Hingamispäev
16.10.2004 - (1784)

1860. aastal, kui adventiste oli saanud juba veidi rohkem, kerkis seoses kirjastustöö organiseerimisega päevakorrale nime valimine. Mõnede arvates oleks sobivaks nimeks olnud Jumala Kogudus. Siiski enamus leidis, et koguduse nimi peaks kajastama koguduse silmapaistvaid õpetusi. Nii valiti koguduse nimeks Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus.

Meile võib tunduda, et oleks piisanud nimest Adventkogudus või Adventkirik – ja meie Soome õed-vennad on seda teed ka läinud, võttes endale nimeks Suomen Adventtikirkko –, kuid arvestades tolleaegset olukorda religioosses maailmas oli täpsem nimi lausa hädavajalik meie koguse identifitseerimiseks, sest olid olemas veel esimese päeva adventistid, mitte ühegi päeva adventistid ja kõik päevad on ühesugused adventistid, nagu kirjutab Ellen White (3T 572). Ja, muuseas, need olid meie koguduse kõige ägedamad vaenlased!

Miks nad meid vihkasid? Nad olid ju olnud meiega 1843/44 aastal! Aga sellepärast, et neile ja ka kogu ülejäänud kristlikule maailmale oli see nimi alaliseks etteheiteks Jumala käskude mitte pidamise pärast.

Jah, meie nimi ja usutunnistus puudutab eriliselt Jumala käsuseadust. Ja kui me juba kord seda nime kanname, siis ootab meilt Jumal ja kogu maailm ka vastavat ülalpidamist, vastavat suhtumist käsusse.

Suurem osa kristlikest kogudustest ja kirikutest peab, nagu muuseas, pühapäeva, märkimata seda ära oma nimes. Meie oleme oma hingamispäeva pühitsemise oma nimes ära märkinud, mis tähendab seda, et meile on hingamispäev ja selle pühitsemine tähtsam kui teistele kristlastele pühapäev ja selle pidamine. Ja meie peaksime oma hingamispäeva pühitsema teisiti, kui teised kristlased pühapäeva.

Me oleme seitsmenda päeva adventistid. Me rõhutame alati, et nädala seitsmes päev – hingamispäev – on Jumala kui Looja märk. Selle tõestuseks me toome palju kirjakohti alates 1. Moosese teise peatüki algusest kuni Ilmutuse raamatu tõsiste sõnumiteni, mis kulmineeruvad 14. peatükis.

Võib-olla veidi vähem rõhutame seda, et hingamispäev on ka Jumala kui pühitseja märk. 2.Ms.31,13 on kirjutatud: "Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Jehoova, kes teid pühitseb!" Kuna me seda vähem rõhutame, siis pole imestada, kui ka meie pühitsus on puudulik.

Ellen White kirjutab Tunnistustes, 6. kd. lk. 350: "Hingamispäev, mis on antud maailmale Jumala kui Looja märgina, on ka Tema kui pühitseja märk. Vägi, mis lõi kõik asjad, on seesama vägi, mis loob hinge uuesti Tema sarnaduses. Neile, kes peavad pühaks hingamispäeva, on see pühitsuse märgiks. Tõeline pühitsus on kooskõla Jumalaga, üksolemine Temaga iseloomus. See saavutatakse sõnakuulelikkuse läbi nendele põhimõtetele, mis on Tema iseloomu väljendus. Ja hingamispäev on sõnakuulmise märk. See, kes kogu südamest kuuletud neljandale käsule, kuuletub kogu käsule. Ta on pühitsetud sõnakuulmise läbi."

Pühitsus on Jumala kuju taastamine inimeses – ja see on ka loomine! Tsiteerime veel Ellen White'i. Rääkides hingamispäevast, kirjutab ta: "Selle pidamine on seotud Jumala kuju taastamise tööga inimeses. See on töö, mida Jumala rahvas peab edasi viima praegusel ajal. See töö, kui seda õigesti tehakse, toob kogudusele rikkalikke õnnistusi" (6T 266).

Me peame ausalt tunnistama, et me läheme pühitsuselus edasi liiga aeglaselt, ning sageli oleks kohasem küsida: kas me üldse läheme edasi? Paljude juures ilmnevad hoopis tagasimineku tunnused. Me räägime palju, et me Jeesuse tulekul peame olema Tema sarnased; me räägime ka, et Tema tulek on nii lähedal – aga ometi oleme suurelt jaolt need samad, kes me olime... Mõnede iseloomus on isegi tagasimineku märke: kärsitus ja kannatamatus, mida nüüd nimetatakse närvilisuseks; vigade otsimine ja kõikjal halva nägemine, mida nüüd nimetatakse tähelepanelikkuseks ja isegi südamevaluks hingede pärast. Kuid Jumal nimetab seda kõike ühe nimega – patt. Ja see patt viib meid usuelus tagasi ega lase meis valmida Kristuse kuju.

Ja ärme imestame, kui ma ütlen, et siin on üheks põhjuseks kui mitte peapõhjuseks hingamispäeva mitte õige pühitsemine. Hingamispäeva pidamine või pühitsemine on meie usuelu kvaliteedi indikaatoriks. Kuidas me pühitseme hingamispäeva, sellega me näitame, kuidas me suhtume ka kõigisse teistesse Jumala käskudesse.

Rääkides hingamispäevast, kirjutab Ellen White Tunnistuste 4. köites lk. 247: "Jumal on andnud meile oma käsud mitte ainult selleks, et me neid usuksime, vaid et me neid täidaksime." "Siin on need, kes peavad Jumala käske" (Ilm.14,12), armastame me öelda endi kohta. Ja teistele, kes rõhutavad usu tähtsust, ütleme: "Usk ilma tegudeta on surnud" (Jak.2,26). Eks need samad sõnad mõista kohut meiegi üle.

Jällegi oleme me harjunud teistele meelde tuletama – Jak.2,10.11: "Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. Sest see, kes on öelnud: "Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: "Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks." Me ütleme, et kui sa nüüd pead kõiki teisi käske, aga astud üle hingamispäeva käsust, siis oled sa saanud käsust üleastujaks. Kuid ärme unustame, et Jumal rakendab neid sõnu samahästi ka meie kohta – ja veelgi karmimalt, kuna me meid hästi teame.

Õndsakskiitmiste mäelt kostab iga seitsmenda päeva adventistini Jeesuse hoiatav hääl – Mat.5,20: "Ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki." Milles seisnes nende puudujääk? Jeesus vastab – Mat.23,3: "Nad ütlevad küll, aga ei tee." Kas meie õigus on palju parem või palju ülem või palju suurem variseride omast, kes ütlesid küll, aga ei teinud?

Ja siis veel hoiame teiste jaoks ikka meeles Jes.58,13.14: "Kui sa hingamispäeval peatad oma jalga [täpsemas tõlkes: "kui sa võtad oma jala hingamispäeva pealt" ehk "kui sa lakkad hingamispäeva jalge alla tallamast"] ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks, Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Jehoovast: mina sõidutan sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga! Jah, Jehoova suu on rääkinud!"

Hea on tuletada seda meelde teistele, kes hingamispäeva ei pea, aga tõele au andes tuleb tunnistada, et see manitsus oli mõeldud enda arvates hingamispäeva pidavale rahvale. Oma praktilises elus olid nad läinud tõest nii kaugele, et Jumal ei näinud neid enam hingamispäeva pidajatena vaid hingamispäeva rikkujatena! Nad vajasid tõsist reformatsiooni ka hingamispäeva õiges pühitsemises. Ja seda vajame ka meie.

Ellen White kirjutab: "Jeesuse teenrid peaksid noomima neid, kes ei mõtle hingamispäeva peale, et seda pühaks pidada. Nad peaksid heatahtlikult ja pühalikult noomima neid, kes kalduvad hingamispäeval vestlusesse maailmalike asjade üle ja samal ajal nimetavad end hingamispäevapidajateks" (2T 704).

Sellel ja paljudel teistel põhjustel on meie seas levinud hingamispäeva osaline pidamine – seda aga ei saa enam nimetada hingamispäeva pühitsemiseks. Selle kohta kirjutab Ellen White: "Issand ei võta vastu hingamispäeva osalise pidamise ja see mõjub halvemini patuste meeltele kui et sa ei nimetakski ennast hingamispäeva-pidajaks. Nad panevad tähele, et sinu elu räägib vastu sinu usule, ning nad kaotavad usu kristlusesse" (4T 248).

Hingamispäeva osalist pidamist nii ajaliselt – hilinedes reede õhtul ja asudes varem tööle hingamispäeva õhtul – kui ka kvaliteedilt võib nimetada Jumala petmiseks, niisamuti nagu kümnise mittemaksmist. Kuulub ju seitsmes osa meie ajast Jumalale, nagu ka kümnes osa meie sissetulekust. Ja see tuleb anda Jumalale nagu kohus.

Seepärast kostab Siinailt meilegi Jumala piksesarnane hääl – 2.Ms.20,8-11: "Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle."

Kui Iisraeli rahvas neid sõnu kuulis, siis ta värises aukartusest. Kuidas mõjuvad need sõnad meile? Hingamispäeva pidamisega näitame, kuidas me suhtume Jumalasse, kes selle püha päeva sisse seadis. Aga prohvet Saamueli läbi ütleb Ta – 1.Sam.2,30: "Kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind ei pane mikski, on põlastusväärt!" Õpime siis austama Jumalat mitte ainult sõnade vaid ka tegudega!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv