Läbimurre
17.07.2004 - (1886)

Möödunud hingamispäeva hommikuses jutluses oli meie tähelepanu fookuses Jeesuse tähendamissõna variserist ja tölnerist – Luk.18,9-14: "Aga ka mõnede vastu, kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid, ütles Ta selle tähendamissõna: "Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan! Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline! Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!"

Need kaks jumalakummardajat sümboliseerivad kaht liiki usklikke inimesi. Esimesed on endast väga heal arvamusel ja vaatavad teistele ülalt alla. Teised tunnevad end nõrkadena ja otsivad alandlikult armu. Kristuse sümpaatia kuulub viimastele ja ilmselt mõtleme meiegi nii. Sellepärast küsime nüüd: Kas on võimalik, et variseri all kujutatud usklikest saaksid tölneri all kujutatud usklikud – ja kuidas on see võimalik?

Võib-olla hämmastab see kedagi, kui ma ütlen, et ka Jeesuse jüngrite hulgas oli üks sarnane mees – väga enesekindel ja endast heal arvamusel olev... Peetrus. Me ei saa teda just kõiges võrrelda variseriga, nagu ka meie hulgas pole keegi päris variseri sarnane, kuid ühiseid jooni leidub ja sellepärast on meil palju õppida Peetruse n.ö. läbimurdest – sellest, kuidas temast sai Jeesuse alandlik järgija.

Peetrus oli tore mees. Tema siirus ja energilisus rõõmustas Jeesust, kuid tema enesekindlus valmistas Jeesusele muret. Peale teatud läbielusid aga sai temast ristikoguduse alandlik kuid samal ajal jõuline juht! Mis siis temaga toimus?

Alustame sealt, kus Peetrus tunnistab oma usku Jeesusesse. Loeme Mat.16,13-16: "Aga kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea rajale, küsis Ta oma jüngritelt ning ütles: "Keda ütlevad inimesed mind, Inimese Poja olevat?"

Nemad ütlesid: "Mõned ütlevad Sind olevat Ristija Johannese, teised Eelija, aga teised Jeremija või ühe prohveteist."

Tema ütles neile: "Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?"

Siimon Peetrus vastas ning ütles: "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!""

Jeesus tunnustas Peetruse usku ja pealehakkamist, öeldes talle – s.17-19: "Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle ka: sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja surmavalla väravad ei võida seda! Ma annan sinule taevariigi võtmed ja mis sa maa seod, see on taevas seotud ja mis sa maa peal lahti päästad, on ka taevas lahti päästetud!""

See oli suur usaldus, kuid selle pälvis Peetruse usk, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg.

Jeesus sai sellest julgust hakata rääkima jüngritele oma eesseisvatest kannatustest – Mat.16,21: "Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama oma jüngritele, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles."

Peetrusele see jutt ei meeldinud, sest see polnud kooskõlas tema arusaamisega Jeesuse tööst. Ja mida ta siis tegi? Järgmine (22) salm teatab: "Siis Peetrus võttis Tema isepäinis, hakkas Teda noomima ja ütles: "Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!""

Peetrus hakkas noomima Teda, kellest Ta oli just äsja tunnistanud: "Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!"

Näete, väike usaldus, väike tunnustus – Ja Peetrus tundis end lausa Jumalana! Tema mõistab kõik, Tema juhib kõiki, tema õpetab ja noomib isegi Kristust! Pole raske ette kujutada, milline juht oleks temast saanud, kui ta poleks muutunud. Just selliste iseloomuomaduste tõttu ei saa mõned koguduses juhtivat positsiooni, kuigi nad seda väga igatsevad. Jumal ei luba seda.

Ja Jumal Kristuses astus ka siin vahele. Järgmine (23) salm teatab: "Aga Ta pöördus ja ütles Peetrusele: "Tagane minust, Saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!""

Peetrus oli Jeesusele "pahanduseks," sest lihaliku inimesena mõtles ta maiselt, aga muudkui tegutses! Ja Jeesus ütles ka otse ära, kelle vaim Peetrust sel hetkel juhtis.

Peetrusele oli see kogemus tõsiseks läbikatsumiseks. Kuid õnneks ta ei pahandanud Jeesuse peale, vaid jäi ustavalt Tema juurde. See oli suur võit enese üle, kuid see ei teinud temast veel teist inimest. Enesekindlus, eneseuhkus ei murdu nii kergesti

Eriti selgelt paistis see välja jüngrite viimasel koosviibimisel Jeesusega enne Tema ristisurma. Siin ilmutab Peetrus lausa jäärapäisust, et kaitsta oma au.

Mrk.14,27-29: "Ja Jeesus ütleb neile: "Te kõik taganete minust, sest kirjutatud on: ma löön Karjast ja lambad pillutatakse! Aga pärast oma ülestõusmist ma lähen teie eele Galileasse."

Siis Peetrus ütleb Temale: "Kui ka kõik Sinust taganevad, siis mina mitte!""

"Te kõik taganete minust, sest kirjutatud on...", sest prohvetikuulutus ennustab seda, ütleb Jeesus.

Peetrus nagu tahaks vastata: "Mis loeb mulle see, mis on kirjutatud; mina tunnen ennast paremini ja mina tean, et mina ei tagane Sinust! Teised, jah, võivad taganeda, et Kiri läheks täide, aga mitte mina – mina olen tugevam ja ustavam kui teised." Kas ei paista siit läbi variseri vaim?

Kuid jälgigem teda veel. Jeesus ei jäta asja sinnapaika, vaid pöördudes otse Peetruse poole, jätkab rõhutatult, nagu Tal oli viisiks väljendada suuri tõdesid – s. 30: "Tõesti ma ütlen sulle, täna, sellel ööl, enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda!"

Peetrust ei kõiguta ka see; ta jääb enesele kindlaks ja vastab Jeesusele – s. 31: "Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!"

Kas Peetrus pidas oma sõna? Ei. See, nii enesekindel ja endast nii heal arvamusel olev Peetrus salgas Jeesuse kolm korda – just nii, nagu Jeesus oli talle öelnud!

Kuid ärme ruttame sündmustest ette. Pühakiri teatab, et viimaselt koosviibimiselt ülemises toas "nad tulid paika, mille nimi on Ketsemani" (s. 32). Seal ütles Jeesus oma jüngritele: "Istuge siin niikaua kui ma palvetan" (samas).

Aga Ta ei jätnud kõik oma jüngrid sinna istuma, vaid järgmine salm teatab, et "Ta võttis enesega ühes Peetruse, Jakoobuse ja Johannese" (s. 33). Jah, Ta pani suuri lootusi Peetrusele, aga oli samal ajal mures tema pärast ning soovis juhtida teda enesetundmisele.

Neile kolmele mehele, kelle hulgas oli ka Peetrus, ütles Jeesus – s. 34: "Minu hing on väga kurb surmani, jääge siia ja valvake!" Näita nüüd, Peetrus, et sa suudad valvata koos minuga!

Läinud pisut eemale, palvetas Jeesus oma Isa poole ja pöördus siis tagasi kolme jüngri juurde. Ja mida Ta nägi? Pühakiri teatab – s. 37: "Ja Ta tuleb ja leiab nad magamast." Ta äratab nad ning ütleb Peetrusele: "Siimon, kas sa magad? Kas sa ei suuda ühtki tundi valvata?" Ma ei suuda uskuda oma silmi; minu kõrvus helisevad ikka veel sinu äsja nii kindlalt välja öeldud sõnad ja tõotused. See on ju alles esimene kiusatus, väike kiusatus, ja sa ei suuda seda võita, aga sa lubasid mind järgida kuni surmani!

Ning Ta pöördub kolme jüngri poole – s. 38: "Valvake ja paluge, et te ei satuks kiusatusse!" Näete, inimene ise oma jõuga kiusatusi ei võida; aitab ainult valvamine ja palvetamine, s.o. lootmine Jumala peale.

Peetrusel on raske tunnistada oma nõtrust ning ta vastab Jeesusele: "Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder!" Ma tean, et klassikaliselt omistatakse ka need sõnad Jeesusele, kui üks piiblitõlge toob ära ka sellise võimaluse seda salmi mõista. Ja see ütleb, et Peetrus jääb ikka veel enesele kindlaks: tema on tugev – jah, liha võib küll vahel alt vedada, kuid see-eest on vaim alati valmis!

Me ei peatu pikemalt sellele järgnenud teistel "väiksematel" kiusatustel sealsamas Ketsemani aias, kus Peetrus ei suutnud kohe kuidagi silmi lahti hoida – liha oli nõder –, kuid vaatleme Peetrust temale saabunud "suures" kiusatuses, mis apelleeris just tema vaimule, mis pidi olema valmis!

Kui Jeesus oli kinni võetud ja Teda parajasti mõnitati (mille pärast Peetrus oli Jeesust noominud, et seda ei tohi sündida) ja kui Peetrusel õnnestus sinna lähedale minna (ta ju tõotas Jeesust mitte maha jätta), tuli üks ülempreestri tüdrukuist ja ütles: Mrk.14,67: "Ka sina olid ühes selle Naatsareti Jeesusega!" Peetrus salgas. Küsiti teist korda. Peetrus salgas. Küsiti kolmandat korda. Jälle Peetrus salgas – ja kuidas veel! Pühakiri teatab – s. 71: "Aga tema hakkas needma ja vanduma: "Ei ma tunne seda inimest, kellest te räägite!""

Laulis kukk (nagu Jeesus oli ennustanud) ja Jeesus vaatas Peetruse poole. Ta ei öelnud ühtki sõna, ainult vaatas teda kaastundliku pilguga. Ja see pilk mõjus Peetrusele rohkem kui kolme ja poole aasta pikkune õpetamine. Manitsemised Peetrust ei murdnud, noomimised teda ei parandanud, kuid üks pilk kannatavalt Jeesuselt muutis selle mehe täielikult.

Ei ühtki vabandust. Piibel ütleb, et "ta ruttas välja ja nuttis" (s.72). Mitte see peatäis nuttu ei muutnud mehe. Inimene võib enesehaletsusest nutta end haigeks ja muutuda seeläbi veelgi tõrksamaks. Aga kui inimene nutab patukahetsuses, olles vaadanud Jeesusele, on selle tulemuseks meelemuutus paremuse poole.

Peetruse uhke süda murdus, ta kahetses kibedalt oma pattu ja otsis andestust – nagu tölner, kes palus: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"

Jumal on armuline. Johannese kaudu ütleb Ta – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."

Peetrusest sai uus inimene. Muidugi tegi oma töö ka kogemus ristilöödud, maetud ning ülestõusnud Issandaga, kuid siin toimus tema läbimurre. Kui Jeesus temalt peale oma ülestõusmist küsis: "Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?", vastas Peetrus: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" Ta ei ütle, et ta armastab rohkem kui teised, või on parem kui teised, vaid ta ütleb lihtsalt: "Sina tead, et Sa oled mulle armas (Joh.21,15).

Nii sai uhkest variseri-taolisest enesest palju arvavast Peetrusest alandlik tölneri-taoline pattudest puhastatud karjane, kellele Issand võis usaldada oma karja hoidmise ja söötmise. Mis keelab, et meiski ei võiks toimuda see muutus, kui me seda vajame?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv