Jumal on lähedal
17.06.2006 - (1821)

Apt.17,26.27: "Ja Ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama ning neile seadnud ennemääratud ajad ja nende asukohtade rajad, et nad otsiksid Jumalat, kas nad Teda ehk saaksid kätega kombata ja leida, ehk Tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist."
Jumalat pole võimalik näha ega kätega kombata, ometi on Ta alati meie lähedal. Miks me ei võiks Teda näha? See küsimus esitati kord ühele kristlasele. Ta juhtis skeptiku õue. Oli suvine keskpäev. Kristlane palus skeptikul vaadata päikest. "Ma ei saa, see pimestab," vastas skeptik. "Sa ei saa vaadata Jumala saadikut, Jumala valmistatud lampi, aga soovid näha Jumalat!" Jumal on lõpmatult suurem ja hiilgavam kui Tema looming. Ükski surelik ei või Teda vaadata ja ellu jääda. Ja ometi on Ta alati lähedal oma Vaimu läbi, sest Ta hoolib meist ja soovib meid valgustada.
Jumala lähedust on kogenud kõik, kes sellele tähelepanu on osutanud – ka mõned, kes ei osanud seda oodata ega arvatagi. Üks selline mees oli Jaakob – juutide esiisa Aabrahami pojapoeg Jaakob. Tema nimi tähendab "kannast kinni haarama" või "petma." Juba sündides hoidis ta kinni millestki, mis ei kuulunud temale – oma kaksikvenna kannast.
Seejärel ei kuule me temast enne, kui kaksikud on kasvanud suureks ja tema vend Eesav tuleb jahilt koju väsinud ja kurnatuna ning palub Jaakobilt lõunasöögiks läätseleent, mille viimane on valmistanud ja mis lõhnab nii isuäratavalt. Jaakob aga arvab, et "pole olemas tasuta lõunaid" ning kaupleb selle eest endale oma venna esmasünniõiguse. Ta mõtleb: "Ega mina ole süüdi selles, et sündisin 5 minutit Eesavist hiljem. Mina väärin seda enam kui mu vend, kes ajab kogu päeva taga jäneseid. Mina olen päevad läbi kodus ja aitan oma vanemaid."
Me võime ju imestada, kui vähe hoolis Eesav oma esmasünniõigusest, müües selle kõhutäie eest, kuid kas Jaakob talitas õigesti, kui ta valmistas oma vennale sellise kiusatuse? Oma eesmärgi saavutamiseks kasutas ta ära oma lihase venna suurima nõrkuse! Kujutage ette perekonda, kus ka taldrikutäit suppi nälja kustutamiseks ei anta üksteisele muidu kui kõrge hinna eest! Ühes armastavas perekonnas ei tule see kõne allagi – aga just seda tegi Jaakob. "Eesmärk pühitseb abinõu!" ütlevad mõned, taotles ju Jaakob õilsat eesmärki – Jumala õnnistust, mis kaasneb esmasünniõigusega. Kuid milliseid Jumala õnnistusi saadakse oma vennale kahju tehes! Ära mitte loodagi!
Mõne aja pärast näeme teda jälle tegutsemas – seekord petmas oma isa Iisakit. Tõsi, see oli tema ema idee, kuid raske on pugeda ema selja taha, kui oled juba 77-aastane! Ta oli piisavalt vana, et öelda: "Ei, emme, ma ei mängi sinuga kaasa, ma ei peta oma issit!"
Kuid see 77-aastane patriarh paneb petmise eesmärgil selga oma venna riided – ja valetab oma eakale auväärsele isale korduvalt, et ta on Eesav – esmasündinu –, lülitades sellesse petumängu isegi Jumala. 1.Ms.27,20 on kirjutatud: "Aga Iisak küsis oma pojalt: "Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: "Jehoova, sinu Jumal, saatis mulle ette!"" Paljude valedega saavutab ta oma isa õnnistuse. Kas jälle "eesmärk pühitseb abinõu"? Milline oleks Jumala perekond, kui kõik siin valetaksid ja petaksid kõrge eesmärgi nimel?!
Ja pange tähele, mida ütleb Eesav Jaakobist, kui ta leiab, mis ta vend on teinud – 1.Ms.27,36: "Siis ta ütles: "Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Selline tunnistus Jumala lapsest tema oma kodakondsete poolt küll kedagi usku ei meelita! Kui me petame oma vennalt välja varanduse – vennalt, kes pole usuasjus nii hoolas kui meie –, kas me loodame siis tema vaimulikku taset tõsta!
Pole ime, et Eesav on maruvihane Jaakobi peale ning plaanitseb teda tappa niipea, kui auväärne isa sureb. Jaakob aga saab oma venna plaanist teada ning lahkub kodust. 1.Ms.28,10 on kirjutatud: "Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole." Haaranis elas tema onu Laaban ja isa-ema soovitusel suundus ta just sinna, sest oli saabunud aeg ka abiellumiseks ning nad ei soovinud, et nende poeg looks pere mõne ebajumalaid teeniva naisega.
Edasi teatab Piibel – 1.Ms.28,11: "Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama." Ilmselt oli ta rännanud esimese hooga oma kodust ja vennast nii kaugele kui jaksas! Ning lahkunud sellise kiiruga, et ei märganud isegi hädavajalikku varustust kaasa võtta. Nüüd oli ta jõudnud kõledasse paika – nii tühja, et ei leia midagi pehmemat pea alla padjaks kui tavalise kivi!
Kuidas ta küll sai magada? Äkki Eesav jälitab teda? Äkki ärkab ta keset ööd oda või noolega kõhus? Äkki saab mõni kiskja temast paraja suutäie? Ja veel kivi padjaks! Vaevalt, et tal olid kaasas hommikuks peavalu tabletid! Kõige hullem siiski oli vast südametunnistuse piin ja hirm, et Jumal on ta tema ränkade eksimuste pärast maha jätnud. Ometi uinus ta sügavasse unne – ta oli ikka tõesti väsinud! Ja nägi unenäo, mis jäi talle meelde kogu eluks ning on olnud lohutuseks nii paljudele pärast teda!
Pühakiri pajatab – 1.Ms.28,12: "Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla!" Palju räägitakse ja isegi lauldakse Jaakobi redelist, kuid tegelikult ei olnud tegu redeliga, mis leiutati palju aastaid hiljem assüürlaste poolt, vaid trepiga, mida mööda saab astuda üles ja alla. Redelil ronitakse, trepil aga astutakse! Inglid ei roninud üksteise järel, vaid astusid vabalt ja julgelt ühed üles, teised alla. Toimus liiklus taeva ja maa vahel!
Kõige tähtsam on muidugi see, mida see redel või trepp sümboliseeris. SPA Piiblikommentaar teatab: "Redel oli nähtav sümbol tõelisest ja katkematust osadusest taevas asuva Jumala ja maa peal elavate Tema laste vahel. Inglid ruttavad üles, et esitada Jumalale inimeste vajadusi, ning laskuvad alla tõotustega jumalikust abist ja kaitsest." (1BC 382) Ilmselt, kui Jaakob elaks praegu, ei saaks ta nägemuse redelist või trepist, vaid pigem mobiiltelefonist, sest tänapäeval toimub kõige elavam kommunikatsioon just selle vahendusel.
Piibli jutustus jätkub – 1.Ms.28,13.14: "Ja vaata, Jehoova seisis tema ees ning ütles: "Mina olen Jehoova, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole! Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad! Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!"
Kõigepealt kordab Jumal tõotust, mille Ta oli andnud tema vanaisale ja isale. Seejärel kinnitab Jumal kolm korda, et Ta on temaga, öeldes: "mina olen sinuga," ma "hoian sind kõikjal," "ma ei jäta sind maha."
Me räägime sageli Jaakobi ahastuse ajast ning me kutsume selle maailma viimseid päevi "Jaakobi ahastuse ajaks." Kuid pangem tähele siin midagi väga olulist. Jumal kinnitab Jaakobile korduvalt, et Ta ei jäta teda maha, kuni ta on läbinud kõik katsumused ja jõudnud tagasi koju! Piiblis pole ühtegi vihjet sellele, nagu jätaks Jumal oma rahva viimseil päevil võitlema oma jõuga. Jumala Vaim lahkub maailmast, kuid mitte Jumala rahva juurest. Otse vastupidi, meile kinnitatakse, et Jumal on meiega erilisel viisil, kaitstes meid ja rahuldades meie füüsilised vajadused ning toetades meid emotsionaalselt ja vaimselt ning vaimulikult.
Jumal ei juhi meid sinna, kus Tema arm ei suudaks meid varjata. Jeesus tõotas Mat.28,20: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!"
Ja nüüd tuleb kogu selle loo parim salm – 1.Ms.28,16: "Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: "Jehoova on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"" Meid kummitab küsimus: Miks polnud ta teadlik Jumala lähedalolust?
Sellel võib olla mitu erinevat põhjust. Mõned piibliuurijad väidavad, et tegemist oli tol ajal üldiselt levinud usuga, et ühe rahva jumalad olid geograafiliselt piiratud aladega, kus need inimesed elasid. Näiteks Pärsia kuningas Küros oma käskkirjas mainis Jehoova kohta, et "Tema on see Jumal, kes asub Jeruusalemmas" (Esr.1,3). Sellest lähtuvad võis Jaakob mõelda, et Beer-Sebast lahkudes jättis ta Jumala sinna ning kohtub Temaga taas Haaranis. See seletus siiski ei pea vett, sest juba Jaakobi vanaisa Aabraham koges Jumala lähedalolu kaugel kodust, kui ta läks ühele mäele oma poega Iisakit ohverdama.
Jumala lähedalolu mitte tunnetamise tõeline põhjus oli Jaakobi süütundes. Me võiksime Jaakobi vastuse sõnastada ümber nii: "Ma ei teadnudki, et Jumal jääb minuga ka siis, kui ma teen midagi pahasti, valesti." Ta arvas, et tema eksimuse pärast on Jumal temast lahkunud. Üks Piibli kõige imelisemaid tõdesid aga on, et Jumal on meiega alati, isegi kui me vahel eksime.
Aga kuidas on Jes.59:2, kus on öeldud, et "teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest!" Meie juhuslikud eksimused võivad kaotada Jumala läheduse tunnetuse, kuid mitte Tema läheduse enda. Taavet laulab – Ps.139,7-10: "Kuhu ma võiksin minna Su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin Su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled Sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, Sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere otsa, siis sealgi Su käsi juhataks mind ja Su parem käsi haaraks minust kinni!" Jumal oli isegi Joona lähedal mereeluka kõhus, kui viimane oli meelega põgenemas Jumala eest!
Jumal on meile lähemal, kui me arvatagi võime. Jumal oli Jaakobiga, olenemata tema ränkadest eksimustest. Jumal on meiega, hoolimata sellest, et me oleme ajutiselt taganenud Tema tahtest. Ta ei jäta meid iial, nagu ema ei hülga oma last. Ning Ta on alati lähedal.
See mõte erutas Jaakobit. Aruanne teatab – 1.Ms.28,17-19: "Ja ta kartis ning ütles: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!" Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus."
Jumala lähedalolu muutis kõik – isegi paiga nime. Ja kui Jaakob jätkas rännakut koos Jumalaga, sai ta ka endale uue nime – Iisrael, mis tähendab "võitja." Meiegi võime lõpetada võitjana, olenemata sellest, kes me olime enne, sest Jumal, kes meid armastab, on lähedal, ega jäta meid maha. Miks peaksime meie jätma Teda?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv