Kallis sõber
17.03.2007 - (1805)

Joh.15,13-15: "Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest! Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud."
Me räägime sageli armastusest kui ülimast voorusest. Jumal on armastus. Armastage üksteist. Me räägime ka, et armastust on mitmesugust. On Jumalik armastus ja on inimlik armastus. On intiimne armastus ja on vennalik armastus. Ja siis on olemas veel enesearmastus ja koguni rahaarmastus... Kõik need polegi nii positiivsed nähtused.
Kuidas aga teisisõnu nimetada positiivset, tõelist, õilist armastust? Kas me ei võiks nimetada seda sõpruseks? Jeesus, kes väga armastas oma jüngreid, nimetas neid oma sõpradeks. Sõprus on tõeliselt väärt asi. Tark Saalomon kirjutab – Õps.17,17: "Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!" Ja – Õps.18,24: "Mõni sõber on ustavam kui vend!"
Tõsi, siin ilmas pole midagi päris täiuslikku, ja nii on ka viimati tsiteeritud salmis kirjutatud veel, et "on sõpru, kes üksteist maha löövad" ja Jeesuselgi oli üks sõber, kes Tema reetis. Nii et ka sõpruses võib esineda hälbeid. Usklikke inimesi lausa hoiatatakse – Jak.4,4: "Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks."
Need erandid siiski ei vähenda tõelise sõpruse väärtust, nagu ka hälbed armastuse mõistmises ja väljendamises et muuda armastust negatiivseks nähtuseks. Armastus on hea ja sõprus on hea. Ja paljuski on sõprus armastuse praktiliseks näitajaks.
Me kõik vajame sõpru ja mida rohkem meil neid on, seda õnnelikumad me oleme. Kuid kas me ka mõistame, mis teeb inimestest sõbrad. Mõni arvab, et ta saab sõpru osta, nagu ta ostab endale kõiki häid ja vajalikke asju. Sellised ostetud sõbrad aga vajavad pidevat juurdemaksmist ja kui sa enam ei maksa, kaovad ka sellised sõbrad.
Tõelised sõbrad tekivad või moodustuvad ühiste huvide või vastastikuse lugupidamise või kiindumise alusel. Ei kesta igavesti sõprus, kus üks aina annab ja teine aina võtab – isegi mitte pühade seas! Püsivas sõpruses annavad mõlemad ja saavad mõlemad.
Parimad sõbrad on need, kes aitavad üksteist hädaajal. Ja kui kaugele võib see aitamine minna armastuses ja sõpruses, sellest räägib üks tõestisündinud lugu.
Solomon Rosenberg, tema naine ja kaks poega ning tema isa ja ema arreteeriti ning pandi natside koonduslaagrisse. See oli töölaager, kus kehtis lihtne reegel: seni, kui sa jaksad teha tööd, lubatakse sul elada. Rosenberg nägi, kuidas tema isa ja ema viidi likvideerimisele ning ta teadis, et järgmisena viiakse tema noorem poeg David, sest David oli alati olnud nõrguke laps.
Iga päev, kui Solomon Rosenberg naases töölt barakkidesse, otsis ta oma perekonnaliikmeid. Kui ta nad leidis, embasid nad üksteist ja tänasid Jumalat veel ühe elupäeva eest.
Ühel päevalt töölt tulles aga ei leidnud ta neid armsaid nägusid. Lõpuks leidis ta oma vanema poja, Joshua, nurgas kõveras nutmas ja palvetamas. Poeg kogus end ja ütles isale: "Täna ei jaksanud David enam töötada. Nad tulid talle järele." "Aga kus on ema?" küsis isa. "Oo, isa," ütles poeg, "kui nad tulid Davidile järele, siis ta kartis ja nuttis. Ema ütles: "Ei ole põhjust midagi karta, David." Ja ta võttis pojal käest kinni ja läks koos temaga."
Jeesus ütles: "Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!" Tugevaimad perekonnad on need, kus kõik on omavahel suured sõbrad. On ilus ja hea, kui lähedased inimesed ütlevad üksteisele: "Ma armastan sind." Kuid veelgi parem on, kui nad näitavad oma siirast sõprust oma tegudega.
Ärgu jäägu kellelegi muljet, et ainult emad oskavad olla oma lastele tõelised sõbrad. Seepärast ma jutustan ka ühe loo isast, kes oskas olla oma pojale tõeline sõber.
See viib meid tagasi aega, mil kõikjal käidi veel jalgsi. Üks väike poiss ootas pikisilmi ühe oma sõbra sünnipäeva, kuid kui see päev jõudis kätte, märatses väljas selline lumetorm, et ükski hoolitsev isa ei laseks sellise ilmaga oma väikest last välja. Poiss aega soovis nii väga minna ja ütles isale, et kõik teised isad lubavad oma lastel minna, miks tema ei usalda oma poega, et ta saab hakkama. Lõpuks isa ütles: "Hea küll, mine siis."
Rõõmsalt pani poiss et riidesse ja asus teele. Tugevas tuisus oli nähtavus peaaegu null ja edasiliikumine nii raske, et väikesel poisil kulus üle poole tunni, et jõuda umbes poole kilomeetri kaugusele sõbra majani. Helistades uksekella, pööras ta pilgu hetkeks tee poole, mida mööda ta oli tulnud, ja talle näis, nagu oleks üks vari lahkunud seda teed pidi pimedusse. See oli tema isa. Ta oli järginud teda igal sammul, et olla kindel, et ta jõuab turvaliselt kohale.
Tõeline sõprus tähendab suurimat armastust, suurimat andestust, suurimat kannatlikkust, suurimat kasulikkust, kõige avatumat suhtlemist, kõige õilsamat kannatamist ja (enese)ohverdamist, üksteise eest kostmist, üksteise kaitsmist, parima nõu andmist ja kui vaja, ka kõige karmima tõe väljaütlemist.
Vaadelgem mõningaid tõsiasju sõpruse kohta.
1. Sõprust soodustavad ja tugevdavad ühised väärtused, huvid ja eesmärgid. Sellepärast ongi meil sageli koguduses suuremaid sõpru kui oma sugulaste seas! Meil on ühised väärtused ja eesmärgid. Ja kui meil on ka veel ühised huvid või lausa hobid, siis on tee avatud suureks sõpruseks.
Sellega seoses soovin ma osutada tähelepanu Temale, kellest me sageli laulame kui oma parimast Sõbrast. Kes see on? Muidugi Jeesus. Meie tuntud laul ütleb: "Oh, kui hea on sõber Jeesus, kõige parem sõpradest! ... Sõbrad võivad maha jätta. Tema küll ei jäta meid, vaid meid tahab sõbraks võtta, käia kaasas meie teil." Või jälle: "Kui südames on vaev ja piin, siis aitab sõber Jeesus." Või jälle: "Jeesus on mu ustav sõber, palju teinud on Ta head." Või jälle: "Sind nüüd usaldan, mu Jeesus, mu parim sõber Sa!"
Kuid kas on Jeesus meie parim sõber ka väljaspool meie armsaid ja südamlikke laule? Kas me armastame Temaga suhelda nagu hea sõbraga? Kas me jagame vastastikku oma rõõme ja muresid ja püüame üksteist aidata, üksteisele rõõmu valmistada? Kui meie sõber Jeesus on kurb, kuidas me siis Teda trööstime? Või mõtleme, et kui nimetame Teda oma sõbraks, siis teeb Ta sõbramehe poolest meie heaks kõik, meie aga ei saa Tema heaks midagi teha. Me saame Tema heaks, Tema rõõmustamiseks palju teha! Tehkem siis seda! Ainult selliselt kestab ja süveneb see sõprus. Mäletate, mis ma eelpool ütlesin: "Ei kesta igavesti sõprus, kus üks aina annab ja teine aina võtab – isegi mitte pühade seas! Püsivas sõpruses annavad mõlemad ja saavad mõlemad." See käib ka sõpruse kohta Jeesusega!
Ja tulles lähemale Jeesusele kui meie ühisele suurele Sõbrale, tuleme me lähemale ka üksteisele ja nii tugevnevad ka meie omavahelised sõprussidemed.
2. Sõprust soodustab ja tugevdab ühine tegevus. Ja koguduse sõpruskonnas on meil palju ühistegevust, millest kõige ühisemaks tegevuseks on Jumala riigi edendamine – nii meis enestes kui maailmas. Siin näeme jällegi, kuidas Jeesus soodustab meie sõprust, sest kui me kõik tegutseme koos Temaga, siis tegutseme me ka omavahel koos kristlikus sõpruskonnas.
3. Sõprus on viis näidata üles armastust üksteise vastu. Tõelist sõprust iseloomustavad kõik need omadused, mis iseloomustavad armastustki ja nii võime kuulsast armastuse laulust lugeda ka nii: "Sõprus on pikameelne, sõprus on täis heldust; ta ei ole kade, sõprus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Sõprus ei hävi ilmaski!" (1.Kor.13,4-8).
Sellist sõprust näeb maailmas harva. Churchill olla kunagi öelnud: "Pole olemas igavest sõprust, on vaid igavesed huvid!" Kas meie sõprust hoiab ülal armastust, või meie mingid huvid?
4. Sõprus on see, mille kaudu on tulnud kogudusse 90% selle liikmetest. Ja kõige enam liikmeid läheb kaduma sõprussuhete katkemise pärast! Nii mõnelegi valmistame me pettumuse, olles talle sõbraks vaid nii kaua, kuni oleme saanud ta koguduse liikmeks – ja siis jätame ta üksi.
On ka neid, kes ei paku teisele oma sõprust enne, kui see on vastu võtnud kõik Piibli tõed. Ta õigustab end sellega, et ta ei sõbrusta maailmaga. Jah, me ei peaks sõbrustama maailmaga, kuid me peaksime sõbrustama inimestega selles maailmas, sest ainult nii on meil võimalik neid sellest maailmast välja juhtida! Nii et, kõigepealt sõprus ja siis evangeeliumi teised tõed, mitte vastupidi! See on sõprusevangelism, mis on kõige tõhusam inimeste Kristusele võitmise vahend.
Ameerika Ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson rändas kord koos oma saatjaskonnaga hobuste seljas läbi maa. Nad jõudsid ühe jõe kaldale, millelt tulvavesi oli viinud ära silla. Iga ratsanik pidi ise oma hobuse seljas võitlema end kiirevoolulises jões teisele kaldale. See oli üsna ohtlik. Seal oli ka üks rändur, kes oli jalgsi, otsides meest, kes ta üle toimetaks. Kui mitmel mehel oli juba õnnestunud end võidelda teisele kaldale, küsis võõras president Jeffersonilt, et kas ta ei toimetaks ta üle jõe. Ilma kõhkluseta oli president nõus. Mees ronis hobusele ja varsti olid nad teisel kaldal. Kui ta seal hobuse seljast maha laskus, küsis keegi temalt, et miks ta palus just USA presidendilt seda teenet? Mees oli shokeeritud, sest tal polnud aimugi, et mees, kes oli teda aidanud, oli president. Seejärel ütles ta: "Mina vaatasin teie nägusid, ja mõnesse oli kirjutatud "Ei", tema näkku oli kirjutatud "Jah!"
Annaks Jumal, et meie näkku, kui see on ka pööratud võõraste poole, oleks kirjutatud "Sõber"! Ja annaks Jumal, et kogudus oleks mitte ainult omavahel üks sõprade kogu – mis on imeline asi –, vaid et iga selle liige oleks ka sõprussildade ehitaja väljaspool kogudust.
Oli kaks venda, kelle vahel isa oli jaganud oma vara, kaasa arvatud maa, mida läbis keskelt oja ja mis oli ka piiriks nende valduste vahel. Millegipärast polnud nad rahul, mis väljendus selles, et nad ei rääkinud teine-teisega sõnagi – juba mitu aastat.
Nende kodud asusid üsna üksteise lähedal ja kui nad oma majast väljusid, võisid nad üksteist üle oja näha, kuid nad vältisid vaatamast üksteise poole, suhtlemisest rääkimata.
Ühel päeval võitis üks vend loteriiga suurema summa raha ja otsustas sõita koos naisega Hawaiile mõneks ajaks puhkama ning tal oli ka plaan, mida teha ülejäänud rahaga. Nimelt palus ta kohalikult puusepal ehitada kõrge plankaed tema ja ta venna maa vahele. Ta tellis hea koguse puitu, maksis puusepale ära ja sõitis ise koos naisega puhkusele.
Kuid kohalik puusepp oli kristlane, kes soovis, et vennad saaksid omavahel hästi läbi. Ja nii hakkas ta ehitama... silda üle oja. Kogu seda tööd ja tegemist nägi muidugi teine vend ja tegi sellest omad järeldused. Ja kui kaunis sild oli valmis ja tema vend, kes oli nii kaua ta vastu viha pidanud, puhkuselt saabus, ruttas ta otsekohe üle silla teda rõõmsalt tervitama. Nad embasid ja nutsid ning seejärel vestlesid veel kaua, meenutades oma hallipäist ema ja head isa. Kui lõpuks teine vend hakkas minema üle silla oma koju, ütles ta: Tule täna õhtul meile, meil on põhjust pidutseda!
Vennad elasid veel palju aastaid teine teisel pool oja, kuid nüüd juba sõpradena. Kui kristlasest puusepp oleks ehitanud plangu, oleksidki nad jäänud viha pidama. Olgem meiegi sillaehitajad! Nagu see puusepp – ja nagu see teine Puusepp... Naatsaretist!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv