle prohvetikuulutuste uurimise tulemusena jõuti kohutavale järeldusele, et suur kristlaskond on muutunud "suureks Baabüloniks," kus valitseb usuasjus suur segadus. See oli langenud Piibli aluselt – isegi reformatsioonilised kogudused olid loobunud oma õilsast erapooletu piibliuurija vaimust. End Kristuse pruudiks tunnistav kristlaskond hoidis järjest enam maailma poole, seda aga nimetatakse vaimulikult hooruseks. Koos elavnenud misjonitegevusega oli seda vaimu levitatud kogu maailmas, nii said sellest "hooruskiima viinast" osa kõik rahvad.
Teise ingli sõnumile järgnes kohe kolmanda ingli kuulutus – Ilm.14,9-12: "Ja veel kolmas ingel järgnes neile ning ütles suure häälega: "Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast, mis segamata on valatud Tema viha karikasse; ja teda peab vaevatama tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees. Ja nende valu suits tõuseb üles ajastute ajastuteni; ja ei ole rahu päevad ega ööd neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ega neil, kes vastu võtavad tema nime märgi. Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!""
Hoolsa piibliuurimise tulemusena leiti, et "metsaline" tähendab riigikirikut ja tema kuju tema sarnast organisatsiooni, tema võimu märgiks leiti olevat muudetud hingamispäeva, ehk siis pühapäeva pidamise sisseseadmise. Jumala kannatlikud lapsed aga peavad Jumala käske.
See kõik sai selgeks juba 19. sajandi keskpaigaks! "Mis saab edasi," küsisid piibliuurijad, kolmeinglikuulutuse kuulutajad. Kuidas nad soovisid juba kiiremini Kristuse tagasitulekut! Kuid sellele prohvetikuulutusele vahetult järgnev salm teatab – Ilm.14,13: "Ja ma kuulsin häält taevast ütlevat: "Kirjuta: õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes!"" Ja alles siis lööb särama pilt Kristuse taastulekust; Johannes tunnistab – Ilm.14,14-16: "Ja ma nägin: vaata, valge pilv ja see, kes pilve peal istus, oli Inimese Poja sarnane; Temal oli kuldpärg peas ja terav sirp käes. Ja templist väljus teine ingel ning hüüdis suure häälega sellele, kes istus pilve peal: "Pista sirp sisse ja põima, sest lõikuseaeg on tulnud, maa lõikus on ju valminud!" Ja see, kes istus pilve peal, laskis oma sirbi käia üle maa, ja maa lõigati paljaks."
Mida enam aeg möödus, seda innukamalt esitas ootaja kogudus küsimuse, mis täna lausa närib meie südames: Miks Ta viibib? Kolmeinglikuulutus on kuulutatud, see on levinud kulutulena kogu maailmas. Kui omal ajal näisid sündmused arenevat nii kiiresti, miks siis nüüd nii pikk paus? Üks rahvapõlv teise järel "sureb Issandas;" kõik nad on "õndsad," kõik nad on näinud "vaeva," neil on "teod," mis lähevad ühes nendega. Kuid see pole lohutus! Tõsi – see kõige suurem "vaev" on olnud pikk ja väsitav Issanda ootamine ning pilkavale maailmale selgitamine, et Ta tuleb pea – ikka "pea" ja "pea!" Tundub, et meil pole rahvale suurt midagi enamat öelda kui meie vanaisadel! See on teinud mõned lausa nõutuks...
Ilmselt ei tule Kristuse viibimise põhjust otsida maailmast, vaid Jumala rahva juurest. Ja selle kolmeinglikuulutuse lõpus, vahetult enne seda, kui räägitakse suure "vaeva" järel "Issandas surnutest," kes ootavad palka oma "tegudele," räägitakse Jumala rahvast, milline see on lõpuajal. Ehk milline on rahvas, kes on valmis Kristuse tulekuks? See on välja öeldud Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!"
Adventistidele väga tuttav salm; kaua aega oli see koguduse keskse ajakirja Review and Herald iga väljaande kaanel. Nüüd on see sealt kadunud, ilmselt piinlik hakkas! Aga miks? Kas me pole olnud kannatlikud? Kas me pole pidanud Jumala käske ja Jeesuse usku? Selle üle tasub tõsiselt järele mõelda.
Ingel tunnistab, et sellel rahval on pühadele omane kannatlikkus. Kas me oleme alati ja kõiges ja kõigiga kannatlikud?
Ingel tunnistab, et see rahvas mitte ainult kuulutab Jumala käskude muutmatust, vaid peab Jumala käske – muidugi ka armastuse Jumala suurt armastuse käsku, mis on kogu käsuõpetuse alus. Kas me oleme pidanud ustavalt kõiki Jumala käske?
Ingel tunnistab, et sel rahval on Jeesuse usk – selline usk, mis oli ja on Jeesusel – usk, mis iial ei kahtle, ei kõigu, usk, mis teeb imet, usk, mis lubab elada püha elu, usk, mis toob täieliku õiguse, õiguse usu läbi, Jeesuse Kristuse õiguse. Kas meil on selline usk? Me tunnistame sellist usku heaks ja õigeks ja vajalikuks, kuid kas meil on selline usk?
Ilm.14,12 moodustab kolmeinglikuulutuse kulminatsiooni. Ärme iial unustame, et see on Jumala kuulutus mitte ainult meie kaudu teistele, vaid ka meile enestele. Ja peab ütlema, et see seab täiesti õigustatult meile väga kõrged nõuded. "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!"
Kolmeinglikuulutus on meil selge teoorias, aga kuidas on praktikaga? Aga just praktika peab näitama, et see kuulutus on Jumalast ja et sellel sõnumil on imeline ümbermuutev vägi. Selleks see kuulutus üldse kõlabki siin maailmas, et valmiks selline rahvas – kannatlik, kõiki Jumala käske laitmatult pidav ja Jeesuse usku omav rahvas; teiste sõnadega – Kristuse peegelpilt, tõelised kristlased, kes ei tee häbi sellele, kelle nime nad kannavad.
Kui me tahame kellelegi selgeks teha, et meie usk on parem, siis näidakem seda oma tegudega, sest meie usk on ainult nii palju väärt, kui palju on see teinud meid paremaks!
Ehk hakkame mõistma, miks Jeesus pole veel tulnud. Meie praktiline elu ei rahulda Jumalat. Nähes sellist elu ei suuda paljud näha meie kuulutuses tõde, rääkimata otsustamisest tõe poolt või vastu. Soovitades oma õpetust, soovitame me ka selle vilja – oma elustiili; ja see ei ole alati soovimisväärne! Jumal aga ootab pühas kannatlikkuses, millal meie saavutame pühade kannatlikkuse ja kõik sellele järgneva. Jumal laseb ühel põlvkonnal teise järel minna hauda, oodates, millal sünnib rahvas, kes hakkab hoolima peale teooria ka praktikast.
Nii see on: Jumala tähtsa plaani – lunastusplaani – kohaselt sünnib lõpuajal, kui Saatana rünnakud ja kiusatused on kõige rängemad, üks rahvas, kes tõestab kogu universumi ees, et püha elu on võimalik elada – ja seda on hea elada, see teeb õnnelikuks! Sellist elu elatakse taevas, ega see ju ometi tee seal kedagi õnnetuks? Seda tuleb tõestada, ja 144 tuhat tõestavad seda, olles "veatud," mis on muuseas viimane sõna vahetult enne kolmeinglikuulutust meie Piiblis! Nii et nii enne kolmeinglikuulutust kui ka kolmeinglikuulutuse lõpus kirjeldatakse Jumala ustavat rahvast lõpuajal.
Kas oleme meie nende hulgas? Mida me teeme selleks, et olla nende hulgas? Me teame teooriat, kuid ei suuda viia seda praktilisse ellu, kuna puudub Jeesuse usk. Me pole loobunud veel oma õigusest, et riietuda Jeesuse Kristuse õiguse rüüsse. Seepärast on meil võimatu pidada Jumala käske, nii nagu Jumal seda soovib. Ligimesearmastus, enesesalgamine, halastus ja ohver on meile ikka veel rasked asjad. Me otsime maiseid asju. Jeesus aga ütles – Mat.6,33: "Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"
Kui me vaid mõistaksime, kuidas see "Tema õiguse" otsimine ja nõudmine lahendab kõik meie probleemid. Aga me oleme enne valmis tegema misjonitööd kui elama pühitsuselu, mis on tegelikult parim misjonitöö! Me oleme valmis paljudeks pühadeks pingutusteks, et vältida vaikset tundi Jeesusega!
Seda viga on võimalik parandada. Arthur Daniells seab meile selge sihi oma raamatus "Kristus – meie õigus: "Kõik, kes võtavad vastu kolmanda ingli sõnumi, peavad saavutama usust õigeksmõistmise kogemuse. Kristus peab avalduma neis. Nad peavad tundma isikliku kogemuse kaudu uussünni mõju. Neil peab olema ülalt saadud kindel veendumus selle kohta, et nad on uuesti sündinud ja et nad on siirdunud surmast ellu. Nad peavad teadma, et nende süüdiolek on kõrvaldatud, et neid on vabastatud käsu hukkamõistust ja järelikult on nad valmis astuma Kristuse kohtujärje ette. Võiduka kogemuse põhjal peavad nad kindlalt teadma, et nad on "Jeesuse usus" ja püsivad kindlalt selles. Nad teavad ka, et see usk teeb nad võimeliseks pidama Jumala käske.
Kui inimesel ei õnnestu saavutada seda kogemust, kaotab ta sellega kolmanda ingli sõnumi tõelise, eluliselt tähtsa ja lepitust sisaldava väe. Kui usklik ei koge seda, vaid omab ainult sõnumi teoreetiliselt, kirja tarkusena, vormina ja mehaanilise tegutsemisena, siis osutub see saatuslikuks ja kohutavaks eksituseks. Sõnumi teooria, õpetuspunktid, kõige ehtsamad tegevusviisid ei või päästa patust, ei valmista ka südant kohtama Jumalaga.
Meid hoiatatakse selle saatusliku eksituse eest. Vormilisus, millel on käsuõpetuse ja tõe nägu, aga millel ei ole elavat kogemust Kristusega, on salakari, mis on saatnud tuhanded ja tuhanded nimekristlased laevahukule.
Aga siin on rohkem kui hoiatus. Siin peitub tõsine ja tungiv üleskutse saavutada ühendus Kristusega, meie Issandaga. See sisaldab üleskutset tõusta kristliku kogemuse kõrgeimaile mägedele. Siin on tõend selle kohta, et saades usust õigeks, on meil rahu Jumalaga ja me võime pidevalt rõõmustada jumalikus õndsas lootuses. See sisaldab lubadust, et võideldes patu vastu, ei taba meid kaotuse häbi, kuna Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud (Rom.5,1-5)."
Ja lõpuks tuletame veel meel, et "usust õigeksmõistmise sõnum... on tegelikult kolmanda ingli sõnum ehk kolmanda ingli sõnum tegelikkuses." – RH 01.04.1890. Ja et "käesolev kuulutus – õigeksmõistmine usu läbi – on kuulutus Jumalalt; see kannab jumalikku pitserit, sest selle vili on pühadus." – SM 359.
Me ei vaja niivõrd tarkust kui vilja. Meid ei päästa teooria tundmine vaid selle praktiline läbielamine. Pürgime kõik selle poole.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv