Mida tähendab olla vaba?
17.10.2009 - (1958)

Gal.5:1: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse."
Mida tähendab olla vaba? Mis on see, mis teeb meid vabaks? Igal aastal tähistame me oma VABAriigi aastapäeva. Oleme rõõmsad, et oleme vabad. Vabad millest? Vabad kellest? Muuseas, hiljuti Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringu kohaselt ei teadnud neljandik selle riigi elanikest, mida nad oma iseseisvuspühal 4. juulil tegelikult tähistavad. Sama suur protsent inimesi ei teadnud, millisest riigist nad sõltumatuks said. Ma kardan, et meie noored ja eriti nende lapsed, kes ka suurt vabadust naudivad, on varsti sama targad!
Kuid kristlastena peaksime olema targemad selle vabaduse suhtes, mille Kristus on meile toonud. Kirjutas ju Paulus: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse."
Milliseks vabaduseks on siis Kristus meid vabastanud? Mis teeb meid vabaks? See, et me elame vabal maal, ei tee meid veel vabaks. Meie vabariigis on palju inimesi – noori ja vanu – kes pole vabad, kes ei tunne end vabana, kes elavad tegelikult ühes või teises "orjaikkes"!
Paljud lapsed, kes enda arvates "orjavad" kodu ja kooli, mõtlevad, et täiskasvanuks saamine tähendab vabadust. Kuid enamus täiskasvanuist võivad öelda, et nad pole vabad. Nad on lihtsalt vahetanud ühed kütked teiste vastu. Kuidas saada siis tõeliselt vabaks? Ja mida üldse tähendab olla vaba? Ega see ju ei tähenda vabadust kohustustest, riigi seaduste ja Jumala käskude täitmisest. Need, kes vabadust selliselt tõlgendavad, leiavad end varsti raudsete trellide tagant! Ja see pole ometi vabadus! See on vabadusekaotus!
Paulus, kes kutsub siin kõiki üles püsima vabaduses, teadis hästi, mida tähendab olla vaba. Teda kästi ja keelati nii inimeste kui Jumala poolt; ta elas osa oma elust ahelais ja vangla trellide taga – ja siiski tundis ta end vabamana ning teadis rohkem vabadusest kui enamus meist! Kuidas nii?
Kuulake nüüd hoolega! Ma ütlen midagi väga olulist! Hea oleks, kui te selle igaveseks meelde jätaksite: Paulus oli vaba, sest tal polnud midagi varjata, midagi kaotada ega midagi karta! Vaadelgem neid kolme asja pisut lähemalt ja veendugem, et see on tõde. Tõeliselt vaba on inimene, kel pole midagi varjata, midagi kaotada ega midagi karta!
1. POLE MIDAGI VARJATA ehk peita. On kohutav elada mingi salajase patuga. Ükski emotsioon ei orjasta meid sedavõrd kui süütunne.
1977. aastal sooritasid kaks noormeest jäleda kuriteo. Nad sisenesid ebaseaduslikult ühe vanema naise kodusse ja peksid ta surnuks. Seitseteist aastat püsis see kuritegu lahendamata. Lõpuks oleks see jäänud lihtsalt veel üheks unustatud toimikuks politsei arhiivis.
Kuid 1994. aastal tuli mees politseisse ja tunnistas üles selle mõrva. Kuigi ta ei olnud kahtlusalune ja kuigi see kuritegu polnud n.ö. "aegunud", tuli mees ja andis end üles. Miks? Siin on tema lugu, nagu ta sellest politseile rääkis.
17 aastat tagasi murdis ta koos sõbraga sisse ühe 70-aastase naise kodusse. Ilma, et naine oleks neid provotseerinud, hakkasid nad teda peksma ühe puutükiga. Vahetult enne surma oli naine hüüdnud: "Issand, ma tulen koju!" Need sõnad jäid kajama mehe pähe. Ta ei suutnud nende eest ja süütunde eest kuhugi põgeneda.
Aasta hiljem sai ta usklikuks. Veel kuusteist aastat võitles ta süütunde ja häbiga. Ta teadis, mis teda ootab, kui ta oma kuriteo üles tunnistab. Siiski ei lasknud ta usk Jumalasse teda oma patte peita. Pärast ülestunnistamist mõisteti ta vangi. Ta on seal praegugi veel, kuid – ehkki trellide taga – on ta nüüd vaba; ta ei kanna enam seda patu ja süü koormat.
On kohutav minna läbi elu, piiludes kogu aeg üle õla, kartes, et keegi võib avastada su räpase saladuse. Aga teadmine, et sul pole midagi varjata, midagi peita, et sul pole kusagil peidus seda "luukeret", annab sulle imelise vabaduse.
Paulus nautis sellist vabadust. Ükski salajane patt ei rõhunud teda. See ei tähenda, nagu poleks ta kunagi patustanud. Ta oli patustanud – palju. Ta oli osalenud isegi ühes kõige kurvemas mõrvas inimkonna ajaloos – Stefanose, esimese kristliku märtri, tapmises. Kuid see oli toimunud minevikus, oli kõigile teada, oli andeks palutud ja andeks saadud.
Mäletate, kuidas väikesel kristlikul kogukonnal oli raske Paulust enda vendlusesse võtta. Üheks põhjuseks oli kindlasti tema osavõtt Stefanose mõrvamisest. Kuid kuna see oli avalik ja ta oli seda kogu südamest kahetsenud, ei rõhunud see patt teda enam ja ka kristlased andestasid talle ning võtsid ta lõpuks vastu kui venna.
Pattude ja eksimuste tunnistamisel on suur vabastav vägi. Ka Pühakiri tunnistab – Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!" Avalikuks saanud, üles tunnistatud ja kahetsetud patt ei orjasta meid enam. Me ei pea kartma selle ilmsikstulekut!
Nii patt kui süü orjastavad meid. Me teeme suure sammu vabaduse poole, kui kõrvaldame need mõlemad oma elust. Sellepärast soovitas Paulus – Gal.5,16.17: "Käige Vaimus, siis te ei täida mitte liha himusid. Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu; need on üksteise vastu, et te ei teeks seda, mida te tahate." Teiste sõnadega: lihalik elu orjastab meid; elu Vaimus ehk Jumala Vaimu juhtimisel teeb meid vabaks!
Nii et, Paulus oli vaba, sest tal polnud midagi varjata. Ta elas püha ja puhast elu Jumala Vaimu juhtimisel Jumala Sõna järgi. Kuid see polnud ainus asi, mis tagas talle ja tagab ka meile vabaduse. Teiseks asjaks on:
2. POLE MIDAGI KAOTADA. Pauluse heaolu ei olnud seotud maja või mööbliga, hobuse või eesliga (autoga), tulusa karjääri või inimeste lugupidamisega. Ta oli kõigest sellest oma südames lahti öelnud. Ta kirjutab – Flp.3,7.8: "Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust." Ja nii oli ta isegi vangis ahelais istudes mitmes mõttes vabam kui mees, kes teda valvas.
1990. aastal pidas Ameerika politsei kinni ühe naisfilmitähe, kuna selle autol oli aegunud numbrimärk. Kui politseinik hakkas uurima ta juhiluba, võrreldes selle andmeid oma andmebaasis olevatega, tuli ilmsiks mitu erinevust. See tähendab, dokument oli võltsitud. Sünniaeg oli muudetud tunduvalt hilisemaks ja kaal tunduvalt kergemaks. Ehk siis naine oli dokumendi järgi palju noorem ja saledam kui ta tegelikult oli ja ka välja nägi. Üsna tüse daam kaalus dokumendi järgi vaid 48 kg! Peale kohut kurtis naine, et ta mõisteti kohtus süüdi sellepärast, et selle kolleegiumis polnud "inimesi tema klassist."
Mõelge, kui kohutav on elada pidevas hirmus kaotada endast midagi. Ta oli kunagi väga kuulus; see vana numbrimärk oli rahvale tuntud, ta ei tahtnud seda kaotada. Ta oli siis noor; ta ei tahtnud seda noorust kaotada. Ta oli siis sale; sedagi ei tahtnud ta kaotada! Ta ei tahtnud kaotada sõpru "oma klassist". Aga mis sa teed, kui sa pole enam nii kuulus või nii noor või nii sale või nii oma inimene "kõrgemas klassis"? Seda kaotust on raske taluda.
Mida rohkem sul on – ja mida rohkem need asjad määravad ära, kes sa oled – seda enam elad sa kartuses, et need asjad võetakse sult ühel päeval. Sa elad kui lind puuris; ja kuigi see puur võib olla kullatud, jääb see ikkagi puuriks!
Paulus oli vaba, sest tal polnud midagi kaotada. Mida varem sinagi mõistad, et sul pole midagi kaotada, kui sul on vaid Jumal, seda õnnelikum ja vabam sa oled.
Kord andis üks rikas isa oma 12-aastasele pojale teha ühe töö aias. Poiss palkas oma 6-aastase venna tegema töö ära tema eest, öeldes, et isa oli andnud talle selle töö eest veerand-dollarilise mündi ja kui nüüd väikemees teeb selle töö ise ära, siis lubab ta tal hoida seda münti oma käes kuni õhtusöögini. Väikemees töötas kõvasti kogu õhtupooliku ja sai töö tehtud. Vanem vend, pidades kinni kokkuleppest, andis talle veerand-dollarilise. "Sa võid hoida seda kuni õhtusöögini, siis pead selle mulle tagasi andma!"
Õhtul tuli isa töölt koju ja nägi väikemeest veerand-dollarilise mündiga. "Kust sa selle said," küsis ta.
"Mu vend lubas mul seda hoida, sest ma töötasin tema eest aias," vastas poiss.
"Sa hoiad seda?" küsis isa.
"Jah, vend ütles, et ma pean andma selle tagasi õhtusöögi ajal."
"See on hullumeelsus!" purskas isa, "see on kõige rumalam asi, mida ma olen kuulnud! Sa töötasid kõvasti kogu pärastlõuna vaid selleks, et hoida raha mõnda aega oma peos?"
Väikemees vaatas isale siiralt silma ja ütles: "Aga, issi, kas mitte sina ei tee sedasama?"
Lapsel oli õigus. Iga materiaalne asi selles maailmas on ajutine. Parimal juhul me saame hoida neid mõnda aega oma käes. Miski ei kuulu meile igavesti. Ja ometi paljud meist veedavad oma elu muretsedes, mis saab siis, kui kaotame raha, töö või nooruse, kena väljanägemise. Me saame vabaks, kui tunnistame endale, et need asjad on kõik ajutised ja seepärast ei seo me oma südant nendega. Seevastu võime julgelt siduda end Jumala asjadega, sest need on igavesed ja nende puhul pole meil tõesti midagi kaotada.
Paulus oli vaba, sest tal polnud midagi varjata ega midagi kaotada. Kuid oli veel üks asi, mis koos eelpool mainitutega tagasid talle täieliku vabaduse.
3. POLE MIDAGI KARTA. See maailm on täis hirmu kütkes olevaid inimesi. Kes kardavad töö või tervise kaotamist, kes kardavad vananemist, kes kardavad õnnetusi, kes kardavad vaenlasi, kes kardavad surma jne. Kuid siingi on suur kasu jumalakartusest. Tõeline jumalakartus peletab kõik teised kartused ja hirmud! Jumal ütleb oma lapsele julgustavalt – Jos.1,9: "Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev? Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!"
Paulus ei kartnud midagi ega kedagi. Ta usaldas oma Jumalat niivõrd, et keegi ei saanud teda millegagi hirmutada. Tema oligi see mees, kes oma kogemustele toetudes julgustas kõiki teisi – Rom.8,28: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, KÕIK ühtlasi heaks tuleb!" Ta ei kartnud millegi kaotamist, sest oli juba kõigest loobunud. Ta ei kartnud inimeste hirmutamist ega peksmist. 2.Kor.11,24 ta kirjutab, et "juutide käest ma olen saanud viis korda ühe hoobi vähem kui nelikümmend." Ta ei kartnud surma. Filipi koguduse rahvale ta kirjutas – Flp.1,21: "Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu." Ta oli kõigeks valmis; ta oli vaba hirmust. Ta teenis kedagi suuremat kui need, kes püüdsid talle kahju teha.
Vietnami sõja ajal langesid paljud Ameerika sõdurid vaenlase kätte vangi. Üks leitnandist vang, nimega Mike Christian, kogus valgeid ja punaseid riideribasid ja kui neid sai piisavalt palju, õmbles need kokku Ameerika lipuks. Seejärel õmbles ta selle oma jope siseküljele. Igal õhtul riputasid mehed Mike'i pahupidi jope seinale ja vandusid selle juures truudust oma riigile. See aitas neil püsida seesmiselt vabadena. Ja kui ükskord valvurid neile peale sattusid, lipu ära võtsid ja Mike'i läbi peksid, siis juba järgmisest päevast hakkas ta koguma riideribasid uue lipu valmistamiseks. Ta ei kartnud midagi!
Mida sa teed kartmatutega?! Mida sa teed inimestega, kes on nii pühendunud millelegi või kellelegi, et nad ei tunne hirmu millegi ees?! Sa võid neid siduda, nad on ikka vabad! Ja eriti käib see Kristuse sõdurite kohta. Hoidkem siis kõrgel Tema lippu ja püsigem vabaduses, milleks Kristus meid on vabastanud!
Jah – tõeliselt vaba on inimene, kel pole midagi varjata, midagi kaotada ega midagi karta! Ja igaüks meist võib olla see inimene!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv