Kes saab taevasse?
17.08.2013 - (1558)

Kas me oleme vahel mõelnud sellele, kes saab taeva? Kas mina saan taeva? Millised inimesed saavad taevasse ja millised mitte? Meile meeldiks mõelda, et sinna saavad kõik minu sarnased inimesed, kuid laseme sellele küsimusele vastata Pühakirjal. 1.Kor.6,9-11 alustab Paulus nende loeteluga, kes sinna ei saa ja lõpetab nendega, kes sinna saavad. Ma arvan, et see teeb selle küsimuse veelgi selgemaks. Ta kirjutab: "Kas te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: hoorajad ja ebajumala kummardajad ja abielurikkujad ja salajased ropud ja poisipilastajad ja vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala riiki! Ja sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus."
Et mõista Pauluse keelt, tuleb meil külastada Korintost tema päevil. See oli üks tolle aja maailma peamisi sadamalinnu, täis kõigist rahvustest meremehi. Teadagi ei paista selline seltskond silma kõrge moraali poolest. Korintos oli ka üks tuntumaid turismisihtkohti oma peamise atraktsiooni Afrodite templiga. Tegu oli siis naissoost ebajumalaga, kelle teenimiseks oli templis palgal üle tuhande naisprostituudi. Selle tulemusena oli Korintos üks esimese sajandi maailma kõige paganlikumaid ja mandunumaid linnu, kus patt lausa vohas. Siiski õnnestus Jumalal Pauluse kaudu rajada sinna tugev ja kasvav ristikogudus, mis oli määratud tervendama seda paganlikku ühiskonda.
Kui siis Paulus kirjutas: "Kas te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige!" Mis ajendas teda seda tegema? Ilmselt kõigi soov saada Jumala riiki! Ja ta pidas vajalikuks informeerida inimesi selles, kes ikkagi saavad taevasse ja kes mitte, et keegi ei hellitaks valelootusi.
1. ME ELAME KAASAEGSES KORINTOSES.
Kaasaegne maailm ei erine oma moraali või, õigemini, moraalituse poolest palju esimese sajandi Korintosest. Ja nagu seal, tahavad siingi kõik, kes üldse hauatagusesse ellu usuvad, saada taevasse. Inimestel näib olevat lootus, et kellegi surm nagu lepitaks tema patud. Seepärast tavatsetakse öelda, et surnutest ei räägita halba. Isegi kui keegi oli oma elus võrukael, kaldutakse end lohutama mõttega, et surmas saab ta kõik andeks ja läheb taevasse, et veeta igaviku koos Jumalaga õndsuses.
Ilmselt pole keegi meist kuulnud, et üks surnumatja oleks öelnud midagi taolist: "See mees oli üks kõige ebamoraalsemaid ja autumaid inimesi, kes selles linnas on elanud, ja sellepärast on tema koht kindlasti põrgus." Me pole kuulnud midagi taolist. Kuid ma olen ise matnud inimesi, isegi koguduseliikmeid, kellest olen kartnud, et nad jõuavad just sinna, mitte taevasse. Mäletan ühe koguduseliikme matust, kelle kodakondsed ruttasid mulle vahetult enne matusetalitust teatama, kuidas selle mehe suust olid enne tema surma lennanud vaid kuradid! "Kust neid küll nii palju tuli?" imestasid nad. Ja mina pidin lohutama leinajaid! Millega? Taaskohtumisega taevas? Võis ta ju viimase hingetõmbega kõik andeks paluda! Kõik, mis ma suutsin teha, oli usaldada ta halastaja ja armulise Jumala hooleks. Las Tema otsustab!
Ühele pastorile helistas hommikul vara üks ta koguduse liige ja palus, et ta läheks ja teataks ta õele, et ta mees sai äsja surma autoõnnetuses. Surma saanud mees ja lesestunud naine olid ühe teise koguduse liikmed, kuid õde ei saanud kontakti nende õpetajaga ja nii helistas ta oma pastorile. Pastor muidugi läks ja püüdis lohutada leske, kuidas oskas; surnu oli ju ikkagi kiriku liige. Järgmisel päeval sai ta teada, et õnnetus oli juhtunud siis, kui mees oli kihutanud kodu poole oma armukese juurest, kellega oli veetnud suurema osa ööst.
Kuna ta nüüd tundis leske, läks ta ka matusele ja kuulis seal, kuidas viimase õpetaja saatis surnud mehe otseteed taevasse, kiites teda kui ühiskonna sammast, vooruslikku ja ausat, suure usuga meest. Ta kinnitas leinajaile, et lahkunu kõnnib juba nüüd Jeesuse kõrval Jumala linna kuldseil uulitsail!
On see nii? Kas surm andestab kõik ja muudab meid ühe silmapilguga pühaks ning kõik me saame taevasse, olenemata sellest, kuidas oleme elanud? Kindlasti mitte! Ega muidu Paulus hoiata: "Ärge eksige! Ülekohtused ei päri Jumala riiki!"
Seejärel kirjutab ta lahti sõna "ülekohtused", nimetades kümmet konkreetset pattu, mis on Jumala silmis eriti vastikud ja mille tegijaid Jumal ei saa lasta oma riiki.
Esimesed viis pattu on seotud seksuaalse ebapuhtuse ja pervessustega. Mis seal imestada; tegu oli ju sadamalinna ja ebajumalanna teenimise keskusega! Kuid meie maailm pole kuigivõrd vooruslikum paik! Ega seksuaalset voorust enam õpetatagi, õpetatakse vaid kondoomide kasutamist, et seks (loe "hooramine") oleks "turvaline", s.t. et sa ei saaks "partnerilt" mõnd haigust või last!
Hoorajate järel nimetab Paulus ebajumala kummardajaid. Korintoses oli seegi seotud hooramisega ja teisiti pole see ka tänapäeval. Oma iidoliga hooramist peavad paljud vaata et oma suurimaks saavutuseks, millega uhkeldada! Kuid Piibel nimetab igasugust ebajumalateenimist vaimulikuks hooramiseks, kui selles osalejad nimetavad end Jumala lasteks.
Järgmisena nimetab Paulus abielurikkujaid, mis tähendab seksuaalset sebimist väljaspool abielu, ustavusetust oma abikaasale. Sellele pole iial mingit õigustust, ehkki kaasaegsed filmid kujutavad seda oma õnne otsinguna. Seegi jätab inimesed välja Jumala riigist.
Neljanda ja viiendana mainib Paulus salajasi roppe ja poisipilastajaid. Neist asjust ei tahaks kohe rääkidagi, need on Jumala Sõna valgel nii võikad – ja ometi pasundab tänapäeva ühiskond homode ja lesbide õigustest, nimetades seda "alternatiivset elustiili" normaalseks ja samasooliste kooselu koguni abieluks! Mõned "jumalateenrid" paluvad sellistele perverssustele koguni Jumala õnnistust! Kuid Pühakiri ütleb, et sellise "elustiili" harrastajad ei saa Jumala riiki! Jumal ei salli mingisugust seksuaalset lodevust!
Seejärel osutab Paulus veel mõnedele teist laadi pattudele, alustades sellest, et taevasse ei saa "vargad." Kas oleme kindlad, et meie ei kuulu nende hulka, et me pole võtnud või jätnud endale midagi, mis kuulub kellelegi teisele, kas või Jumalale? Vähem kui 50% adventkoguduse liikmetest tagastab Jumalale kümnise, mis Piibli õpetuse kohaselt kuulub Talle. Kuidas me peaksime nimetada ülejäänud koguduseliikmeid?
Seitsmendaks nimetab Paulus ahneid; ka nemad ei saa Jumala riiki. Seejärel mainib ta joodikuid. Joodikud – ja siia alla võime paigutada ka igasugused narkomaanid – hävitavad mitte ainult oma elu, vaid põhjustavad tohutuid kannatusi ka kõigile teistele enda ümber, tervele ühiskonnale. Me võime nimetada seda haiguseks, kuid see on teadlikult omandatud haigus ja Jumal ei saa võtta selliseid inimesi oma riiki.
Üheksandal kohal taevast väljajääjate seas on pilkajad. Meenub Peetruse prohvetikuulutus – 2.Pet.3,3: "Seda teadke kõigepealt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi." Pilgatakse Jumalat ja pilgatakse Jumala lapsi. Inimesed pilkavad kõiki, kes neist erinevad. Ka kirikus kuuleme vahel pilkesõnu üksteise aadressil. Kontrolligem oma sõnu! Need võivad sulgeda meie ees taevavärava!
Ja lõpuks mainib Paulus veel anastajaid, s.t. petiseid, kes püüavad teisi tüssates neilt kasu lõigata. Ka nemad ei saa taevasse.
2. KES SIIS SAAB ÜLDSE TAEVASSE?
Olles nimetanud kümmet pattu, mis jätavad inimese välja Jumala riigist, teeb Paulus kõige märkimisväärsema avalduse, öeldes: "Ja sellised olid teist mõningad!" Aga mida me imestame? Ta kirjutab ju koguduseliikmetele Korintose linnas! Kui meil oleks võimalus minna nende pühakotta, leiaksime me tõenäoliselt enda kõrval istumas mõne endise hooraja, ebajumalakummardaja, abielurikkuja, salajase ropu, poisipilastaja, varga, ahne, joodiku, pilkaja või anastaja! Uh! Aga panite tähele – endise! Mitmed neist olid sellised, kuid nüüd on nad muutunud. Paulus kirjutab ka, mis tõi esile selle muutuse, öeldes: "Te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus." Nende elus oli toimunud radikaalne muutus; nad olid "puhtaks pestud." Siin ei räägita dushi all või saunas käimisest. Jutt on sisemisest puhastumisest "Kristuse nimes ja Jumala Vaimus." Jumal andestas nende kahetsetud patud, puhastas ja pühitses neid ning kuulutas nad õigeteks, s.t. vaatas neile, nagu nad poleks kunagi patustanud. Seda teeb Jumala arm "Kristuse nimes ja Jumala Vaimus."
Kes siis saab taevasse? Püha, õige ja hea inimene, kes pole kunagi pattu teinud? Me teame, et selliseid inimesi pole olemas – välja arvatud üks inimene – "inimene Kristus Jeesus," kes on "vahemees Jumala ja inimeste vahel" (1.Tim.2,5). Taevasse saavad patused inimesed, kes on "puhtaks pestud, pühitsetud ja õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja Jumala Vaimus." Just seda tahab ja suudab Jumal teha ka sinuga, kui sa vaid usaldad end Ta käte vahele!
3. MÕNED TÄHTSAD ÕPPETUNNID.
Kõige esimesena peame meeles pidama, et meie kristlikus pühendumises on väga tähtsal kohal moraalne element. Kui me oleme saanud kristlasteks, kui me oleme Jumala poolt puhtaks pestud, õigeks kuulutatud ja pühitsetud, muutume me teiseks inimeseks! Me ei ela enam patuse Korintose viiside järgi; me käime Jeesuse jälgedes, kelle juurde me oleme tulnud. Me elame moraalselt puhast elu – elu, mis on kooskõlas Jumala käskudega.
Teiseks õppetunniks on, et Jumalal on vägi, mis suudab teostada sellise muutuse. Püha Vaim, tulles sinu ellu, suudab muuta sind radikaalselt. Ta võib parandad su seksuaalsed hälbed; Ta võib muuta su soovid; Ta võib anda sulle jõu võita kõik kiusatused! Jumalale ei ole ükski asi võimatu! Usalda vaid end Tema kätte!
Ja lõpuks õpime sellest Pauluse tekstist, et kirik ja kogudus peab olema avatud kõigile. Me ei peaks tervitama siin vaid enda sarnaseid "korralikke" inimesi. Jumal pakub andestust ja päästet kõigile Korintose patustele, kes tulevad siiralt Temalt seda otsima.
Metodisti kiriku rajaja Charles Wesley oli nooruses väga range ja kalduv kohut mõistma. Ta arvas, et tema ja mõned tema sarnased "pühad" olid ainsad, kes saavad taevasse. Siis ühel ööl nägi ta unes, et seisis põrgu väravas ja soovis uurida välja, kes seal sees on. Nii hüüdis ta valju häälega: "Kas on seal sees presbüterlasi?"
"Jah!" tuli vastus.
"Kas on seal baptiste?" jätkas ta.
"Jah!" kõlas jälle vastus.
"Kas on seal piiskopliku kiriku liikmeid?"
"Jah on!" kuuldus vastuseks.
Siis võttis ta end kokku ja küsis: "Kas on seal ka metodiste?"
"Muidugi on!" kostus jälle vastuseks.
Järsku leidis ta end – ikka oma unenäos – taeva värava eest. Nii otsustas ta esitada seal samad küsimused. "Kas taevas on presbüterlasi? hüüdis ta.
"Ei ole!" tuli vastus.
"On seal baptiste?" küsis ta edasi.
"Ei ole!" kostus vastuseks.
"On seal piiskopliku kiriku liikmeid?" jätkas ta küsimist.
"Ei ole!" kõlas ikka vastuseks!
"Aga on seal metodiste?" julges ta lõpuks küsida.
"Ei ole!" kõlas vastuseks sellelegi küsimusele.
"Aga palun öelge mulle, kes seal siis on?" küsis ta ahastuses.
"Kristlased, siin on ainult kristlased!"
Kes on siis taevas? Kristlased, vaid kristlased – Jumala poolt Kristuse veres pestud, õigeks mõistetud ja pühitsetud kristlased. Siin maa peal võisid mõned neist olla kutsutud kas või hindudeks või moslemiteks või lausa paganaiks, kuid kui nad peaksid taevasse saama, on nad seal ikkagi vaid tänu Jeesuse Kristuse lunastusele. Sest "ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse" (Apt.4,12).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv