Kaks elu, kaks surma, kaks ülestõusmist
17.12.2011 - (1274)

Kõik tahavad elada. Kõik ei taha küll elada igavesti selles ebatäiuslikus patuses maailmas, kuid kui avaneks võimalus elada täiuslikus maailmas, kus kõik on õnnelikud, siis sooviksid kõik elada seal igavesti. Selline täiuslik maailm on olemas. Me nimetame seda taevaks. Ja seepärast võib öelda, et kõik soovivad saada taevasse.
Kus see taevas on või saab olema? Mitte tingimata kusagil kaugel universumis. Kui Jumal valmistas meie sinise planeedi, siis Ta avardas taevast. Taevas tuli ka Maa peale. Kuid patu sissetung rikkus selle ära ja nii "me ootame Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!" (2.Pet.3,13).
See planeet on loodud meie jaoks. Aadam ja Eeva pärandasid selle oma järeltulijaile, kelleks oleme ka meie. Me kõik teame nende lugu. Jumal lõi nad enda näo järgi, enda sarnaseks, et nad elaksid õnnelikena igavesti. Kui nad ei oleks patustanud, oleksid nad ikka veel elus ja terved sellel planeedil! Nad elaksid ikka veel Eedeni aia täiuslikus keskkonnas!
Kuid kahjuks nad patustasid ja sellest ajast muutus kõik. Aadam ja Eeva hakkasid vananema ning ilmselt kollitas neid ka mõte: "Mis saab minust pärast surma?"
Esimesena on selle küsimuse kirja pannud Iiob. Ta küsib: "Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?" (Iob.14,14). Ja samas ta jätkab: "Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb!" Ingliskeelsest Piiblist (NIV) tõlgituna: "Kogu oma rügamise aja ma ootan uuendust." Nagu näete, lootis Iiob paremale elule pärast surma, kui Jumal on teinud "kõik uueks" (Ilm.21,5).
Järgmises salmis – Iob.14,15 – ütleb ta (tõlgituna NIV-st): "Sa hüüad ja ma vastan Sulle, Sa igatsed oma kätetööd." Imestamisväärne, kui selge arusaamine oli Iiobil elust pärast surma! 19. ptk. 25. salmis jätkab ta tunnistamist oma kindlast usust, öeldes: "Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma!" Järgmistes salmides ta lisab – loeme tõlgituna samast ingliskeelsest Piiblist: "Ja peale seda, kui mu nahk on hävitatud, näen ma siiski oma lihas Jumalat – Teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad aga mitte mõne võõra!" Iiob uskus, et ta saab ülestõusmises uue ihu ja elab selles õnnelikuna igavesti Jumala läheduses, nähes Teda palgest palgesse.
Taaniel, kes elas Iiobist hiljem, kirjutab meile sellest ülestõusmisest pisut konkreetsemalt – Tan.12,2: "Paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks!" Näete, Taaniel nimetab surma magamiseks, nagu Jeesuski palju sajandeid hiljem, kui Ta ütles, et "Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama" (Joh.11,11). Samuti rääkis Jeesus kahest ülestõusmisest, nagu Taanielgi, öeldes Joh.5,28-29: "Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks."
"Sa hüüad ja ma vastan Sulle," tunnistas juba Iiob usus ja Taaniel ning Jeesus lisavad, et ülestõusmine saabub kõigile, ka ülekohtustele – ainult et nemad äratatakse üles "hukkamõistmise ülestõusmiseks." Ka Paulus kinnitab, et "me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" (2.Kor.5,10).
Luuka evangeeliumi 16. peatükis on lugu – üks Jeesuse tähendamissõna – mille ma tahaksin lugeda tänase teema kontekstis. See räägib kahesugusest elust, millele järgneb kahesugune surm, millele omakorda järgneb kahesugune ülestõusmine.
Luk.16,19-31: "Oli üks rikas mees. See riietus purpuri ja kalli lõuendiga ja elas iga päev rõõmsasti ja suuresti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees täis paiseid ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Ent koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja kui ta põrgus suures valus oli ja oma silmad üles tõstis, nägi ta Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja tema hüüdis ning ütles: isa Aabraham, halasta mu peale ja läkita Laatsarus, et ta oma sõrme otsa kastaks vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt piina selles tuleleegis! Aga Aabraham ütles: laps, mõtle, et sa oled hea põlve oma elus kätte saanud ja Laatsarus nõndasamuti kurja. Nüüd rõõmustatakse teda siin ja sina oled piinas. Ja kõige selle lisaks on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes siit tahavad minna teie juurde, ei saa mitte, ega need, kes seal on, ei saa tulla meie juurde! Aga ta ütles: ma palun siis sind, isa, et sa läkitaksid tema mu isa majasse, sest mul on viis venda — et ta kinnitaks neile, et nemadki ei satuks siia piinapaika! Kuid Aabraham ütles: neil on Mooses ja prohvetid; kuulaku nad neid! Aga tema ütles: ei mitte, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist läheks nende juurde, siis nad parandaksid meelt! Siis Aabraham ütles talle: kui nad ei kuula Moosest ja prohveteid, ei nad veenduks ka, kui keegi surnuist üles tõuseks!"
Ma tean, et sellest tähendamissõnast loetakse tihti välja rohkem teoloogiat, kui selles peitub. Ma ei hakka täna seda üksikasjalikult ära seletama ega väärjäreldusi ümber lükkama, vaid osutan tähelepanu mõningatele põhilistele asjadele, mis on selles hästi ära toodud. Ja nimelt – nagu juba öeldud – räägitakse siin kahesugusest elust, millest oleneb kahesugune surm, millest omakorda oleneb kahesugune ülestõusmine. Kusjuures helisema jääb mõte, et peale surma pole võimalik enam midagi muuta.
1. KAHESUGUNE ELU.
Oh, kuidas inimesed sooviksid, et Jumal tunnistaks enam kui kahesugust elu, tehes mitmesuguseid erandeid ja võttes vastu igasuguseid vabandusi! Aga Jumal tunnistab vaid kahesugust elu: elu Jumalaga ja elu Jumalata. Ning see paistab kõige selgemini välja meie suhtumises ligimesse, nagu kirjutab apostel Johannes – 1.Joh.4,20: "Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud."
Nimetu "rikas mees" Jeesuse tähendamissõnas kujutab üht liiki elu. Sellel mehel oli kõik, mida see maailm võib pakkuda. Tal oli raha. Tal olid kallid riided. Ta elas ilusas majas ja sõi head toitu. Ta "elas iga päev rõõmsasti ja suuresti," teatab tähendamissõna. Tal oli kõik... peale Jumala. Miks me selles nii kindlad oleme? Me näeme seda eelkõige tema suhtumisest vaestesse. Ta lasi vaesel haigel Laatsarusel nälgida oma luksusliku häärberi väravas surnuks! Talle ei läinud korda teiste inimeste viletsus; see aga tähendab, et ta ei tundnud ega armastanud Jumalat, nende Loojat. Ta ei tunnistanud, et Jumal oli pannud ta majapidajaks oma vara üle, et sellega teha head. Egoistlikult elas ta vaid iseendale. Maailmas oli tal nimi, Jumala raamatus oli ta aga nimetu!
Kerjus, kelle nimi oli Laatsarus, kujutab teist liiki elu. Ta elab vaeselt, kannatab palju ja rahuldub "leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid." Ta sümboliseerib hästi tavalist tööinimest, kes sarnaselt püüab oma kõhtu täita "leivaraasukestega," mis langevad rikaste tööandjate laualt. Pidevas rahapuuduses pole tal võimalik enda eest korralikult hoolitseda ja nii vaevavad teda tihti haigused ("paised"). Ta on vaene selle maailma asjade poolest, kuid ta on rikas Jumalas. Maailma silmis pole tal nime, kuid Jumala raamatus – eluraamatus – on tal nimi, Laatsarus.
Jeesus rõhutab väga selgelt seda kontrasti. Samas ei ütle Ta, et kõik rikkad läheksid põrgusse, ega ka seda, et kõik vaesed läheksid taevasse. Nii taevas kui põrgus – hukatuses – on nii rikkaid kui vaeseid... maailma asjade poolest. Määrab see, kas sa oled rikas Jumalas. Ja rikas Jumalas võib olla nii rikas kui vaene selle maailma standardi järgi. Samas, arvestades inimese olemust, on tõde ka see, et "rikkal on raske pääseda taevariiki" (Mat.19,23), nagu ütles Jeesus. Üldiselt kaldub maailma rikkus meid Jumalast eemale juhtima, vaesus aga Jumalale lähemale pürgima. Kerge elu võõrutab meid Jumalast, raskused aga panevad meid Jumala külge klammerduma.
Nii et suures perspektiivis on siin maa peal kahesugust elu – elu Jumalaga ja elu ilma Jumalata – ning see määrab meie edasise saatuse. Kahesugusele elule järgneb...
2. KAHESUGUNE SURM.
Tähendamissõnas ütles Jeesus: "Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha." Vaesele Laatsarusele tuli surm kui vabastaja, kui halastaja ingel. Kuna tal ei olnud siin maa peal midagi, mille küljes oleks olnud ta süda, ja kuna ta ihu kannatas valu, tervitas ta surma avasüli kui oodatud sõpra. Sellega ta vabanes vaevast. Ta ei kaotanud midagi, küll aga võitis, sest täitus tema lootus olla oma Jumalaga, oma Lunastajaga.
Rikkale mehele aga saabus surm kui vaenlane, kui "varas öösel" (1.Tes.5,2). Kogu ta vara seisnes maistes asjades ja ta ei saanud neist midagi võtta surmas endaga kaasa. Ta kaotas need kõik. Surm röövis talt need kõik. Nii muutus tähendamissõna rikas mees surres ühe hetkega vaeseks, samal ajal kui vaene Laatsarus säilitas oma salajase rikkuse – Jumala – vabanedes vaid selle ilma vaevast.
Kuid Piibel õpetab, et surmale järgneb ülestõusmine. Kahesugusele elule ja kahesugusele surmale järgneb...
3. KAHESUGUNE ÜLESTÕUSMINE.
Taaniel kirjutas, et surnud "ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks." Ja Jeesus ütles, et "kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks." Sama keelt räägib ka meie tähendamissõna: vaene Laatsarus kantakse "Aabrahami sülle", mis sümboliseerib igavest elu Jumala riigis, rikas mees aga satub "põrgusse," igavesse hukatusse. Üks äratati üles rõõmueluks, teine karistuse vastuvõtmiseks. Ja ei mingit võimalust pärast surma seda saatust muuta, rõhutab tähendamissõna. Kõik tuleb ära teha eluajal. Eluajal tuleb kuulda "Moosest ja prohveteid"; eluajal tuleb nõuda Jumala riiki ja Tema õigust" (Mat.6,33); eluajal tuleb seada "oma elumaja asjad korda" (2.Kun.20,1); eluajal tuleb valida, millist "isandat" teenida (Mat.6,24). Jeesus ütles – Luk.16,13: "Ükski sulane ei või teenida kaht isandat; sest kas ta vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ja põlgab teise ära; te ei või teenida Jumalat ja mammonat!"
Paulus hoiatab ja manitseb – Gal.6,7-10: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu. Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi. Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!"
Mitte juhuslikult ei osuta Paulus heategudele kui külvile, millele järgneb hea lõikus igaveses elus. Sama teeb ju ka Jeesus tähendamissõnas suurest Kohtupäevast Mat.25,31-46: "Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad, ja Ta eraldab nad üksteisest, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Ja Ta asetab lambad oma paremale käele, aga sikud vasakule käele. Siis Kuningas ütleb neile, kes on Ta paremal käel: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest! Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde." Siis vastavad õiged Temale: "Issand, millal me nägime Sind näljasena ja söötsime Sind, või millal janusena ja jootsime Sind? Millal me nägime Sind võõrana ja võtsime Sind vastu, või alasti ja riietasime Sind? Millal me nägime Sind haigena või vangis ja tulime Su juurde?" Siis vastab Kuningas ja ütleb neile: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" Siis Ta ütleb ka neile, kes on vasakul käel: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg, ja te ei andnud mulle süüa; mul oli janu, ja te ei jootnud mind; ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu; ma olin alasti, ja te ei riietanud mind; ma olin haige ja vang, ja te ei tulnud mind vaatama." Siis vastavad ka need Temale: "Issand, millal me nägime Sind näljas või janus või võõrana või alasti või haigena või vangis, ja ei ole Sind teeninud?" Siis Ta vastab neile nõnda: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes ei ole teinud ühele nende vähemate seast, seda te ei ole minulegi teinud." Ja need lähevad igavesse karistusse, aga õiged igavesse elusse!"
Keegi meist ei taha saada osa igavesest karistusest; kõik me soovime igavest elu Jumala riigis. Uskugem siis Moosest ja prohveteid ja Jeesust, elades nende õpetuse järgi, ning Jumal kannab meid armust üle surmajõe sellesse imelisse riiki, kus meie osaks on ainult rõõm!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv