Sina võid midagi teha
17.04.2010 - (1558)

Kol.1,3-6: "Me täname Jumalat ja oma Issanda Jeesuse Kristuse Isa, palvetades igal ajal teie eest, sest me oleme kuulnud teie usust Kristuses Jeesuses ja teie armastusest kõigi pühade vastu, mis teil on taevasse tallele pandud lootuse pärast, millest te varemalt olete kuulnud evangeeliumi tõesõna kaudu, mis on tulnud teie juurde ja nõnda kogu maailmas on kandmas vilja ning kasvab, nõnda ka teie seas alates sellest päevast, mil te kuulsite ja tunnetasite Jumala armu tõe sees."
Lühidalt: Paulus väljendab oma siirast rõõmu Kolossas elavate usklike pärast, kelle usk ja armastus on leidnud väljenduse tegudes. Need heateod võivad olla väikesed, kuid kui iga kristlane teeb pisimaidki armastuse tegusid, siis on kogudus suuteline muutma maailma paremaks.
Üks pastor kirjutab, kuidas tema koguduses oli lihtne õde, kes tõi igal hingamispäeval kirikusse kaasa väikese roosiõie ning kinnitas selle ta ülikonna külge. Kuna pastor sai selliselt lilleõie igal hingamispäeval, harjus ta selle asjaga ära ning lõpuks ei olnud selles tema ega koguduse silmis enam midagi erilist. Lihtsalt üks rutiin, mis esialgu oli tavatu, siis aga muutus tavaliseks.
Ühel hingamispäeval tuli peale teenistust pastori juurde väike poiss ja ütles: "Onu, mida te selle lillega teete?" Enne kui pastor jõudis midagi vastata, jätkas poiss: "Kui te viskate selle lihtsalt ära, siis mulle meeldiks, kui te annaksite selle minule." Pastor naeratas ja ütles, et ta võib saada selle roosiõie. Siis aga küsis ta poisilt, mida ta kavatseb sellega teha. Poiss, umbes 10-aastane, vaatas rõõmsalt pastorile silmi ja ütles: "Ma annan selle oma vanaemale. Minu ema ja isa läksid lahku möödunud aastal ja mina elasin ema juures. Kuid siis ta abiellus uuesti ja saatis mu isa juurde. Siis aga abiellus isa uuesti ja saatis mu vanaema juurde. Vanaema on nii hea. Ta teeb mulle head toitu ja hoolitseb nii hästi minu eest. Ma tahan anda talle selle ilusa lille selle eest, et ta mind nii väga armastab."
Pastor oli liigutatud. Ta vabastas roosiõie oma ülikonna rinnalt ja oli juba ulatamas seda poisile, kui äkki ütles: "Ma ei saa seda sulle anda, sest sellest ei piisa. Vaata, seal puldi ees on suur lillebukett. Võta see ja vii oma vanaemale, sest ta väärib kõige paremat!"
Selle peale pahvatas poiss: "Milline tore päev! Ma palusin üht õit ja sain terve sületäie lilli!"
Kui tihti toome meie rõõmu teiste inimeste ellu oma väikeste ja suurte heategudega, või lihtsalt ilusate žestidega? Kui tihti otsime me võimalusi puudutada kedagi Jumala armastusega? Selle pastori või selle poisi sarnaselt võid ka sina teha midagi head ja ilusat – muuta kellegi päeva rõõmsamaks. Nagu Kolossa kristlased, võid ka sina näidata oma usku ja lootust armastusetegudega. Sa ei pea olema selleks eriliselt tark, rikas või kõrgelt haritud. Olenemata sellest, kes sa oled, kus sa elad või kui sageli sa eksid, võid sa siiski teha midagi, mis päästab kellegi teise päeva.
Sageli tundub meile, et selle maailma probleemid ja mured on nii suured ja mina nii väike, et mida minusugune küll suudab teha? Kuid Pühakiri õpetab siiski, et mind on kutsutud avaldama mõju maailmale Kristuse kasuks. Jeesus ütles – Mat.5,14-16: "Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas. Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele, kes majas on. Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas."
On mitmeid põhjuseid, miks me peaksime püüdma teha oma parima. Nimetagem täna neist kolme:
1. MEIE MAAILM SÕLTUB MEIE JÕUPINGUTUSTEST. Maailm ei saaks hakkama, kui inimesed ei aitaks üksteist. Me vajame üksteist juba ellujäämiseks. Milline laps jääb ellu ja kasvab suureks ilma ühegi inimese abita? Ärme arva, et kui laps on saanud jalad alla, siis ta enam kedagi ei vaja. Me vajame üksteist kõigil meie elupäevadel!
Kus oleks see maailm ilma halastavate samaarlasteta? Mis oleks saanud inimesest, keda rööviti, peksti ja jäeti teele surema, kui üks samaarlane poleks tema juures peatunud ja teda aidanud? Kus oleks maailm ilma kaastundlike inimesteta? Kus oleksime meie ilma kaastundlike, meie peale halastavate inimesteta?
Kujutage ette pilti: Üks kodutu istub lõuna ajal pargipingil. Pika pingi teises otsas istub heal järjel olev naine ja nosib oma võileiba, pööramata tähelepanu kodutule. Siis lähenevad kaks last ja istuvad ka sellele pingile. Nad avavad oma toidukoti ja on valmis einestama, kui nende pilk libiseb kodutule ja nad annavad oma eine temale. Seejärel nad lahkuvad, kuid pöörduvad kohe tagasi ja kallistavad seda kodutut ning siis lähevad oma teed.
Kes toimis paremini – naine või lapsed? Kui te arvate, et lapsed tegid õigesti, siis... tehke teie nõndasamuti ja maailm muutub paremaks paigaks! Nõnda toimis Jeesus kõigil oma maise rännaku päevil, andes meile eeskuju, mida tasub järgida. Maailm sõltub meie armastuse tegudest. Me saame muuta maailma. Ja kuidas me teisiti saamegi juhtida inimesi Kristuse juurde kui mitte armastustegudega!?
Teine põhjus, miks me peaksime püüdma teha oma parima, on:
2. MEIE OMA HEAOLU, RAHULDUSE SAAMINE SÕLTUB SELLEST. Jeesus ei rääkinud, mida tundis halastaja samaarlane, kui ta lahkus võõrastemajast ja jätkas oma teed. Kuid ma olen kindel, et ta tundis rahuldust, et oli teinud midagi kasulikku ja head oma ligimesele. Selline tegu paneb ikka end hästi tundma, see on meie heaoluks hädavajalik. Kummaline küsimus on ainult: miks me siis seda nii vähe ja harva teeme?
Kas te suudate ette kujutada, kuidas tundsid end Kolossa kristlased, kui Paulus tunnustas neid nende armastuse ja hooliva käitumise eest? Ma usun, et juba head tegemine valmistas neile rahuldust, selle eest tunnustamine aga pani neid lausa rõõmust särama!
Mida selle peale kosta? Tehkem nõndasamuti! Tehkem armastuse tegusid ja tunnustagem üksteist, kui oleme neist teada saanud, nagu tegi Paulus. Meie heaolu, rahulduse saamine sõltub sellest. Kui hea tunde toob teadmine, et oleme kellelegi rõõmu valmistanud, et oleme muutnud selle maailma kellelegi pisutki paremaks paigaks!
Nii et aidates teisi, aitame ka iseennast, rõõmustades teisi, valmistame rõõmu ka iseendale. Meid valdab sügav rahuldustunne, kui oleme saanud muuta kellegi teise päeva pisutki helgemaks.
Üks mees, kes põdes kaugele-arenenud leukeemiat, otsustas külastada enne oma surma oma sõpra Indoneesias. Jalutades kord väikese küla tänavail, jõudsid nad ühe noore tüdruku juurde, kes lamas bambusest tehtud matil jõe kaldal. Tüdruk oli suremas vähki ja tal oli jäänud veel vähe aega elada. Kui mehele räägiti tema olukorrast, oli ta väga häiritud. Ta nõudis selgitust, miks tüdruk ei ole kliinikus, kuid talle öeldi, et tüdruk on pärit džunglist ning soovib veeta oma viimased päevad jõe ääres, kus on kodune ja jahe.
Mees vaatas teda ja tal hakkas temast nii kahju, et põlvitas ta kõrvale mudasse, võttis ta käe ja silitas seda ning palvetas lapse eest. Kuigi tüdruk ei saanud temast aru, tõstis ta korraks pilgu ja ütles midagi.
"Mida ta ütles?" küsis mees oma sõbralt.
See vastas: "Ta ütles: "Kui ma vaid saaksin veel magada, kui ma vaid saaksin veel magada."" Tundus, et tüdruku valu oli nii suur, et ta ei saanud silmatäitki puhata.
Mees hakkas nutma. Siis võttis ta taskust oma unerohu tabletid, mis arst oli talle välja kirjutanud, sest kaugele-arenenud leukeemia tõttu olid ka temal suured valud, mis ei lasknud tal ilma unerohuta uinuda. Ta andis rohupudeli sõbrale ja ütles: "Vaata, et see tütarlaps saaks öösel korralikult magada – nii kaua, kuni tablette jätkub."
Mees oli 10 päevateekonna kaugusel kohast, kust ta võis saada juurde neid tablette. See tähendas talle kümmet rahutut ööd. Kuid oma valuski tundis ta rõõmu, et sai kellelegi viia killukese Jeesuse armastust.
Ärme iial unusta, et "hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!" (Õps.11,25). Jumala käteks ja jalgadeks olemine pakub suurimat rahuldust.
On veel üks põhjus, miks me peaksime püüdma teha oma parima ja see on:
3. JUMAL OOTAB MEILT SEDA. Miks jutustas Jeesus loo halastajast samaarlasest? Ta ütles seda ise loo lõpus: "Mine ja tee sina nõndasamuti!" (Luk.10,37). Mäejutluses ütles Jeesus – Mat.5,16: "Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas." Ja veidi hiljem samas jutluses – Luk.6,27: "Aga teile, kes kuulete, ütlen ma: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad!" Ja Paulus manitseb – Gal.6,10: "Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!"
Head tehes ärme unusta, et ka evangeeliumi kuulutamine on heategu. Võitnud teiste heategudega inimese südame, kuulutame talle ka päästesõnumit Jeesusest Kristusest. Käskis ju Jeesus – Mrk.16,15: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule." Loomulikult alustades neist, kes on meile kõige lähemal, kellega me kõige enam kokku puutume. Kuid kui Jumal kutsub, olgem valmis minema ka kaugemale. Jumal ootab inimeste aitamisel ja päästmisel meie kaastööd! Meie oleme Tema suu, käed ja jalad.
MILLISEID INIMESI JUMAL KASUTAB? Milliseid inimesi kasutas Ta Piibli aegadel? Igasuguseid. Mitte kõik nad ei hiilanud oma võimete ja talentidega. Mõned neist isegi panid alguses vastu, nagu näiteks Mooses, kellele tundus, et töö, milleks Jumal teda kutsub, käib talle üle jõu. Aga andnud end siiski Jumala kätesse, sai temast Vana Testamendi suurim prohvet ja Jumala ustav kaastööline, kelle läbi Jumal sai teha oma rahvale palju head.
Paulus kirjutab – 1.Kor.1,26-28: "Vaadake ometi, vennad, oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, vaid mis on jõle maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi sellele, mis on vägev; ja mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on."
Jumal kasutab igasuguseid inimesi, ka selliseid tavalisi, nagu mina ja sina – kui me vaid tahame midagi teha!
Ühe mehe unistus lapsest saadik oli lennata. Peale keskkooli lõpetamist läks ta teenima lennuväkke, lootuses saada piloodiks. Kuid tema nägemine oli halb ja nii ta diskvalifitseeriti. Ta pidi leppima vaatamisega, kuidas teised lendavad. Peale armeeteenistust istus ta sageli oma aias ja vaatas, kuidas lennukid lendasid temast üle kõrgel taevas.
Siis ühel päeval tuli talle idee. Ta läks poodi, ostis ballooni heeliumi ja 45 suurt ilmavaatlusteks kasutatavat õhupalli. Sealsamas oma tagaaias valmistas ta endale lennumasina, ankurdades oma aiatooli jämedama nööriga auto kaitseraua külge, peenemate nööridega aga õhupallide külge. Seejärel täitis ta õhupallid heeliumiga. Siis pakkis ta mõned võileivad ja joogid, laadis püssi – et sellega mõned pallid puruks lastes taevast sujuvalt alla tulla, kui lennuisu täis saab – ja istus mugavalt toolile. Seejärel asus ta läbi lõikama ankrunööri, lootes rahulikult taeva poole hõljuda ja lennata seal sadakond meetri kõrgusel. Kuid kõik ei läinud nii, nagu ta plaanis.
Lõiganud köie läbi, sööstis ta taevasse nagu kahurikuul! Tõustes järjest kõrgemale, hoidis ta toolist kramplikult kinni ega suutnud mõeldagi lahti laskmisest ega püssi kätte võtmisest ja mõne palli katki laskmisest. Kes teab, ehk saab selliselt tasakaalu laotades veel tõeliselt lennata – vabalangemise stiilis! Nii ta aina tõusis ja tõusis, istudes toolil, püss süles.
Ta oli juba lennanud 14 tundi, teadmata, kuidas maa peale tagasi saada, kui ta lõpuks triivis ühe rahvusvahelise lennujaama lähistele. Üks lennuki piloot teatas raadio teel lennujuhtimiskeskusesse, et oli 4 km kõrgusel möödunud mehest, kes istus aiatoolis, püss süles.
Kui sõjaväehelikopter oli mehe alla toonud, küsiti temalt, miks ta seda tegi. Mees silmitses imestava pilguga küsijat ja ütles siis: "Inimene ei saa ju lihtsalt niisama istuda. Ma pidin ju midagi tegema!"
Just nii – see on meie tänane sõnum: me ei saa niisama istuda! Me peame midagi tegema. Igaüks meist saab midagi teha! Me saame muuta oma kogudust. Me saame muuta maailma enda ümber. Just selleks oleme me kutsutud! Mõelgem igaüks sellele, kuidas keegi on teinud midagi, mille tulemusena on meist saanud Jumala lapsed, mille tulemusena on meil lootus. Kandkem seda valgust edasi. Tehkem meiegi midagi teiste heaks, sest igaüks meist võib Jumala abiga muuta maailma meie ümber.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv