Saamine ja andmine
17.05.2003 - (1870)

Lugu, mille ma täna sissejuhatuseks loen, leidub kõigis neljas evangeeliumis. Nii tähtis oli see sündmus, et ükski evangelist ei jätnud sellest kirjutamata! Loeme meie selle Johannese evangeeliumist.

Joh.12,1-8: "Kuus päeva enne paasapüha tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. Siis nad tegid seal Temale söömaaja ja Marta ümmardas. Ja Laatsarus oli üks neist, kes ühes Temaga lauas istusid. Siis võttis Maarja naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas Ta jalgu oma juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna. Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast Tema ära andis, ütles: "Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?" Aga seda ta ei öelnud, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi. Siis ütles Jeesus: "Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida minu matusepäevaks. Sest vaeseid on ikka teie juures, aga mind ei ole teil ikka!""

Jeesus ja Tema jüngrid olid kutsutud pidusöögile Siimona koju. Sinna olid kutsutud ka paljud Betaania tähtsad isikud. Jeesus pandi ilmselt istuma kahe kõigile tuntud isiku vahele; need olid Siimon ise ja Laatsarus. Laatsarusest muidugi rääkis kogu linn. Pole mitte väike asi, kui surnu kõnnib neli päeva peale matust hauast välja. Selle imeteo tegi Jeesus paljude tunnistajate silme all.

Kuid Jeesus oli teinud mitte väikese imeteo ka Siimona heaks, parandades ta pidalitõvest. Ja Siimon oli variser. Ma ei tea, kas te suudate nimetada veel kas või üht variseri, kelle Jeesus oleks millestki parandanud! Kuid Siimon tehti terveks haigusest, mida kõigi teiste tõbede hulgas kutsuti "Jumala kohtuks patuse üle." Ka temast räägiti linnas, ja nimelt – kui variserist, kes näis olevat Jeesuse jünger.

Seal oli teisigi meile tuntud isikuid. Juudas, muidugi. Tema juba ei puudunud kõrgema seltskonna kokkutulekult! Mõelda vaid – Jeesus on inimeste keskel, kes tähendavad midagi! Loomulikult istus Juudas Siimonale, Laatsarusele ja Jeesusele nii lähedal kui võimalik. Täna on kasulik näidata end Jeesuse jüngrina!

Seal oli ka Marta. Teda on mainitud vaid möödaminnes, sest ta oli nii hõivatud oma askeldustest, et selline pidusöök üldse saaks toimuda.

Ja siis oli seal tema õde Maarja. Kuna ta oli naine – ja veel millise kahtlase reputatsiooniga! – oli ta seal ilmselt samuti ühe teenijana. Nagu Martagi, ei kuulunud ta tegelikult selle peo juurde, kuid, nagu tavaliselt, püüdis ta viibida võimalikult Jeesuse läheduses – mitte, et ennast näidata koos Jeesusega, nagu Juudas või Siimon, vaid sellepärast, et ta Teda armastas. Paljud teised olid sel õhtul heameelega Jeesuse seltskonnas soovist näha Teda tegemas midagi suurt ja imelist. Kuid Maarja armastas Jeesust. See oli Jeesus, kes oli tõstnud ta üles patu porist. See oli Jeesus, kes oli talle andestanud. See oli Jeesus, kes oli andnud talle uue elu. Ja rääkides elust – seal Jeesuse kõrval istus tema vend, kes äratati üles surnuist! Ja ka seda tegi Jeesus! Kuidas võis ta Teda mitte armastada!

Siimon nägi Jeesuses suurt õpetajat. Juuda arvates oli Jeesuses potentsiaali, et olla rahvuskangelane. Kuid Maarja nägi Jeesuses Päästjat, kelleks Ta oli tulnud. Ja just sellepärast oli sel õhtul tema käitumine Jeesuse suhtes nii erinev tähtsate meeste käitumisest. Viimased mõtlesid, mida nad võiksid saada oma suhtest selle Iisraeli tulevase võimaliku Kuningaga. Maarja, oma sügavas armastuses, lihtsalt soovis austada oma Issandat. Ta soovis anda.

Miski ei olnud Jeesuse heaks liiga kallis, midagi vähemat kui parima andmine ei tulnud kõne allagi. Nii kasutas ta kõige kallimat salvi, et näidata, kui kõrgelt hindab ta seda, mida Jeesuse on teinud tema heaks.

Maarja ei andnud selleks, et tõmmata enesele rahvahulga tähelepanu. Ometi sai ta selle! See oli armastus, mis sundis teda andma. Oma armastuses Jeesuse vastu andis ta kõik! Ta andis – mõtlemata, kui palju tunde, päevi ja isegi kuid tuleb tal töötada, et selline salv osta! Maarja andis, sest ta tundis vajadust anda! Ta andis, mõtlemata millelegi või kellelegi peale Jeesuse.

Kuid kõik need tähtsad inimesed panid seda tähele! Nad märkasid, et hoopis Maarja saab Jeesuse tähelepanu osaliseks, kuigi nemad ise tahtsid olla tähelepanu keskpunktis. Juudas pakatas pahameelest. Ta torises oma läheduses olijaile: "Kuidas võis Jeesus lubada sellel naisel loopida selliselt raha tuulde?" Juudas ei teadnud midagi armastamisest ja andmisest. Ta teadis vaid saamisest. Sellepärast ta nurises, kui ta nägi tõelist ohverdavat armastust. Ja see tema nurin levis ümber laua ning ka Maarja kuulis neid kritiseerivaid sõnu.

Tema käitumine Jeesusega oli olnud spontaanne; see oli tulnud südamest; see ei olnud välja mõeldud. Ja nii ta mõtles: äkki on see kriitika õige! Äkki oleks ta pidanud hoopis andma vaestele!? Ja mida ütleb tema tundlik õde? Mida mõtleb Jeesus tema impulsiivsusest? Ja nii oli ta juba küüru tõmbumas, kui Jeesus ütles Temale omasel sõbralikul toonil: "Miks teete vaeva sellele naisele? Ta on ju mulle heateo teinud!" Ta on andnud mulle nüüd, kus ma veel olen siin. Ta on andnud, mil on veel aeg anda. Mõned teist ootavad, kuni on liiga hilja!

Kuidas küll erines Juudase süda Maarja südamest! Juudas väitis, et ta hoolib vaestest, et kallis salv oleks võinud saada müüdud, et neid aidata. Kuid tegelikult soovis ta seda raha endale. Maarja andis praktiliselt kõik väärtusliku, mis tal oli, samal ajal kui Juudas istus seal, nuputades plaani, kuidas saada oma rahakotti juurde 30 hõberaha! Milline kontrast selle vahel, kuidas Maarja armastas Jeesust ja kuidas Juudas armastas iseennast!

Ma usun, et teised jüngrid sellel peoõhtul ei olnud Juudasega ühtmeelt. Nad armastasid Jeesust. Kuid ilmselt ei olnud nad veel tundnud Jeesuse armastust sel määral nagu seda oli tundnud Maarja.

Kui me mõistame ja tunnetame, kui palju tähendab Jeesus meile, siis me anname ja annetame nagu Maarja. Kas pole see nii? "Muidu olete saanud, muidu andke!" (Mat.10,8). Jeesus andis kõik, mis Tal oli, igaühele – muidu! Kuid kui erinevalt igaüks meist sellele reageerib! Eks kõnele see sellest, kui palju (või vähe) me oleme tundnud Jumala armastust – ennastohverdavat armastust.

Aga tänagi oleme siin selleks, et vaadelda seda armastust. Annaks Jumal, et me võiksime seda ka näha!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv