|
Jaakobi kaevul II
16.05.2015 - (1310)
Möödunud korral jäi meil pooleli väga tõsine teema. Jutt oli sellest, kuidas Jeesus, olles teel Judeast Galileasse, peatus Samaaria lähedal ühe kaevu juures, mille olid kaevanud Jaakobi sulased. Jüngrid läksid linna toitu ostma; nad ei võinud kuhugi sisse astuda ega paluda süüa, sest juutide ja samaarlaste vahel oli leppimatu vaen. Sel ajal kui Jeesus, kel oli tugev janu, istus kaevu ääres, tuli sinna üks Samaaria naine, et viia koju vett. Jeesus palus talt juua. Naine küsis imestunult: "Kuidas Sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?" Jeesus aga rääkis talle, et see vesi, mida ta ei taha anda, kuigi Jaakobi kaevust, ei ole midagi selle vee kõrval, mida Tema võib anda. Vesi Jaakobi kaevust rahuldab vaid hetkeks, mille järel inimene tunneb jälle janu. Tema pakutud vesi aga rahuldab inimest igaveseks, saades veeallikaks, mis hoovab igavesse ellu. Seejärel palus naine Jeesuselt seda vett. Siis aga näitas Jeesus, et selle imelise eluvee saamise esimeseks tingimuseks on patutundmine ja patukahetsus Päästja ees, kes teab inimesest kõik.
Aga milline peab olema sellele järgnev elu? Naine mõistis väga hästi, et patutundmisest ja patukahetsusest üksi ei piisa, tuleb hakata Jumalat teenima. Ja naine, nagu peaaegu iga tänapäeva inimenegi, esitas küsimuse: Kus? Kuhu ma pean minema Jumalat kummardama? Täpsemalt on tema küsimuse üles kirjutanud Johannes – Joh.4,20: "Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemmas olevat paik, kus tuleb kummardada!"
Kus, millises koguduses tuleb Jumalat kummardada, küsivad paljud ka tänapäeval. Sellise küsimuse kohe alguses esitamine on saanud saatuslikuks miljonitele inimestele. Siit on saanud alguse lugematud eksirännakud, milledest vähesed on lõppenud õnnelikult. Ja õnnelikult lõpeb see otsing vaid siis, kui tõeotsija saab lõpuks aru, et ta on esitanud oma küsimuse valesti. Kuulakem Jeesuse vastust Samaaria naisele – Joh.4,21-24: "Jeesus ütleb talle: "Naine, usu mind, et tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas! Teie kummardate, mida te ei tea; meie kummardame, mida me teame, sest õndsus tuleb juutidelt. Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões Teda kummardama!""
Kui naine küsis Jeesuse käest, kus tuleb Jumalat kummardada, siis Jeesus vastas naisele, kuidas tuleb Jumalat kummardada. Küsimusega – kus? – on mõned jõudnud isegi nii kaugele, et soovivad olla kõikide koguduste liikmed – nii igaks juhuks; ühest ikkagi pääseb! Esitades aga küsimuse – kuidas? – selliselt eksida ei saa. Esitades küsimuse – kus? – on kalduvus vaadata inimestele ja nende järgi leida endale sobiv kogudus. Esitades küsimuse– kuidas? – juhitakse meie tähelepanu Jumalale ja Tema Sõnale.
Kuidas siis tuleb meil kummardada? Jeesus ütles: "Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões," lisades: "Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões Teda kummardama!" Aga miks vaimus ja tões. Jumala Vaim on tõe Vaim. Kiri ütleb – Joh.16,13: "Aga kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõesse." Kuidas tuleb siis Jumalat teenida? Vaimus ja tões. Mitte Vaimus üksi, vaid ka tões, terves Piibli tões. Ja mitte ka üksi Piibli tões, vaid ka Piibli vaimus, Jumala Vaimus. Aga millises järjekorras? Vaimus ja tões. Vaim juhatab tõe sisse. Vaim juhatab ka suure tähega Tõe sisse – Jeesusesse.
Tänapäeval me kuuleme vahel hüüdu: "Meil on tõde!" Teises kohas jälle hüütakse: "Meil on Vaim!" Ühed ütlevad: "Meie oleme Jeesuse Kristuse kogudus." Teised jälle: "Me oleme Nelipühi kogudus." Tõelised Jumala kummardajad kummardavad Teda vaimus ja tões. Tõe rõhutamine kallutab koguduse variseerlusesse, Vaimu rõhutamine liberalismi. Jeesus ütles – "Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad."
Kui inimene on selgeks saanud, kuidas Jumalat kummardada, siis ei pääse ta siiski lõpuks mööda ka küsimusest, kus seda teha. Kogudusi on palju ja kõik kutsuvad; millisega neist ühineda? Oma vestluses Samaaria naisega ei jäta Jeesus andmata ka sellesuunalist vihjet. Ta ütleb Samaaria naisele – Joh.4,22: "Teie kummardate, mida te ei tea; meie kummardame, mida me teame, sest õndsus tuleb juutidelt." Muidugi osutab Jeesus siin Lunastajale, kes tuleb siia maailma juutide kaudu; ainult Temalt tuleb õndsus. Ei tule õndsust ühestki kogudusest – ei Jeruusalemmas asuvast kogudusest, kes tunneb uhkust oma tõekandja rolli üle, ega ka mitte Samaarias asuvast kogudusest, kes propageerib liberaalsemaid vaateid, ühendades oma usuga ka ebajumalateenistuse elemente, nagu oli juttu ka eelmisel koosolekul.
Kuid mingi vahe teeb Jeesus siiski nende kahe vahel. Ta ütleb Samaaria koguduse kohta, et "teie kummardate, mida te ei tea" ja Jeruusalemma koguduse kohta "meie kummardame, mida me teame." Juba see, et Jeesus samastab end Jeruusalemma kogudusega, hoolimata selle puudustest, on väga tähendusrikas. Ja kui Ta lisab sellele, et "meie kummardame, mida me teame," ja "teie kummardate, mida te ei tea," siis pole raske otsustada, kust tuleb otsida tõde, vähemalt teoreetilist. Sanhedrini liige Nikodeemus reetis öises kõneluses Jeesusega juudi õpetlaste teoreetilise tõetundmise, kui ta ütles – Joh.3,2: "Rabi, me teame, et Sa Jumalalt oled tulnud Õpetajaks, sest keegi ei või teha neid imetähti, mida Sina teed, kui Jumal ei ole temaga!"
Kui me nüüd julgeme võrrelda Jeruusalemma kogudust oma kogudusega, siis tuleb meil teha seda lõpuni. Me oleme veendunud, et meil on Jumala tõde, vähemalt me pürgime kogu südamest selle poole, pidades mitte ühtki ohvrit liiga suureks, et iga ilmutatud tõde vastu võtta. Me võime ka öelda, et "meie kummardame, mida me teame," sest me võime kõigile näidata, kuidas iga meie õpetusepunkt rajaneb Piiblile ja ainult Piiblile. Kuid millest tuli see, et juudid, kes nii hoolsalt Pühakirja uurisid ja nii kiivalt tõest kinni hoidsid ning isegi Kirjale toetudes leidsid, et Jeesus on saadetud Jumalast Õpetajaks, siiski Ta suures enamuses hülgasid ja risti lõid? Kas see oht ei kummita ka meie koguduse liikmeid? Aitaks Jumal, et me ajaloost õpiksime, ega kiitleks tõe omamisega; aitaks Jumal, et me ei peaks end paremaks tänapäeva samaarlastest, kes kummardavad, mida nad ei tea, sest ajalugu näitab, et samaarlased olid varmamad Jeesust vastu võtma kui juudid – kui nad vaid tõde teada said!
Aga kõik olenes sellest, kuidas neile seda tõde esitati. Kui me esitame neile tõde juutide kombel, neid aina hukka mõistes ja põlates, ehitame me nende ja meie vahele kõrge vaheseina. Ainult siis, kui me esitame neile tõde, nagu tegi seda Jeesus ja hiljem ka Tema tõelised järelkäijad, võime oodata nende poolt kogu tõe vastuvõtmist.
Igal juhul on tulevikuperspektiiv erutav. Jumal avab selle meile prohvet Joeli kaudu – Joel.3,1-5: "Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu ka sulaste ja ümmardajate peale! Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid! Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Jehoova nime, pääseb! Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääs, nõnda nagu Jehoova on öelnud; ja pääsenute hulgas on need, keda Jehoova kutsub!"
Kõigepealt peab meie hulgas toimuma suur tõeline ärkamine. Kogu Jumala ilmutatud tõde peab jõudma meie raamatutest meie pähe ja südamesse. Püha Vaim südames ja Jeesus silme ees kuulutame siis suuga ja südamega ja kogu eluga tõde, nagu see on Jeesuses. Siis täitub prohvetikuulutus: "Sest Siioni mäel ja Jeruusalemmas on pääs, nõnda nagu Jehoova on öelnud." Kuid siis täitub ka selle prohvetikuulutuse teine osa: "Ja pääsenute hulgas on need, keda Jehoova kutsub!" Kas ei viita see neile, keda Jumal kutsub välja nii-öelda Samaaria kogudustest?
Ilmutuse raamatus on neid kogudusi, kes kummardavad, mida nad ei tea, nimetatud vaimulikult Baabüloniks. Ka seal kõlab selle koguduste liikmetele jumalik üleskutse – Ilm.18,4: "Minge välja temast, minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!" Jumalal on täna veel palju rahvast laiali Baabüloni kogudustes. Need kutsub Ta sealt välja. Aga kuhu? Sinna, kus on rahvas, kellest Jumal ise tunnistab – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" Kui Jumala käsu hoidja Jeruusalemm on täielikult ja kogu südamega vastu võtnud Jeesuse usu ja kui ta siis pühade kannatlikkusega kuulutab kogu tõde, on palju neid, kes selle vastu võtavad. Ja täitub Jeesuse soov, mille Ta väljendas oma jüngritele – Joh.10,16: "Ja mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane." Siis on koos ja jäävad igavesti kokku kõik need, kes kummardavad Jumalat vaimus ja tões!
Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus
Nädala sõna arhiiv
|
|