Olen end Jeesusel andnud
18.04.2015 - (1409)

Minu kasuisa Aleksander Kallaste hauakivile on kirjutatud lisaks isikuandmetele: "Töös ja tões oli tema elu." Mulle meeldiks, kui minu hauaplaadile oleks kirjutatud: "Kristus on minu elu." Mitte "Kristus OLI tema elu," vaid just "Kristus ON minu elu." Sest Tema on minu elu nüüd ja ka pärast silmade sulgemist sellele elule. See ei tähenda, nagu ma ei hooliks kellestki teisest. Kristus on andnud mulle imelise perekonna – nii kodus kui siin kirikus – ja ma hoolin igast selle liikmest väga. Tegelikult Tema on andnud mulle nii suure armastuse iga selle suure perekonna liikme vastu! Ja kuidas ma saan Teda kõige selle eest mitte kogu südamest armastada? Tänu Temale olen ma see, kes ma olen. Ma armastan Teda; ma kuulun Temale; Tema on minu elu – nüüd ja igavesti!
"Kristus on minu elu" (Flp.1,21 vanas tõlkes). Paulus ei kirjuta siin "Kristuses on elu" ega ka mitte "Kristus annab elu," vaid just nimelt "Kristus on minu elu." Ma usun, et neid kolme mõtet võib järjestada nii: (1) Kristuses on elu; (2) Kristus annab elu; (3) Kristus on minu elu.
Esimene tõde – Kristuses on elu – on igavene. Joh.5,26: "Sest otsekui Isal on elu iseeneses, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on Temas eneses." See on ühtlasi ka universaalne, pakkudes võimaluse igaühele saada osa elust, mis on Kristuses.
Teine tõde – Kristus annab elu – haarab neid, kes seda eelpool mainitud võimalust ära kasutavad. Joh.10,27.28: "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind. Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest." Kas siin räägitakse ainult tulevikust? Kui see oleks nii, siis ei oleks meie motol, sellel kolmandal tõel mingit alust. Kuid Jeesus ütleb selgituseks – Joh.17,3: "Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud." Ja Johannes kirjutab – 1.Joh.5,12: "Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu."
Kolmas tõde – Kristus on minu elu – iseloomustab meile antud elu lähemalt. Esiteks see juba on meil ja teiseks: selleks eluks on Kristus ise! Igavest elu tahame me kõik, kuid mitte kõik pole valmis elama elu, kus "ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!" (Gal.2,20).
Kristuse elus oli ja on esikohal andmine. Siin maa peal käies andis Ta inimestele õpetust; Ta andis inimestele tervist; Ta andis inimestele süüa; Ta andis inimestele andeks; Ta andis inimestele rahu, õnnistust ja lootust. Kõik selle aga võime kokku võtta ühe lausega: "Ta andis inimestele iseenda! Ta andis meile oma elu. Sellepärast me saamegi öelda, et Kristus on minu elu. Ta on andnud mulle iseenda ja koos Temaga sain ma kõik need annid, mida võin kokku võtta ühe sõnaga "elu." Ühtlasi on Ta andnud end Jumalale Isale. Paulus kirjutab – Ef.5,2: "...ja käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud ja on iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks."
Elu saladus on andmises, nagu ka armastuse saladus on andmises. Aga armastus ongi see ainus tõeline elu! Sellest kõneleb ka Piibli kuldsalm – Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et Temal oleks igavene elu!" Ka meie saame uue elu osaliseks alles siis, kui loovutame vana elu.
Andmine oli ka Vana Seaduse ohvriteenistuse võtmesõnaks. Iga ohvriga osutas selle tooja usku suurde Andjasse – Jumalasse kui eluandjasse, kui armuandjasse – Jeesusesse kui Jumala Tallesse, kes andis end inimeste pattude eest. Kuid kui ilmekas on seegi, et ka usku suurde Andjasse väljendati andmisega. Tänapäeval ei taha mõned inimesed tuua mingit ohvrit, et saada osa Kristuse ohvrist. Teised on valmis tooma vaid roaohvri – ja kõik meie ohvrid, kui me ei too ohvriks iseennast, on vaid roaohvrid! Üldjuhul oli lepituslik väärtus siiski vaid vereohvritel. Millest kõneles vabatahtlik põletusohver? Hiljuti me leidsime, et see on nii ilusti väljendatud laulu sõnades: "Kõik tahan Sulle ohverdada, ei ainsat jätta endale..." Miks kõik? Sest Jeesus andis kõik – mitte kõik asjad, vaid endast kõik! Alles siis, kui ka meie oleme andnud endast kõik, võime siira südamega öelda: "Kristus on minu elu."
Täna tahaksin pöörata teie tähelepanu ühele teisele ohvrile selles ohvriteenistuses kui "verises evangeeliumis" – patuohvrile. Patuohvri tõi inimene siis, kui ta oli patustanud. Patuohver ei olnud mitte hommikune või õhtune korraline ohver. See oli eriline ohver ja selle pärast võeti ette ekstra teekond pühamusse või templisse – kaugelt tulles võis selleks kuluda isegi nädalaid! Kasulik on vaadelda üht sellist patuohvri toojat ja võrrelda siis ennast temaga.
Millest teadis inimene, et ta oli patustanud? Jumala käsk näitas seda – paljudel olid need kirjutatud ukse piitadele; ka südametunnistus andis märku. Ei piisanud igapäevastest hommiku- ja õhtupalvetest, ühes sel ajal templis toodavate ohvritega. Ja kuigi inimene elas võib-olla mitmesaja kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, tuli tal minna just sinna, sest see oli ainus Jumala poolt vastuvõetav ohverdamise paik. Ma usun, et ka tol ajal oli tööd omajagu, kuid ei aidanud vabandusest: mul ei ole aega! Tuli võtta ette sageli pikk teekond – ja seda ühe patu pärast! Kaasa võeti ohvriloom patuohvriks, tavaliselt veel ka teine loom põletusohvriks ja moona roaohvriks. Kogu teekonna vältel oli meeles oma patt. Miks ma seda küll tegin! Ohvriloomadega koos rännates said nad sageli armsaks kui perekonna liikmed. Sellele vaatamata tuli templis, kui järjekord kätte jõudis, asetada oma käed looma peale, tunnistada oma patu(d) ja tappa see loom. Seejärel toimetas preester tema eest looma verega lepituse, rääkides patusele midagi taolist: Mul on kahju, et sa oled patustanud. Olen kindel, et ka sul on kahju. Kuid Jumal on valmistanud tee pattude andestamiseks. Sa oled toonud ohvri, oled tunnistanud sellele oma patud ja tapnud ohvrilooma. See tall on sümbol Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patud. Tema vere läbi on sulle andestatud. Jumal võtab vastu sinu kahetsuse. Mine ja ära tee enam pattu.
Inimene on kõigest sellest mõjutatud, toob veel lisaks põletusohvri kui pühendusohvri ja roaohvri kui tänuohvri ning lahkub siira sooviga mitte kunagi enam patustada. Kogu teekonnaks tagasi koju jätkus mõtlemisainet. Raske oli unustada süütut talle, kelle veri sai valatud tema patu pärast, ning värskena püsis meeles tõotus Jumala Tallest, kes tuleb ja toob end ohvriks inimeste pattude eest.
Sõbrad, kuidas on meiega? Kas me oleme kunagi võtnud ühe päeva, et mõelda oma patule ning otsida lepitust, nagu kord ja kohus? Kas me oleme andnud end ohvriks Jumalale? Kus on meie pühendus- ja tänuohvrid? Sageli läheme me õhtul Jumala ette kiirustades, paludes, et Jumal andestaks meile kõik eksimused, vaevumata isegi meelde tuletada oma konkreetseid üleastumisi. Me palume, et Jumal annaks meile kõik, andmata Temale ise midagi – isegi mitte tänu! Jumal ootab, et me oma patte tunnistades tooksime oma mina, oma elu Tema altarile – et me tooksime Talle ohvriks iseenda. Vähe on paluda: Võta ära see patt. Tuleks paluda: Kõrvalda ka selle patu põhjus; puhasta mind kõigest liha ja vaimu roojusest; võta ära minu enese Mina, uhkus, himu, kadedus... Anna nende asemele alanduse, tasaduse, helduse, armastuse, rõõmu, rahu, pikkmeele, headuse, truuduse, kasinuse...
Vaid sellise palvemeelsuse korral antakse meile andeks meie patud ja puhastatakse meid kõigest ülekohtust, s.t. meile antakse uus elu, kus me tunnistame kogu südamest: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minu sees." Ja siis oleme valmis tunnistama koos Paulusega: "Kristus on minu elu!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv