Õige ja väär viha
17.11.2012 - (1621)

Täna on hingamispäev – "Jehoova, sinu Jumala hingamispäev" (2.Ms.20,10) ja seepärast ka Jumala laste rõõmupäev. Kuid mitte kõik ei oska sellest päevast rõõmu tunda. Nii oli see juba sel ajal, mil Jeesus kõndis meie maisel pinnal. Seda näeme selgesti meie tänasest sissejuhatavast kirjakohast Mrk.2,23-3,6:
"Ja juhtus, et Ta ühel hingamispäeval kõndis läbi viljapõldude ja Ta jüngrid hakkasid teed käies viljapäid katkuma. Ja variserid ütlesid Temale: "Vaata, miks nad hingamispäeval teevad, mida ei tohi?" Tema ütles neile: "Kas te ei ole lugenud, mis tegi Taavet, kui tal puudus oli ning nälg temal ja ta kaaslastel, kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ja sõi ära vaateleivad, mida ühelgi ei olnud luba süüa kui vaid preestritel, ja andis ka neile, kes olid temaga?" Ja Ta ütles neile: "Hingamispäev on tehtud inimese pärast, aga mitte inimene hingamispäeva pärast! Nii on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand!"
Ja Ta läks jälle kogudusekotta. Ja seal oli mees, kellel oli kuivanud käsi. Ja nad varitsesid Teda, kas Ta hingamispäeval peaks terveks tegema, et kaevata Tema peale. Siis Ta ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: "Tõuse ja astu esile!" Ja Ta küsis neilt: "Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?" Aga nad jäid vait. Ja Ta vaatas ümber nende peale vihaga ja oli ühtlasi kurb nende südamekanguse pärast ja ütles mehele: "Siruta käsi!" Ja ta sirutas; ja ta käsi sai jälle terveks. Ja variserid läksid välja ja pidasid kohe nõu Heroodese seltsiga Jeesuse vastu, et Teda hukata."
Selline oli siis üks auline rahupäev maal, kus Jeesus elas – ajal, mil Rahuvürst ise kõndis inimeste keskel ja tuli koos inimestega lausa ihulikul kujul Jumala kotta! Ma kujutan ette, kuidas ma Jumala sulasena tulen hingamispäeval kirikusse ja teen seal oma parima ning koosoleku lõppedes koguduseliikmed peavad nõu võimudega, kuidas mind hukata! Isegi kõige hullemal nõukogude ajal ei juhtunud midagi sellist. Aga see juhtus "Ilusal maal," "Pühal maal" ja mitte minusuguse tühise inimesega, vaid pühimaist pühima Jumala Pojaga! Rahupäeval, mis oli nii püha, et sel päeval ei tohtinud nende arvates isegi viljapäid peos hõõruda, et siis neist eralduvaid teri nälja kustutamiseks suhu pista; hingamispäeval, mis oli nende arvates nii püha, et siis ei tohtinud isegi haigeid aidata, võis ometi vihastada end sõgedaks! Ma arvan, et nad olid sõgedad juba enne! Ja kuidas teisiti peaksime me nimetama inimesi, kes suudavad ka tänapäeval hingamispäeval kirikus kellegi peale vihastada?!
Aga siseneme nüüd vaimus Jeesuse aega ja mõtleme sellele kuivanud käega mehele. Tol ajal oli sellistel inimestel vähe lootust, ja ega tänapäevalgi suuda meditsiin igat imet teha! Siiski tallas tol ajal meie muldseid radu üks suur Imetegija ja me võime ette kujutada inimeste elevust, kui nad kuulsid, et Jeesus tuleb nende linna ja läheb hingamispäeval nende sünagoogi. Haigetes tärkas lootus ja nad püüdsid minna või lasta end kanda sinna, kus peatus see suur Imetegija.
Muidugi polnud imetervistamine Jeesuse tuleku peamine eesmärk. Nagu Ta ise ütles, tuli ta "otsima ja päästma, mis on kadunud!" (Luk.19,10). Ta tuli päästma inimesi "nende pattudest" (Mat.1,21). Ta tuli päästma inimesi surmast ja hukatusest, maitstes ise kibedat surma. Ta tuli juhatama inimesi tagasi Jumala juurde. Kuid Ta ei jätnud aitamata ka neid, kes tulid Ta juurde vaid ihulikku tervist saama.
Tol päeval olid pühakojas Temale sihitud mitte ainult vaese kannataja silmad, kes lootis, et Jeesus teda märkab ja aitab, vaid ka variseride silmad, kes otsisid põhjust Tema hukkamõistmiseks. "Kui Ta peaks selle kuivanud käega mehe tervistama nüüd hingamispäeval, siis on Ta meil peos," mõtlesid nad. Nende mõtteid lugedes, pöördus Jeesus nende poole väga otsese küsimusega: "Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?" Küsimus oli nii lihtne, et iga lapski oleks osanud sellele vastata, kuid variserid jäid vait, tehes näo, nagu nad ei saaks aru. See ei jätnud Jeesust külmaks. Markus kirjutab, et Jeesus "vaatas ümber nende peale vihaga ja oli ühtlasi kurb nende südamekanguse pärast." Ta teadis, et nad ei hooli vaesest kannatajast kübetki, neile läksid korda vaid nende endi tehtud käsud ja keelud, millega nad olid hingamispäeva üle kuhjanud.
Aga Jeesus hoolis vaesest kuivanud käega mehest, kes ootas alandlikult, et Jeesus tema peale halastaks. "Siruta käsi!" ütles Jeesus. Mõtlemata sellele, kuidas ta saab seda kuivanud kätt sirutada, kuuletus Ta Jeesusele ja sirutaski käe – ning see oli terve!
Ma kujutan ette selle mehe ja paljude teiste suurt rõõmu sel hingamispäeval seal pühakojas. Üks lootusetult haige invaliid oli saanud terveks! Ta võis nüüd selle käega süüa, siduda saapapaelu, emmata ja teha tuhandeid asju, mida meie teeme mõtlemata, milline õnnistus see on!
Mees oli ülirõõmus, kuid variserid mitte. Nad oli tulivihased Jeesuse peale, kes oli tervistanud inimese hingamispäeval – kes ei pühitsenud hingamispäeva nii, nagu nemad pidasid õigeks seda pühitseda. Nad olid nii vihased, et "pidasid kohe nõu Heroodese seltsiga Jeesuse vastu, et Teda hukata." Nad lausa keesid vihast. Neist lausa lendas sädemeid! Ja me pole üllatunud. Mida neilt variseridelt muud oodata oligi? Mis meid aga üllatab, on see, et ka Jeesus oli vihane – vihane variseride peale. Nii et viha oli vastastikune. Jah, Markus lisab, et Jeesus "oli ühtlasi kurb nende südamekanguse pärast." Aga Ta oli ikkagi ka vihane! "Ta vaatas ümber nende peale vihaga," kirjutab Markus ja seda on meil raske aktsepteerida. Oleme ju ikka kujutanud Jeesust õrna ja hella Jumala Tallena, kes on alati armastav ja kaastundlik. Raske on Teda kujutada vihasena. Mille poolest siis erines Jeesuse viha variseride vihast? Mille poolest erineb püha viha patusest vihast? Kui me seda teame, mõistame paremini ka Pauluse sõnu Ef.4,26: "Vihastuge, aga ärge tehke pattu!"
1. VARISERIDE VIHA.
Variseride viha lähtus nende isekusest. Nad ei hoolinud kuivanud käega mehest. Kas ta on haige või saab terveks – see neid ei puudutanud. Küll puudutas neid Jeesuse suhtumine nende traditsioonidesse ja käsu tõlgendustesse. Miks see neid puudutas? Sest nemad "valitsesid" religioosset maailma ja kui nende käske ja traditsioone eirati, asetus nende autoriteet löögi alla. Nad ei hoolinud haigetest; nad hoolisid vaid iseendist!
Kas ka meie ei käitu vahel nii? Teiste suur häda puudutab meid palju vähem kui meie endi väikseimgi ebameeldivus. Me kuuleme, kuidas teistega juhtuvad õnnetused. Palju see meid liigutab? Suurt midagi – seni, kui meiega pole juhtunud õnnetust. Me kuuleme teiste diskrimineerimisest ja jääme üsna külmaks, sest meid puudutavad tõeliselt asjad, mis riivavad meie õigusi. Me võime olla nördinud, kui meie naabrile murti sisse; kui aga varas tungib meie majja ja midagi ära viib, oleme me maruvihased.
Ja kuidas me reageerime, kui meie oma mina saab puudutatud? Oleme pühad inimesed, oma mina surnud? Jääme rahulikuks? Kui see vaid oleks nii! Püha prohvet Joona saadeti Niinivesse kulutama Jumala Sõna. Peale tõrkumist ta läkski ning kuulutas, et 40 päeva pärast Jumal hävitab selle linna, kuna selle patud on tõusnud taevani (Joh.3,4). Inimesed võtsid tema kuulutust tõsiselt, uskusid ja parandasid meelt ning pöördusid oma patustelt teedelt. Jumal nägi kõike seda ja otsustas linna mitte hävitada.
Kuidas reageeris sellele Joona? Oli ta rõõmus, et inimesed parandasid tema jutluse peale meelt ja pöördusid Jumala poole? Me ütleme, et see on iga õigusekuulutaja unistus! Ilmselt ei saanud Joonalgi olla midagi selle vastu, kuid talle ei meeldinud Jumala otsus säästa linn. Miks? Sest TEMA oli kuulutanud selle hukku! TEMA oma mina sai puudutatud, TEMA kui prohveti reputatsioon kahtluse alla seatud. Tühja kah need inimesed! Mida nüüd rahvas MINUST kui prohvetist arvab, kui mu kuulutus ei täitunudki!
Tihti on väära, patuse viha ajendajaks isekus. Selline oli ka variseride viha. Selle viha üheks tunnuseks on püüd vihaalusele kahju teha. Nii hakkasid variserid kiiresti sepitsema plaani, kuidas Jeesus hävitada. Ka meie teeme vahel nii. Saades kellegi peale vihaseks, püüame talle haiget teha. Tsiviliseeritud inimestena ja pealegi kristlastena ei lähe me kellelegi füüsiliselt kallale, aga me teame nippe, kuidas kellelegi sõnadega või isegi sõnadeta haiget teha! Ükskõikne suhtumine. Kuri pilk. Vaikimine. Hoidumine...
Mäletate vanemat poega Kristuse tähendamissõnas kadunud pojast (Luk.15,11-32)? Kui oma eluga rappa läinud poeg koju tagasi tuli, ütles tema vanem vend: "Ma ei lähe sellele peole! Minu auks pole korraldatud ühtegi pidu ja nüüd tehakse seda selle kõlvatu auks!" Tema au oli riivatud. Tema enese mina oli solvunud. Isekus võitis vennaarmastuse. Keeldumisega minna peole mõtles ta teha haiget isale ja vennale – vihane inimene tahab ikka oma vihaalusele haiget teha. Kuid tegelikult tegi ta kõige enam kahju iseendale!
Nii juhtus ka variseridega. Oma isekusest ajendatud vihas püüdsid nad teha kahju Jeesusele, kuid tegelikult tegid nad suurima kahju iseendile!
2. JEESUSE VIHA.
Me mõistame hukka variseride viha, kuid ei mõista hukka Jeesuse viha? Miks? Kas sellepärast, et vihastajaks oli Jeesus ja Temale on kõik lubatud? Ei. Sellepärast, et Jeesuse viha motiiv oli õige. Selle ajendiks polnud isekus. Jeesus polnud vihane sellepärast, et nad olid teinud midagi Temale isiklikult, näiteks õõnestanud Tema autoriteeti. Nad tegid seda kogu aeg, kuid Jeesus ei olnud nende peale vihane selle pärast. Ta ei vihastanud kunagi, kui inimesed tegid Talle isiklikult haiget. Mõelge, kuidas tegi Talle haiget see, kui Tema silmapaistvaim jünger Peetrus salgas Teda kolm korda, kuid Ta ei vihastanud tema peale. Mõelge sellele, kuidas inimesed mõistsid Ta ülekohtuselt surma, peksid ja mõnitasid Teda ning naelutasid ristile ja sealgi veel jätkasid Ta üle naermist, öeldes: "Sina, kes templi lammutad ja kolme päevaga üles ehitad, aita iseennast! Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!" (Mat.27,40). See kõik pidi Teda väga valusalt puudutama – nii füüsiliselt kui vaimselt! Kuid kas Jeesus vihastus selle peale? Ei. Tegelikult Ta palvetas nende eest, et Jumal neile andestaks! (Luk.23,34).
Aga oli asju, mis tegid Ta vihaseks. Kui Ta nägi, kuidas need, kes pidid valvama õiguse täitmise eest, tallasid selle jalge alla, sai Ta vihaseks. Kui Ta nägi, kuidas Jumala käsku lausa naeruvääristati seda valesti tõlgendades, sai Ta vihaseks. Kui Ta nägi, kuidas Jumala koda oli muudetud röövliauguks, sai Ta vihaseks. Kui Ta nägi, kuidas Tema esindajad siin maa peal ei hoolinud üldsegi oma ligimestest, sai Ta vihaseks. Me võime julgelt nimetada seda pühaks vihaks, sest see oli viha õiges kohas ja õigetel motiividel. Selle ajendiks polnud isekus. See oli "püha viha Sinu [Jumala] koja pärast" (Joh.2,17).
Jumala koda oleme tänapäeval meie. Kas on Jumalal põhjust vihastada ka meie peale? Või tunneb Ta meist vaid rõõmu? Ma siiski arvan, et Jumalat valdab püha viha, kui kogudus peab end päästelaevaks, kuid tegeleb vaid oma "klubi" liikmete meelelahutamisega ega kutsu aktiivselt inimesi põgenema sellest peagi hukkuvast maailmast. Kindlasti häirib Teda ka see, kui me siin üksteise peale vihased oleme. Me võime nimetada seda Jumala tunnet mõne teise nimega, nagu pahane, kurb, õnnetu, kuid ükskord me näeme, et Jumal on tõesti võimeline ilmutama ka püha viha ja hoidku taevas, et see ei langeks meie peale!
Viha on Jumala loodud emotsioon – üks Jumala näo järgi loodud inimese emotsioon – ja see paneb inimese energiliselt tegutsema. Te teate seda sama hästi kui mina, et kui me saame vihaseks, leiame me endas energiat teha ükskõik mida! Kui sa oled kellegi peale vihane, võid sa olla ärkvel terve öö, mõeldes, kuidas ta paika panna! Mõistlik on suunata viha õigesse kohta, ehk vihastuda vaid õigustatud põhjustel. Lutherit valdas püha viha, kui ta nägi, kuidas end Jumala esindajaks pidav kirik tallas tõe jalge alla, ning see andis talle nii palju energiat, et ta süütas reformatsioonitule. Oleks meil nii paljugi sellist püha viha, et seda tuld edasi põlemas hoida!
Nii et, vihastuge – aga õige asja pärast, nagu Jeesus! Kui me seda teeme – kui me vihastume vaid õigustatud põhjusel, võime saada vägevaks Jumala armeeks, mis valmistab inimesed ette Kristuse teiseks tulekuks. Kui me lakkame vihastamast üksteise peale ning võitleme koos Jumalaga vihaselt patu ja hingevaenlase vastu, saavutame kindlasti võidu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv