Rõõmuga ohverdamine
17.02.2007 - (1613)

Oli nelipühipäev ja rahvas voolas kirikusse. Kiriku uksel anti igale sisenejale mõned tulipunased nelgid, mis sümboliseerisid selle päeva pidulikku meeleolu. Inimesed kuulasid osavõtlikult piiblilugemist Apostlite tegude raamatust, kuidas nelipühipäeval "taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus [jüngrid] istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast" (Apt.2,2.3).
Peale mõningaid muusikaettekandeid algas jutlus. "Issanda Vaim on meie peal," alustas kõneleja.
"Nagu võimas tuul taevast," hüüdis üks naine esimesest pingireast ja viskas ühe nelgi altari poole.
Pastor alustas uuesti: "Issanda Vaim on meie peal..." Ta ei jõudnud seegi kord kaugemale, sest sama naine hüüdis veelgi entusiastlikumalt: "Nagu tulekeeled, nagu lõhestatud tulekeeled!" Ja jälle viskas ta ühe tulipunase nelgi altari poole.
Kõneleja vaatas üksisilmi selle naise poole ja ütles: "Nüüd viska ka oma rahakott!" – mille peale naine vastas: "Pastor, te just vaigistasite tuule ja kustutasite tule!"
Jah, kahjuks, nii mõnegi inimese vaimulik innukus raugeb, kui mainitakse annetamist või – veel enam – ohverdamist. Kuid tõde on see, et kogu Jumala töö siin maailmas seisab ülal annetuste ja ohvrite najal! Ja mitte ainult rahaliste, vaid ka ajaliste ja füüsiliste ja emotsionaalsete ja intellektuaalsete ohvrite najal. Me saame nii palju erinevaid asju annetada ja ohverdada Jumala töö edendamiseks, igavese evangeeliumi kuulutamiseks, vaeste ja abivajajate aitamiseks! Ja enda vaimulikuks kasvamiseks – sest kuidas me saame kasvada kristlikus ohvrimeelsuses, kui me ei praktiseeri ohverdamist!
Kuid täna me räägime otseselt materiaalsete väärtuste annetamisest või ohverdamisest. Ja näitame, kuivõrd tore see võib olla – kuidas seda tehes võib meie vaimulik innukus koguni kasvada ning ohvri toomise päev võib saada meile kõigile pidupäevaks!
Ei, meie kogudus ega meie koguduste liit ei ole praegu rahalistes raskustes! Nii et see teema ei ole tõstatatud suurte summade kogumise eesmärgil! See ei ole üleskutse täna ega lähemal ajal ohvrimeelselt annetada. See on lihtsalt meeldetuletus sellest, et annetamine ja ohverdamine on jumalateenistuse osa ja see võib tuua meile suuri õnnistusi, nagu kõik teisedki jumalateenistuse osad ja vormid.
Üks näide sellisest rõõmsast annetamisest ja ohverdamisest leidub Piiblis 1. Ajaraamatu 29. peatükis, kus on kirjas lugu sellest, kuidas Taavet juhtis iisraellasi annetama ja ohverdama Templi ehituseks. Sealt loeme esimesest kuni kaheksateistkümnenda salmini:
"Ja kuningas Taavet ütles tervele kogudusele: "Minu poeg Saalomon, ainus Jumala valitu, on noor ja vilumatu, aga töö on suur, sest see palee ei ole inimese jaoks, vaid on Jehoova Jumalale. Seepärast olen ma kõigest jõust hankinud oma Jumala koja tarvis kulda kuldasjadeks, hõbedat hõbeasjadeks, vaske vaskasjadeks, rauda raudasjadeks, puid puuasjadeks, karneoolikive ja ilustuskive, kõva lupja ja mosaiikkive, kõiksugu hinnalisi kive ja marmorit suurel hulgal.
Ja veel enam, kuna mu Jumala koda on mulle armas, siis ma annan oma isiklikust kulla ja hõbeda varast oma Jumala koja heaks, lisaks kõigele sellele, mis ma pühakoja tarvis olen hankinud: kolm tuhat talenti kulda, Oofiri kulda, seitse tuhat talenti selitatud hõbedat kodade seinte kardamiseks, kulda kuldasjadeks, hõbedat hõbeasjadeks ja igasuguseks seppade käsitööks. Kes tahaks täna vabatahtlikult ka oma kätt Jehoova heaks täita?"
Ja perekondade peamehed, Iisraeli suguharude vürstid, tuhande- ja sajapealikud ning kuninga tööde ülevaatajad andsid vabatahtlikke ande. Nad andsid Jumala koja töö heaks viis tuhat talenti ja kümme tuhat adarkoni kulda, kümme tuhat talenti hõbedat, kaheksateist tuhat talenti vaske ja sada tuhat talenti rauda. Ja kellel leidus kalliskive, andis need Jehoova koja varanduste hulka geersonlase Jehieli käe alla.
Ja rahvas rõõmustas nende vabatahtlike andide pärast, sest nad olid rõõmsa südamega Jehoovale ande andnud; ja kuningas Taavetki oli üpris väga rõõmus. Ja Taavet kiitis Jehoovat terve koguduse silma ees.
Taavet ütles: "Ole kiidetud, Jehoova, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Jehoova, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal! Sinul, Jehoova, on kuningriik ja Sa oled ennast tõstnud kõigile peaks! Rikkus ja au tulevad Sinult, Sina valitsed kõike, Sinu käes on jõud ja vägi, Sinu käes on kõike teha suureks ja tugevaks! Ja nüüd, meie Jumal, me täname Sind, ja me ülistame Sinu aulist nime! Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb Sinult ja Sinu käest oleme Sulle andnud! Sest me oleme võõrad Su ees ja majalised, nõnda nagu kõik meie vanemad! Meie päevad maa peal on otsekui vari ja lootust ei ole! Jehoova, meie Jumal, kogu see rikkus, mille oleme hankinud, et ehitada Sulle koda, Su pühale nimele, on Sinu käest, ja Sinu oma on kõik! Ja ma tean, mu Jumal, et Sina katsud südame läbi ja tunned aususest rõõmu! Mina olen siirast südamest kõike seda vabatahtlikult andnud ja olen nüüd rõõmuga näinud, et ka Su rahvas, kes siin on, on Sulle vabatahtlikult andnud! Jehoova, meie vanemate Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal, hoia seesugust meelsust igavesti oma rahva südames ja juhi nende süda enese poole!""
1. Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist õige perspektiivitundega. Ta ütles: "Töö on suur, sest see palee ei ole inimese jaoks, vaid on Jehoova Jumalale."
Mõelge, kuidas see mõjuks meie koguduse elule, kui me alati mõistaksime ja tunnetaksime, et kõik, mis me ohverdame – oma aja, talendid, töö ja vahendid – ei ole antud inimestele, vaid suurele Jumalale! Inimesed võivad mitte hinnata meie ohvrit, nad võivad vahel seda isegi arvustada, kuid Jumal hindab seda alati. Jumal teab, et me oleme andnud oma parima ja Tal on sellest väga hea meel ning Ta tasub iga meie jõupingutuse rikkalikult.
Ka Paulus julgustab meid asjadesse selliselt suhtuma; ta kirjutab – Kol.3,23.24: "Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga! Te teenite Issandat Kristust!"
2. Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist õige jõupingutusega. Ta ütles: "Seepärast olen ma kõigest jõust hankinud oma Jumala koja tarvis kulda kuldasjadeks, hõbedat hõbeasjadeks, vaske vaskasjadeks, rauda raudasjadeks, puid puuasjadeks, karneoolikive ja ilustuskive, kõva lupja ja mosaiikkive, kõiksugu hinnalisi kive ja marmorit suurel hulgal."
Koguja annab tarka nõu – Kog.9,10: "Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!"
Näete, meid ei kästa ka üle pingutada! Tehkem kõike jõudu mööda ehk siis kogu selle jõuga, mille oleme Jumalalt saanud! Nii on meie elu ja jõud õigesti kasutatud ja meil ei ole kahju asjatult elatud aastate pärast.
3. Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist õige südamega. Ta ütleb: "Kuna mu Jumala koda on mulle armas."
Mis on meile armas? Kus on meie süda? Jeesus ütles – Mat.6,21: "Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!" Kas on Jumal ja Tema koda meile armas – meie kallis vara! Kui on, siis õhutab see meid selles suunas ka midagi praktiliselt tegema.
4. Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist õige eeskujuga. Ta ütleb: "Ma annan oma isiklikust kulla ja hõbeda varast oma Jumala koja heaks, lisaks kõigele sellele, mis ma pühakoja tarvis olen hankinud: kolm tuhat talenti kulda, Oofiri kulda, seitse tuhat talenti selitatud hõbedat kodade seinte kardamiseks, kulda kuldasjadeks, hõbedat hõbeasjadeks ja igasuguseks seppade käsitööks."
See oli väga suur ohver! See meenutab Jeesuse ohvrit, kes – nagu me teame ja tänulikult tunnustame – andis kõik! Paulus kirjutab – 2.Kor.8,9: "Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie Tema vaesusest saaksite rikkaks." Jeesus ohverdas kõik meile! Milline ohverdamise eeskuju! Ja ka Taaveti eeskuju oli hämmastav!
5. Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist õige üleskutsega. Ta ütles: "Kes tahaks täna vabatahtlikult ka oma kätt Jehoova heaks täita?"
Eeskuju andmine on hea; eriti hea on see siis, kui sellega kaasneb ka üleskutse järgida seda eeskuju. Jeesus ütles sageli: "Järgi mind!" Pauluski ütles: "Järgige minu eeskuju" (Flp.3,17). Andkem meiegi head eeskuju; see tähendab palju! Öeldakse, et eeskuju on nakkav!
Näeme, et Taavet alustas seda ohvriannetuse kogumist igas mõttes õigesti. Ja tulemus oli vapustav! Kõik ruttasid tooma oma vabatahtlikke ohvriande. Ja need olid suured ohvrid! Ja mis kõige olulisem: nad tõid neid rõõmuga! Pühakiri teatab: "Ja rahvas rõõmustas nende vabatahtlike andide pärast, sest nad olid rõõmsa südamega Jehoovale ande andnud; ja kuningas Taavetki oli üpris väga rõõmus. Ja Taavet kiitis Jehoovat terve koguduse silma ees."
Keegi on öelnud, et on olemas kolme tüüpi andjaid. Esimene tüüp sarnaneb tulekivile; seda tuleb millegagi lüüa, alles siis lendavad sädemed. Teine tüüp sarnaneb käsnale; mida enam seda pigistada, seda enam see annab. Ja kolmas tüüp sarnaneb meekärjele; see annab pidevalt, alati ülevoolates magusaga! Millist tüüpi oled sina? Milline sulle meeldiks olla?
Varsti peale Korea sõja lõppemist külastasid seda maad kaks ärimeest, kes reisisid seal bussiga ringi misjonärist giidi juhtimisel. Ühel põllul nägid nad noort poissi vedamas atra. Üks ärimees ütles kaastundes, kui vaesed peavad küll olema need farmerid. Misjonär vastas, avaldades neile tõelise põhjuse, miks nad nägid sellist vaatepilti. Ta ütles, et peale sõda soovis see perekond toetada kiriku ehitamist, kuid neil polnud annetamiseks raha. Nii müüsid nad oma härja ja andsid raha kogudusele. Seepärast veavad nad sel kevadel atra ise.
Peale vähest vaikust ütles üks ärimees: "See oli alles ohver!" Misjonär vastas: "Nad ei pea seda paljuks. Nad on tänulikud, et neil oli härg, keda müüa."
L. Raja on kirjutanud: "Ei tee alati see, mida inimene omab, teda rikkaks. Ega tee vältimatult see, mida ta ei oma, teda vaeseks. Kindel on üks: see, mida inimene annab, teeb teda rikkaks! Issand, õpeta mind andma, jagama omast, ja õpeta mind vastu võtma, et võiksin jagada teistele! Sest anda ei saa ilma saamata ja saada ei saa ilma vastu võtmata."
Annetamise tõeline saladus peitub meie endi täielikus üleandmises Kristusele. Kui oleme andnud ennast, kuulub Temale ka kõik muu – meie raha, meie investeeringud, meie aeg ja meie võimed. Jah, annetades ja ohverdades oleme me Jumala omast võtnud ja andnud Temale! Just seda tunnistas Taavet, kes lõpetas oma õnnistuspalve sõnadega: "Jehoova, meie vanemate Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal, hoia seesugust meelsust igavesti oma rahva südames ja juhi nende süda enese poole!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv