Tema peab kasvama, mina pean kahanema
17.10.2015 - (1343)

Üks ilus laul ütleb: "Ära maapealsest ööst, sellest muredevööst, on üks hulk pöördund kodumaa pool..." Me igatseme sinna, "sest meie ühiskond on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat, kes meie alanduse ihu muudab oma äraseletatud ihu sarnaseks" (Flp.3,20.21). See on Kristlaste lootus, nii öelda stiimul, mis ergutab meid elama paremini, võitlema vapramalt, kannatama kannatlikumalt ning ennast ära salgama.
Apostel Paulus, soovides, et kellegi lootus teda ei petaks, kirjutab – Flp.1,9-11: "Ja seda ma palun Jumalalt, et teie armastus veel rohkem ja rohkem kasvaks selges tunnetamises ja kõiges tajumises, et te võiksite kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksite puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks, täis õiguse vilja, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala austuseks ja kiituseks." Olla "puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks" tahame me kõik. Kuid see ei juhtu iseenesest. Selleks tuleb meil ennast mobiliseerida, palju ära teha. Kuidas me seda suudame. Pühakiri andis meile väga head nõu: teha kindlaks, mis on peaasi, mis on selles ettevalmistuses peamine. Alusta peamisest, ütleb Paulus. Mis aga on kristlase elus peamine? Mis on ühe usuränduri elus peamine?
Sellele küsimusele vastuse leidmiseks loeme tänase mõtiskluse aluseks oleva kirjakoha – Joh.3,22-30: "Pärast seda tulid Jeesus ja Tema jüngrid Juudamaale; ja seal Ta viibis nendega ja ristis. Aga ka Johannes oli ristimas Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett ja sinna tuli inimesi ja nad ristiti. Sest Johannes ei olnud veel vangitorni heidetud. Siis hakkasid Johannese jüngrid vaidlema ühe juudiga puhastuse pärast. Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid temale: "Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit, kellest sina tunnistasid, vaata, see ristib ja kõik lähevad Tema juurde!" Johannes vastas ning ütles: "Inimene ei või midagi võtta, kui see temale ei ole antud taevast. Te ise olete minu tunnistajad, et ma ütlesin: mina ei ole Kristus, vaid mind on läkitatud Tema eele! Kellel on pruut, see on peigmees; aga peigmehe sõber seisab ja kuulab teda ja on väga rõõmus peigmehe häälest. See mu rõõm on nüüd saanud täielikuks! Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!""
See tekst viib meid Palestiinasse ajal, mil seal töötasid kaks suurt prohvetit. Peale selle olid muidugi veel oma vaimulikud karjased, juhid ja õpetajad. Ja nüüd kerkib üles autoriteedi küsimus. Juba varem olid preestrid solvunud – kogu rahvas jookseb ühe noore õpetaja järel, kes ei nimeta end isegi mitte prohvetiks. Nüüd aga hakkab rahvas üha enam lahkuma sellegi juurest ning läheb ühe teise Õpetaja juurde, kellest esimene oli pidevalt tunnistanud. Preestrid on endiselt solvunud, kuid ka esimese õpetaja jüngrid ei saa rahu ja pöörduvad ta poole küsimusega: "Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit, kellest sina tunnistasid, vaata, see ristib ja kõik lähevad Tema juurde!"
Kõik lähevad Tema juurde – need sõnad on öeldud kibeduse ja kadedusega. Kuid siin on ka praktiline küsimus: Sina ristid ja Tema ristib; kumb on ikkagi tähtsam? Ja kas Tal on üldse õigust ristida?
Ristija Johannesel oli võimalus kaitsta oma au, näidata end solvununa ning sellega suurendada oma jüngrite kibedust. Kuid ta ei teinud seda. Ta vastas rahulikult: "Inimene ei või midagi võtta, kui see temale ei ole antud taevast. Te ise olete minu tunnistajad, et ma ütlesin: mina ei ole Kristus, vaid mind on läkitatud Tema eele! Kellel on pruut, see on peigmees; aga peigmehe sõber seisab ja kuulab teda ja on väga rõõmus peigmehe häälest. See mu rõõm on nüüd saanud täielikuks!"
Oleksid ka need vanad preestrid mõistnud nii selgesti seda elementaarset tõde! Kui neist ära pöörduti, olid nad kadedad ja pahased ning ässitasid ka rahva üles. Ja mida teeb see üks, kelle järele rahvas jookseb? Noomib nende patte, isegi valitsejate patte! Muide, see sai Johannesele saatuslikuks, kuigi see polnud mingi väärsamm. Nüüd aga lahkub rahvas selle noore prohveti juurest ühe teise juurde, kellest esimene kuulutas – ja ta ei olegi kibestunud ega solvunud; ta polegi kade! Veel enam – ta tunnistab, et Jumal on andnud sellele teisele kõik taevast! Veelgi enam – ta tunnistab, et ta on selle üle koguni rõõmus! Ja mis paneb krooni tema õilsale suhtumisele, see on tema kreedo, mille ta väljendas selle vestluse lõpus: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!"
Johannes oli üks tõeline usurändur. Ta elas kõrbes, sest ta tundis, et ta kodu pole siin maa peal. Tema elu eesmärk, ainus eesmärk oli juhatada inimesi Kristuse juurde. Tema moto või elu kreedo oli: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Johannesel polnud kerge seda öelda, sest ka Jeesus oli välimuselt vaid tavaline inimene. Paljud inimesed pidasid Jeesust tema konkurendiks. Aga Ristija Johannes uskus, et Jumal oli andnud Jeesusele palju rohkem kui temale. Eks preestritelgi oli samasugune võimalus öelda Ristija Johannese ilmudes: tema peab kasvama, aga meie peame kahanema! Kuid nad ei teinud seda.
Ristija Johannes oli Kristuse esimese tuleku kuulutaja. Kuidas on lood meiega – Kristuse teise tuleku kuulutajatega? Ma mõtlen, mis on meie püüetes peamine? Kas ise midagi olla, midagi rohkem olla, või ütleme, nagu Johannes: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!" Kristus peab minus kasvama, minu oma Mina peab kahanema. Vennad ja öed, see ongi see peamine, see peaasi, millest areneb välja kõik ülejäänu. Tema peab kasvama ja mina pean kahanema, kuni Tema on kõik ja mina mitte keegi! Tema ei saa olla kõik, kui mina olen veel keegi. Valmis Kristuse tulekuks on vaid see, kes võib tunnistada: "Kristus on minu elu" (Flp.1,21), "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees" (Gal.2,20). Aga see on saavutatav vaid siis, kui peamine me elus iga päev on: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!
Kas ei peaks selliselt mõtlema ka iga tänapäeva evangeeliumitööline? Kas ta ei peaks olema rõõmus, nähes, kuidas tema isik jäetakse kõrvale ja pöördutakse kogu südamega Tema poole, kellest ta on tunnistanud – Kristuse poole. Mind alati kurvastab, kui keegi inimene jääb peatuma minu isiku juurde. Muidugi pole jutlustaja tunnustamine keelatud ja see pole ka mingi paha asi, kuid ärgu iial saagu ükski jutlustaja kellegi imetluse objektiks. Jumal üksi väärib imetlust ja seda imetlust ei saa jagada kellegagi. Kui keegi inimene tuleb ristimisele ainult siis, kui seda talitust juhib tema äravalitud jutlustaja, kui keegi tuleb koosolekule vaid siis, kui kõneleb tema lemmikkõneleja, siis on olukord tõsine. Keda siis usutakse, keda austatakse, keda kummardatakse? On ju Lunastaja ikkagi vaid üks! Ja Tema on kõigi tööliste taga ja tegutseb kõigi läbi.
Kui me tuleme nüüd tagasi meie algkirjakoha juurde, siis ei olnud ju tarvis vaielda, kas peseb patud maha Johannese ristimine või Jeesuse ristimine (ristisid jüngrid), sest tegelikult puhastab meid patust ikkagi vaid Jeesuse Kristuse veri. Nii ei ole mõtet valida, kas minna kuulama üht või teist venda või õde, sest tegelik kõneleja on Püha Vaim ja päästab meid ikkagi vaid Kristuse arm.
Nii ei maksa variseride moodi pahandada ka siis, kui sünnivad uued õpetajad, kellele Jumal on andnud rohkem, sest "inimene ei või midagi võtta, kui see temale ei ole antud taevast." Üsna loomulik on tõde, et iga järgmine põlvkond seisab eelmiste õlgadel ning näeb sellest soodsast vaatekohast veidi kaugemale! Ja see teeb eelnevale põlvkonnale ainult au, kui ta kogub end, et tunnistada: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!
Kuid tänase kirjakoha peamine mõte on see, et Jeesus peab meie elus saama päevast päeva ja aastast aastasse ikka suuremaks ja suuremaks, kuni me kaome täielikult Temasse ja tunnistame koos Paulusega: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees" (Gal.2,20). Sellepärast poleks paha mõte seada meie alanud aasta motoks: "Tema peab kasvama, mina pean kahanema."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv