Tagasivaade Kolgatale
18.05.2013 - (1393)

Täna, enne kui kristlik maailm tähistab nelipüha, tahaksin teha põgusa tagasivaate Kolgatale. Meie sissejuhatava kirjakoha taust on selline: Jeesus on juudi vaimulike ja rahvavanemate poolt vahistatud ja toodud Rooma maavalitseja Pilaatuse ette väga raskete süüdistustega. Pilaatus on Ta korra juba üle kuulanud ja, leidmata ühtegi surmasüüd, saatnud Heroodese ette, kes omakorda, leidmata ühtegi tõsist süüd, on saatnud Ta tagasi Pilaatuse juurde. Ja siit jätkab Luk.23,13-24:
"Siis Pilaatus kutsus kokku ülempreestrid ning rahvaülemad ja rahva ning ütles neile: "Te olete toonud selle inimese minu juurde otsekui rahva eksitaja. Ja vaata, ma olen Teda üle kuulanud teie ees ega ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd, milles te Teda süüdistate, ega Heroodeski, vaid ta on Tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, Tema pole teinud midagi, mis oleks surma väärt! Sellepärast ma tahan Teda karistada ja vabaks lasta!" [Aga temal oli kohustuseks neile pühiks vabaks lasta üks vang.] Siis kogu hulk kisendas väga ning ütles: "Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!" See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud. Siis Pilaatus tõstis jälle häält nende vastu, tahtes vabaks lasta Jeesuse. Aga nemad karjusid: "Löö risti, löö Ta risti!" Siis ta ütles neile kolmandat puhku: "Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan Teda ja lasen Ta vabaks!" Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järgi."
1. PEAAEGU!
Inimkeele üks kõige kurvemaid ja traagilisimaid sõnu on "peaaegu." See kõneleb kasutamata võimalustest ja luhtunud üritustest. Meil kõigil on selliseid "peaaegu" kogemusi. "Ma jõudsin peaaegu õigeks ajaks!" "Ma sain peaaegu hakkama!" "Me jõudsime peaaegu tehinguni!" "Ma oleks peaaegu võitnud selle kiusatuse!"
Loetud loos soovis Pilaatus vabastada Jeesust ja oleks peaaegu saanud sellega hakkama! Peaaegu oleks ta langetanud kohtunikuhaamri ja kuulutanud: "Õigeks mõistetud!" Peaaegu oleks ta öelnud: "Ma lükkan tagasi kõik teie süüdistused, sest olen leidnud, et see Mees on süütu!" Peaaegu oleks ta lasknud Jeesuse vabaks. Peaaegu oleks ta teinud oma elu tähtsaima ja parima ja õige otsuse! Kuidas oleks see küll muutnud tema imidzhit! Kuni tänapäevani oleks temast rääkinud kui "pühast Pilaatusest"! Ta oleks peaaegu sellega hakkama saanud! Aga ei saanud! Kui traagiline!
Tal oli võim ja õigus seda teha. Tal oli pitserisõrmus, millega ta oleks võinud kinnitada Jeesuse vabastamise dokumendi ja keegi poleks tohtinud seda eirata. Isegi tema otsustavalt öeldud sõnast oleks piisanud. Ja ta oli valmis seda ütlema – peaaegu! Kahjuks lõpeb see lugu siiski kurvalt: "Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järgi."
Ta kuulis nende hüüdeid, ta kuulis nende häält. Ma arvan, et me võime öelda: Ta kuulis Saatana häält. Ja see peaaegu õnnestunud üritus teha õigust – mõista Jeesus õigeks ja vabastada – luhtus!
Ka meie oleme kuulnud neid hääli – hääli, mis ütlevad: "Tee seda! Keegi ei saa teada!" Või: "Võta ikka. Üks väike naps ei tee midagi halba!" Või: "Lahuta end oma abikaasast! Sa väärid paremat!" Selliselt üritab Saatan suunata meid radadele, kus me ei peaks käima. Meil pole vaja kuulata neid hääli ega talitada nende järgi.
Ja Pilaatusel poleks olnud tarvis neid kuulata. Oli teisi hääli, mida oleks tasunud kuulda võtta. Ta oleks võinud kuulata oma naist, kes saatis talle sõna: "Ärgu sul olgu ühtki tegemist selle Õigega; sest ma olen täna unes palju kannatanud Tema pärast!" (Mat.27,19). Mitte alati ei kõnele naise kaudu madu – see on Saatan! Tihti kõneleb tema kaudu ka Jumal. Mehed, pidage seda meeles! Pilaatus oleks võinud kuulda oma naise häält – ja ta oleks peaaegu kuulnud. Jah, peaaegu!
Ta oleks võinud kuulda oma mõistuse ja südametunnistuse häält. Ta ei olnud rumal mees. Ta teadis, mis toimus. Ta teadis, et ülempreestrid Annas ja Kaifas olid korrumpeerunud ja ahned usujuhid ning kadedusest Jeesuse vastu valetasid Ta peale. Ta oleks võinud kuulda oma mõistuse ja kogemuste häält. Ja ta oleks peaaegu seda teinudki. Aga ei teinud!
Pilaatus pole muidugi ainus, kes on mänginud seda kurba "peaaegu" mängu. Ka meie oleme seda teinud. "Pastor, sul õnnestus peaaegu mind veenda! Ma oleks peaaegu teinud otsuse järgida Jeesust! Ma oleks peaaegu tulnud kogudusse! Minust oleks peaaegu saanud Jeesuse jünger ja tunnistaja!" Peaaegu!
Kuid Pühakiri õpetab väga selgesti, et Jumalaga need "peaaegu" asjad lihtsalt ei toimi. Ei ole "peaaegu" usku; ei ole "peaaegu" taevast; ei ole "peaaegu" pöördumist. Jumalaga kõik need ja teised asjad kas on, või ei ole. Ja "peaaegu päästetud" ei tähenda midagi muud kui "igavesti kadunud!" Selliselt võib Pilaatuse tragöödia saada ka meie tragöödiaks.
2. ISA, ANDESTA NEILE!
Jeesuse peaaegu vabastamise lugu meie Piiblis lõpeb Jeesuse ristilöömisega! Nii suure tähendusega võib olla mõni peaaegu tehtud tegu, peaaegu saavutatud võit! Ehkki Pilaatus oli nii lähedal Jeesuse õigeksmõistmisele ja vabastamisele, ei teinud ta seda. Ta otsustas rahva survele järele anda ning loovutas Jeesuse sõjameeste kätte, kes asusid kohe tegema oma tuttavat tööd. Ajanud Jeesuse koos kahe teise kurjategijaga nagu loomad Kolgatale, asetasid nad ristid maha, paigutasid neile Jeesuse ja kaks röövlit ning lõid jämedad naelad läbi nende käte ja jalgade. Seejärel tõstsid nad ristid õhku ja poetasid pauguga kaljusse raiutud aukudesse, mis olid teeninud ristide püstihoidmiseks juba varem. Võimalik, et nad lõid ka mõned kiilud ristide paigale fikseerimiseks. Sellega olid nad oma töö teinud. Jeesus oli risti löödud.
Arvate, et nüüd olid Annas ja Kaifas rahul? Eksite. Neid ärritas plakat, mille sõjamehed kinnitasid Jeesuse risti külge, kuhu oli kirjutatud: "Jeesus, juutide kuningas" (Mat.27,37). Nad tormasid tagasi Pilaatuse juurde ja nõudsid, et see silt ära muudetaks. Nad mõtlesid, et Pilaatus on nüüd niisama järeleandlik kui eelmisel korral. Aga eksisid! "Mis ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud!", ütles ta resoluutselt (Joh.19,21.22). Oh, oleks ta olnud Jeesuse üle kohut mõistmisel niisama otsusekindel!
Aga ta lubas Jeesuse risti lüüa ja seal Ta rippus – maa ja taeva vahel, okaskroon peas. Vaadates läbi vere ja pisarate, võis Ta näha Tema ümber kogunenud inimeste nägusid. Inimesi oli palju, sest palju rahvast oli kogunenud pühadeks Jeruusalemma ja sel õhtupoolikul ei olnud ühtegi teist suurt üritust. Nii läksid kõik vaatama ristilöömist.
Ilmselt otsis Jeesus tuttavaid, sõbralikke nägusid; mina oleksin otsinud! Kuid Ta ei leidnud ei Peetruse ega Jakoobuse, Andrease ega Bartolomeuse nägu. Ainult Ta ema Maarja oli seal ja üks Tema jüngritest – Johannes. Ja me veel imestame, miks Ta usaldas oma ema just Johannese hoolde!
Kõik teised näod olid võõrad, paljud neist ükskõiksed ja mõned pilgud lausa vaenulikud või siis kahjurõõmsad. Sõjamehed jagasid omavahel Tema riideid ja viskasid täringuid, et jõuda selgusele, kellele saab Tema kuub. Kõik muu neid ei huvitanud.
Vaadates neid, peaksime mõtlema, kas ka meie ei käitu vahel üsnagi sarnaselt. Me oleme mõnikord üsna risti lähedal, ja siiski nii kaugel – oma mõtete, soovide või isegi tegudega! Sõdurid olid otse risti all; nende kõrvale langesid verepiisad, mis said valatud kogu maailma ja ka nende päästmiseks. Nad kuulsid Jeesuse oigeid Tema valupiinas. Nad võisid vaadata iga hetk, kui vaid soovisid, üles ristil surevale Jeesusele. Kuid nad ei teinud seda. Nad olid füüsiliselt nii lähedal, kuid oma mõtetes nii kaugel! Nad heitsid liisku, kellele saab Tema kuub!
Vaadates neid, palvetab kannatav Jeesus kuuldavalt: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Andesta sõduritele, kes mõnitasid mind ja lõid mu risti ning nüüd jagavad mu riideid! Andesta Pilaatusele, kes leidis mu süütu olevat, kuid ometi mõistis mu surma! Andesta Annasele ja Kaifasele, Sanhedrinile ja kogu sellele manipuleeritud rahvahulgale!
Isa, andesta kristlastele, kes saavad kantud Piiblit lugedes, jutlust kuulates või vaimulikke laule lauldes minu risti alla, kuid kes ometi ei vaata minule, kes ei märkagi mind, mõeldes vaid mu kuuele – õnnistustele, mida nad soovivad minult saada! Andesta neile, et nad ei mõista, et just nende patud naelutasid mind ristile! Isa, andesta neile kõigile!
Ma kardan, et enamus inimesi risti all ei kuulnudki, või ei pannud tähele Jeesuse seda palvet. Ja paljud kristlased, kes on käinud risti all, näivad seda palvet mitte kuulnud olevat, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et mõni meist ei saa läbi oma naabriga või meil on raske andestada oma abikaasale või lastele või vanematele või sõpradele või isegi vendadele-õdedele oma koguduses? Me suudame paluda: "Isa, anna MEILE andeks!" kuid mitte: "Isa anna NEILE andeks!" mis eelab, et meie oleme neile kogu südamest andestanud!
3. ELOII, ELOII, LAMAA, SABAHTAANI!
Evangeeliumidest võib välja lugeda, et Jeesus kõneles ristil seitse korda. Neist kolm korda enne suure pimeduse saabumist kuuendal tunnil (kell 12 päeval). Kohe peale ristilöömist, Tema riiete jagamise ajal, ütles Ta: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Siis, peale risti löödud röövlite sõnavõttu, ütles Ta oma pattu kahetsenud ja armu palunud röövlile: "Tõesti ma ütlen sulle täna: sa pead minuga olema paradiisis!" (Luk.23,43 täpsem tõlge). Seejärel usaldas Ta oma ema Maarja Johannese hoolde, öeldes emale: "Naine, vaata, see on su poeg!" ja jüngrile: "Vaata, see on su ema!" (Joh.19,26.27). Kui seejärel oli läinud pimedaks ja saabunud torm oli üheksandal tunnil (kell 3 päeval) oma haripunktil, "kisendas Jeesus suure häälega ning ütles: "Eloii, Eloii, lamaa sabahtaani!" see on meie keeli: mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid?" (Mrk.15,34).
Kaugelolijad kuulsid läbi tormimüha vaevu Tema sõnu. Mõned ütlesid "Tema kutsub Eelijat!" "Saab näha, kas Eelija tuleb Teda aitama?" (Mat.27,48.49). Aga lähedalolijad kuulsid Tema sõnu täpselt: "Mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid?" Sel hetkel oli Jumal Isa sunnitud pöörama oma palge ära Jeesuselt, kes oli enda peale võtnud kõik maailma patud – nende seas ka minu ja sinu patud.
Kui lõpuks pimedus hajus, tuli Jeesuse suust veel kolm lauset: "Mul on janu!" (Joh.19,28), "See on lõpetatud!" (Joh.19,30) ja "Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seejärel "heitis Ta hinge" (Luk.23,46). Suurim töö oli tehtud. Suurim ohver toodud. Suurim võit saavutatud. Jeesuse surmaga Kolgatal, "Pealae asemel" (Mat.27,33), vana Jeruusalemma müüri taga, sai lõpule viidud kõik, mis Jumal oli inimeste päästmiseks planeerinud ja mille nimel tegutsenud. Jeesuse ülestõusmine kolmandal päeval tõestas, et kõik oli õnnestunud 100-protsendiliselt!
4. KOLGATA SÕNUM.
Elu on täis ootamatusi. Elu võib sööta meile ette igasuguseid kilde. Kuid Kolgatalt jõuab meieni üks väga selge sõnum: Jumal, kes meid piiritult armastab, suudab panna kõik selle kokku üheks tervikuks. Ta võib võtta kõik need meie elu segamini killud ja teha neist midagi ilusat – just sellist, mis Ta on planeerinud. Ja Ta võib kaotada kõik inetu. Igaveseks! Me peame seda teadma. Me peame seda uskuma. Sest ainult sel juhul usaldame end alandlikult Tema kätte, kes meid päästab.
Ja siin ei ole ruumi "peaaegule". Kui Kolgata sõnum peaks "peaaegu" meid puudutama, siis tähendab see, et me oleme jäänud sellest puudutamata... ja õnnistamata... ja muutmata... ja päästmata! Ärgu keegi meist leppigu olukorraga, kus me oleme peaaegu päästetud, sest "peaaegu päästetud" tähendab ikkagi vaid "igavesti kadunud"! Jeesuse poolt Kolgatal toodud ohver väärib mitte meie "peaaegu" pöördumist, vaid täielikku ja kindlat pöördumist ning parim aeg seda teha on täna!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv