Jumala Tall
17.01.2015 - (1469)

Tänase piibliuurimise sissejuhatuseks loeme kolm kirjakohta Piibli esimesest raamatust. (1) 1.Ms.2,16.17: "Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"" See oli Jumala käsk ehk seadus. (2) 1.Ms.3,6: "Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi." See oli Jumala käsust ehk seadusest üleastumine. (3) 1.Ms.3,21.23: "Ja Jehoova Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga... Siis saatis Jehoova Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud." See oli tulemus.
Siit küsimus: kas Jumal tegi ikka nii, nagu Ta oleks pidanud tegema, nagu Ta oli oma käsus (seaduses) sätestanud? Me lugesime kolm fakti: (1) oli käsk, millest üleastumine pidi tähendama surma sellel samal päeval; (2) toimus sellest käsust üleastumine; (3) loeme elu jätkumisest, tõsi küll – mitte enam Eedeni aias! Ja see inimelu on jätkunud kuni tänapäevani!
Mis siis ikkagi juhtus sellel päeval? Inimene tegi pattu ja teenis ära surma – selles pole kahtlust. Aga mida tegi Jumal? Jumal ei tee väärust. Kuid Jumal, kes on armastus, et saanud jääda käed rüpes pealt vaatama, kuidas Tema lapsed Aadam ja Eeva surevad. Tegelikult oli Jumal oma tarkuses mõelnud sellele patustamise võimalusele juba varem – palju varem – ning teinud ettevalmistusi inimese päästmiseks surmast. Johannes kirjutab, et Jeesus on maailma algusest tapetud Tall. Just nii tõlgivad paljud vanemad piiblitõlked Ilm.13,8. Peetrus lisab selgituseks – 1.Pet.1,18-20: "...teades, et teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu Talle kalli verega, kes küll oli ette määratud enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ilmsiks teie pärast."
Tall tapeti maailma alguses. Iga tapetud tall sümboliseeris Jumala Talle, kes, kokkuleppes Isaga, oli lubanud oma elu hinnaga lunastada inimesed, kui nad peaksid patustama. See on evangeelium. Ja evangeelium on "igavene" (Ilm.14,6), nagu Jumal on igavene. Kolgata rist oli igavikust alates varjul Jumala südames! Kui inimene patustas, võttis see juba konkreetsemad piirjooned, sest samal päeval tapeti tall, kelle nahaga kaeti Aadama ja Eeva alastiolek. Ja see esimese talle surm oli juba prohvetikuulutus Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu (Joh.1,29). Et see tõesti nii oli, sellest tunnistab ka sealsamas inimesele antud tõotus – 1.Ms.3,15: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema Seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" See oli tõotus Lunastajast, aga kõik Jumala tõotused on Jah ja Aamen (2.Kor.1,20).
Kas tõesti polnud mingit teist võimalust? Kas ei võinud Jumal sellel päeval, mil inimene patustas, muuta oma seadust, tühistades selle oma käsu, millest inimene oli üle astunud, sest "kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist" (Rom.4,15). Riigikogu annab pidevalt välja "seaduse muutmise seadusi", kas ei võinud seda teha ka Jumal? Aga kuidas tühistada või muuta see, mis on püha, õige ja hea (Rom.7,12), mis on taganud õnne ja julgeoleku Jumala maailmas juba igavestest aegadest? Inimesed muudavad oma riigi konstitutsiooni, sest inimesed on ise muutlikud, kuid Jumala "juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jak.1,17). Laulja ütleb Jumala kohta – Ps.89,15: "Õigus ja õiglus on Su aujärje alus."
Jumala aujärg on taevas. Seal valitseb õigus ja õiglus. Seal valitseb kord, aga korra aluseks on seadus. Seadus taevas! On see võimalik? Paulus ütleb – Rom.4,15: "Kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist." Kas taevas on olnud üleastumist? Kas taevas on tehtud pattu? On! Lutsifer tegi (Hes.28,16). Ja tema järel veel tervelt kolmandik taeva ingleid (Ilm.12,4). Olukord läks nii hulluks, et puhkes sõda (Ilm.12,7-9). Kui taevas on fikseeritud üleastumisi, siis on seal ka seadused. Millisel kujul? Jumal teab! Aga nad on seal olemas. Kogu Jumala loomingus valitseb äärmine täpsus ja kord. Muuta mõnd vähimatki seadust tähendaks viia kõik tasakaalust välja ning avada uks kaosele. Sest kui on võimalik muuta ühte seadust, siis on võimalik muuta ka teist... kolmandat... kõiki!
Jälgides Saatana tegevust siin maa peal, pole raske järeldada, mida ta taotles taevas! Milleks selline jäik kord? Vabadust! Rohkem vabadust! Kuid ajalugu on näidanud, et just vabaduse lipu all on tehtud kõige jäledamaid tegusid, kõige jälgimaid, kõige kohutavamaid patte! Jah, Saatan oli kord üks suur vabadusvõitleja! Ja kui inimene patustas – kuidas ta siis soovis, et Jumal muudaks oma seadust või tühistaks selle, et inimest päästa! Muutes kas või vähimatki seadust, oleks Jumal näidanud, et Ta saab isegi aru, et Tema seadused pole täiuslikud ja neid tuleb muuta ning neid on võimalik muuta – ja sellega oleks avatud tee ka Saatana õigeksmõistmiseks! Hoopis Jumal oleks jäänud süüdi, et Ta oli ilmaaegu nõudnud seaduste täitmist, mis polnud üldsegi mitte vajalikud!
Ärgu nüüd keegi nii aru saagu, nagu oleks kehtiva korra säilitamine, oma seadustele kuulekuse nõudmine olnud Jumalale prestiizi küsimus. See oli universumi õnne ja heaolu küsimus. See oli sõna otseses mõttes elu küsimus, sest Jumal oma tarkuses teadis, et vaid nende seaduste täpne täitmine tagab elu ja heaolu. Jumal lubas Saatanal eksperimenteerida oma vabadusega ja muudetud seadustega sellel planeedil, kuid kui väga ka Saatan on püüdnud, pole tal õnnestunud saavutada midagi paremat Jumala valitsemisest. Vastupidi – kogu universum on näinud, millised kohutavad tagajärjed toob kaasa Jumala seaduste eiramine. Ja meie oleme seda näinud ja tundnud ja kogenud!
Kui esimene inimpaar oli söönud keelatud puust, oli Jumalal selge, et inimene on patustanud ja peab surema. Jumalal oli inimesest, kelle Ta oli äsja loonud ja kelle Saatan oli eksitanud, väga kahju. Ja Ta teadis, mida teha – Ta oli sellele juba ammu mõelnud ning teinud plaani – lunastusplaani. Jeesus ütles: "Mina suren patustanud inimese eest, kandes üleastumise karistuse."
Mõni tahaks võib-olla öelda: "Sa liialdad! Kahe inimese sellise tühise üleastumise pärast annab Jumala Poeg oma elu!" Tõsi, meie aja inimesed ei nimetakski seda üleastumist patuks! Olen kohanud kristlasi, kes naeravad sellise mõtte üle, et mingi puu vilja söömine oleks olnud patt... Kuid Jumal ei naernud. Võib-olla ta koguni nuttis ning pakkus oma elu lunahinnaks inimeste pattude eest.
Jah, Aadama ja Eeva selle "tühise" patu pärast tapeti tall, kes sümboliseeris Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu (Joh.1,29). Jeesus on see maailma algusest tapetud Tall! (Ilm.13,8). Kui Aadam ja Eeva ning nende järeltulijad poleks enam iial rohkem patustanud, oleks ikkagi Jeesus tulnud ja ohverdanud oma elu, sest "patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" (Rom.6,23).
Surm tuli maailma sel samal päeval, mil Aadam ja Eeva patustasid. Tapeti tall, kelle nahast valmistati riided, mis katsid Aadama ja Eeva alastioleku. See on sümbol Kristuse õigusest, mis katab kahetseva patuse. Paulus kirjutab Rom.6,3: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse?" Ning taas – Gal.3,27: "Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!" Tunnistades usu kaudu Kristuse surma kui ohvrit meie pattude eest, saame me kaetud Tema õigusega ega seisa püha Jumala ees enam alasti.
Keegi võib küsida: Kas ei võinud keegi teine võtta inimese süü enda peale ja surra inimese eest – näiteks mõni ingel? Võimalik, et mõni ingel ennast pakkuski, saades teada, et nende armastatud Juht Jeesus pakkus ennast lunahinnaks inimeste pattude eest. Kuid ainult Looja võis lunastada loodu, ainult Käsuandja võis lunastada käsust üleastuja! Ainsaks alternatiiviks oleks olnud üleastuja surm – igavene surm, täielik hukkumine! Kuid Jumal ei valinud seda teed. Siit näeme, kuidas Jumal meid armastab! Johannes kirjutab – Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et Temal oleks igavene elu!" Lunastusplaani kohaselt pidi Jumala Poeg sündima siia maailma "naisest" – kogudusest – ühe neitsi kaudu (Jes.7,14), elama laitmatut elu – eeskujuks kõigile Jumala lastele – ning surema lunastavat surma – päästmiseks kõigile Jumala lastele.
See Jumala plaan meeldis ka Saatanale. "Nüüd on Jumala Poeg minu käes ja ma võidan Tema!" hõiskas ta. Ja ta läks ennast täiendama. Tal oli edu, suur edu... Tal oli ka salalootus: ehk Jumal korrigeerib oma seadusi ja päästab sellega oma Poja! Siis on ta võitnud ja üsna kergesti!
Kuid Jumal ei teinud oma seadustesse mitte vähimaidki parandusi – sellel lihtsal põhjusel, et – nagu ütleb Laulja – Ps.19,8: "Jehoova käsuõpetus on laitmatu" ja taas – Ps.119,137: "Sina oled õige, Jehoova, ja Su seadused on õiglased!" Kui muuta ühte õiget, õiglast ja laitmatut asja, siis ei ole see enam õige, õiglane ja laitmatu! Laitmatu asi on täiuslik, seda ei saa enam paremaks muuta – ja just selline on Jumala seadus! Jeesus oli valmis enne surema, kui muutma, s.t. rikkuma seda täiuslikku seadust! Jumal teadis, kui hukatuslikud tagajärjed sellel oleksid!
Gal.4,4: "Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ja sai käsu alla." Kuidas küll püüdis Saatan meelitada, hirmutada, kavaldada Jeesust patustama – Jumala tahte vastu tegutsema, Jumala käskudest üle astuma! Jeesus hoidis tugevasti kinni Jumala, oma Isa käest ning võitis kõik kiusatused. Paulus kirjutab – Heb.4,15: "Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta." Flp.2,8: "Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani."
Tema surmast kirjutab evangelist Johannes – Joh.19,30: "Kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles Ta: "See on lõpetatud!" Ja Ta nõrgutas pead ning heitis hinge." Mis on lõpetatud? Oleme kuulnud kristlasi ütlemas: "Oma surmaga kaotas Kristus käsu! Kristus lõi käsud risti!" Kui Jumal oleks nii teinud, siis me Teda küll targaks pidada ei saaks: Milleks ohverdada oma Poeg käsust üleastujate vabastamiseks karistusest ja samal ajal kuulutada käsk kehtetuks! Milline õnnetu möödalaskmine! Käsu kehtetuks kuulutamisest piisab ju täielikult sellest üleastujate rehabiliteerimiseks! Kirjutab ka Paulus – Rom.4,15: "Kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist." Kas Jeesuse surm oli tõesti eksitus? Veel enam – kas Jeesus kannatas ja suri selleks, et anda Saatanale õigus!
Ei! Kristus suri sellepärast, et püha, õige ja hea Jumala püha, õiget ja head käsku polnud võimalik muuta, ohtu seadmata kogu universumi heaolu! Oma surmaga tegi Kristus Jumala seaduse "suureks ja võimsaks" (Jes.42,21), päästes inimese samal ajal sellest üleastumise karistusest. Paulus kirjutab sellest nii – Kol.2,14: "Ta kustutas meie kohta käiva võlakirja ühes selle sätetega; see oli meie vastu ja selle Ta kõrvaldas, seda risti külge naelutades." Meie patud, meie üleastumised on see meie kohta käiv võlakiri! Jeesus kustutas selle võla – meie võla – lastes selle naelutada koos endaga risti külge!
Kui Jeesus ütles: "See on lõpetatud!" siis tähendas see seda, et inimese lunastamiseks oli ohver toodud; inimese lunastamine oli lõpetatud. Muidugi lõpetas see ka tseremoniaalteenistuse vajalikkuse – milleks enam teenida varju juures, kui oli saabunud tegelikkus! Selle märgiks kärises lõhki templi eesriie ülemisest otsast alumiseni (Mat.27,51). Kristuse hülgamisega lakkasid juudid olemast Jumala erirahvas ja seepärast kirjutab Paulus – 1.Kor.7,19: "Ümberlõikamine ei ole midagi ja eesnahk ei ole midagi, vaid tähtis on Jumala käskude pidamine." Ümberlõikamine oli Jumala lepingu märgiks juutidega – see kaotati nüüd. Jumala käskude pidamine on aga olnud Jumala rahva tunnus kõikidel aegadel, ja see jääb selleks igavesti. Ilmutuse raamatus on ettekuulutus Jumala rahvast päris viimasel ajal, kohtuajal – vahetult enne Kristuse tagasitulekut – ja seal on neid kirjeldatud nii – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" Kristuse surmaga kadusid ka kõik viimased kahtlused taevaste olevuste meeltest, mille tulemusena lõpetati Saatana viisa taevasse. Jeesus nägi seda prohvetlikus pildis, kui Ta ütles oma jüngritele – Luk.10,18: "Ma nägin Saatana nagu välgu taevast maha langevat!"
Kui Aadam kuulis lunastusplaanist, oli ta kindlasti shokeeritud ning sellest hetkest kuni oma elu lõpuni vihkas ta pattu kogu südamest ning ei väsinud jutustamast oma järglastele oma kohutavast eksimusest ja selle tagajärgedest. Tema patu pärast annab oma elu tema Looja – Jumala Tall!
Sõber, kas sina oled patustanud? Kas sa tahad ikka veel patustada? Või arvad sa, et Jumala käskudest üleastumine polegi enam patt? Jumal otsib endale rahvast, kellele meeldib Tema valitsus, kellele meeldivad Tema seadused ja käsud. Sa oled vaba. Sa võid valida, kas seada oma elu Jumala riigi konstitutsiooni järgi, või minna kaasa Saatana pettusega suurest vabadusest, mis on tegelikult patuorjus, mille lõpptulemus on igavene surm. Jah, sa oled kuulanud Saatanat – kõik me oleme teda kuulanud ja patustanud, kuid me võime teha uue parema valiku ja jääda selle juurde igavesti. Jumala tõotus kõlab – 1.Joh.1,7: "Kui me käime valguses, nõnda nagu Tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust." Valime valguse. Käime valguses, käime Jeesuse järel, elame Tema Sõna järgi, lootes täielikult Jumala armule – ja Jeesus viib meid tagasi sinna koju, kust meie esivanemad Aadam ja Eeva pidid kord kurvalt lahkuma.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv