Kristus - meie õigus V
18.06.2005 - (1840)

Õiguse vastuvõtmine.

Pühakiri teatab – Tan.9,7: "Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis." Miks? Paulus vastab – Rom.3,10: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki!" Õigus on ainuüksi Jumalal, kusjuures "kogu maailm /on/ süüalune Jumala ees" (Rom.3,19).
Nii räägib Sõna. Aga selles samas Sõnas leiame ka hea, rõõmsa sõnumi sellest, et Jumal on varunud meile pääsetee. Ta on leidnud võimaluse puhastada meid meie paturoojusest ja riietada Jeesuse Kristuse õigusega. Juba maailma algusest peale on olnud inimesi, kes on seda mõistnud ja seda võimalust ära kasutanud. Piibel räägib õigest Aabelist, Noast, kes oli üks õige mees, Aabrahamist, kellele arvati tema usk õiguseks; räägitakse õigest Lotist, Iiobist, Taanielist, Sakariasest, Siimeonist ning isegi paljudest paganatest, kes olid kätte saanud õiguse, nende seas näiteks Rooma väepealik Korneelius (Apt.10,22).
Kuidas oli see võimalik? Kas olid ajad ja olukorrad tol ajal soodsad õigusele? Või olid neil selleks erilised sünnipärased eeldused? Võime julgelt ja kindlalt vastata: Ei! Nad olid samasugused nõdrad inimesed kui meiegi, elades samasuguste jumalakartmatute inimeste keskel, nagu meilgi tuleb elada. Peetrus kirjutab, et nende ümbrus vaevas neid päevast päeva (2.Pet.2,7.8). Kõik nad saavutasid õiguse võrratu anni sellel ühel ja ainsal viisil, mis on võimaldatud kõigile inimestele, ka meile.
Eriti hästi on seda teed käsitletud Pauluse kirjas Roomas asuvale kristlikule kogudusele, kuigi sellest räägivad pea kõik Piibli raamatud. Kohe pärast tervitust ja lühikest sissejuhatust toob ta välja oma kirja teema – Rom.1,16.17: "Sest ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. Sest temas /e. selles, s.t. evangeeliumis (NIV)/ saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!""
Evangeelium ilmutab inimestele Jumala täieliku õiguse; kuid evangeelium ilmutab ka tee, kuidas patused inimesed võivad saada osa sellest õigusest, nimelt – usu läbi. Kuidas küll tahaks lihalik inimene pakkuda oma teeneid! Ja see ei ole mitte ainult tänapäeva inimese kiusatus – kõik ära teenida, kõik kinni maksta, et asi kuuluks ausalt ja kindlalt mulle! See oli sama terav probleem apostlite ajal.
Kuidas see väljendus? Nagu me teame ja teadsid ka Roomas elavad kristlased Pauluse ajal, on Jumala riigi seaduse aluseks siin maa peal Jumala käsk – kümme käsku, mis on niisama "püha ja õige ja hea" (Rom.7,12), nagu on Jumal ise. See on ka niisama muutumatu kui Jumal ise. Jumala "juures ei ole muutust ega varjutuste varju," kirjutab Jakoobus (Jak.1,17). Ja Jumala käsu kohta ütleb Jeesus ise – Mat.5,18: "Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest." Ka Jeesus ise, selleks, et jääda õigeks ja teha õigeks neid, kes Temasse usuvad, täitis "kõike õigust" (Mat.3,15), s.t. elas kuulekuses Jumala käsule, mis oli Ta "sisemuses" ehk südames (Ps.40,9).
Ja kui Piiblis – nii Vanas kui Uues Testamendis – räägitakse uuest lepingust, mille Jumal teeb oma rahvaga, siis seegi seisneb Jumala käsu asetamises inimeste südamesse (Jer.31,33; Heb.8,10; 10,16).
Kristus tuli "teise Inimesena" (1.Kor.15,47) meile kõigile eeskujuks, elas täielikus kooskõlas Jumala käsuga ning lõpuks ohverdas iseennast, et lepitada Jumalaga sellest seadusest üleastujad, kuna seadust ennast ei olnud võimalik muuta – viimane oleks tähendanud Saatanale järele andmist, anarhiat ja kaost Jumala universumis, mis oleks toonud õnnetuse kõigile ja seepärast ei saanud Jumal seda lubada.
Roomas elavad kristlased mõistsid Jumala käsu pühadust ja muutumatust ning Pauluse väide – Rom.7,12: "Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea" – ei põhjustanud mingisuguseid arusaamatusi. Nagu Jumal on püha, õige ja hea, nõnda on ka Tema käsk, Tema tahte väljendus.
Kuid Saatan sai nad kätte teises kohas. Patused mõtlesid, et alistades end Jumala muutmatu, püha, õige ja hea käsu alla, mõistetakse nad õigeks eelnevalt tehtud pattudest. See on sama, kui üks tänapäeva kurjategija, saanud teada, et tema teod on ära teeninud surmanuhtluse, jätab ühel päeval kuritegevuse ja allub riigi seadustele ning loodab seeläbi saada õigeks. See, et ta enam kurja ei tee, on hea, kuid lootus, et see vabastab ta vastutusest eelnevalt sooritatud kuritegude eest, on tühine. Ta võib nüüd uhkustada oma õigete tegudega, kuid tema endised teod mõistavad ta ikkagi hukka. Nii mõnigi tänapäeval korralikult elav inimene kutsutakse kohtu ette vastust andma veel Teises Maailmasõjas tehtud kuritegude eest!
Nii mõtlesid paljud kristlased, et kui nad ühel päeval loobuvad patustamisest, siis on nad õiged – nende oma teod on nad õigeks mõistnud! Kuid nad ei mõistnud, et patuseks tegid neid mitte ainult nende patud – olgu need tehtud nüüd või minevikus – vaid juba nende esivanemailt päritud patune olemus. Nii nagu üks orja perekonda sündinud laps on ori juba sellepärast, et ta on orja poeg. Ja teda ei päästa orjusest see, kui ta ise enam oma peremehelt võlgu ei võta. Ainus võimalus vabaks saada on see, kui keegi maksaks ära tema esivanemate ja tema võla. On vajalik väljaostmine, lunastus.
Nagu ori ei ei või end vabastada mitte suurendades võlga (kui ta kõik oma kohustused hästi täidab), nii ei või üks patune saada õigeks seeläbi, et ta ei suurenda oma patuvõlga (kui ta kõik Jumala käsud täpselt täidab). Ka sõnakuulelik ori jääb ikkagi orjaks ning sõnakuulelik patune (kui see oleks võimalik!) ikkagi patuseks.
Silmas pidades seda tõsiasja, esitab Paulus jõulise väite – Rom.3,20: "Käsu tegudest ei mõisteta õigeks ühtki liha Tema ees, sest käsu kaudu tuleb patu tundmine." Käsupidamine ei kõrvalda eelnevalt tehtud patud ega vabasta meid patusest olemusest, s.t. käsk ei mõista kedagi õigeks. Vaid käsk kui seadus näitab, mis on patt ja kui suur on meie patuvõlg.
Tänapäeva usklikud räägivad palju mitte patustamisest, kuid mitte kõik ei nõustu sellega, et "patt on see, mis on käsu vastu" (1.Joh.3,4). Patt on mitte ainult see, mis on paha ligimese suhtes, mis ilmutab armastuse puudumist ligimese vastu, vaid patt on ka see, mis on paha Jumala suhtes, mis ilmutab armastuse puudumist Jumala vastu. Esimesed neli käsku Jumala kümnes käsus iseloomustavad meie suhtumist Jumalasse, ülejäänud kuus käsku meie suhtumist ligimesse. Ja nii, nagu Jumal ei ole kunagi muutnud oma käske, mis puudutavad meie vahekorda oma ligimesega, nii ei ole Ta muutnud ka oma käske, mis reguleerivad meie vahekorda Jumalaga. Jumala käsud lihtsalt ei ole muudetavad, nagu Jumal ise ei muutu.
Sellepärast on ka tänapäeval patt see, mis oli patt siis, kui Jumal oma käsud andis, ja mis oli patt apostlite päevil – kõik see, mis on Jumala käsu vastu. Selliselt ilmutab Jumala käsk pattu, selliselt tuleb käsu kaudu patu tundmine.
Käsk ilmutab pattu ja käsu täitmise läbi (kui see olekski inimese kättevõtmise asi) ei vabane keegi oma patusest olemusest (patuorja staatusest) ega eelnevalt tehtud pattudest (patuvõlast), s.t. keegi ei saa sel teel õigeks. Kuidas siis saadakse õigeks Jumala ees? Apostel ei jäta meid segadusse. Ta ütles selle tõe lühidalt välja juba Rooma kristlastele saadetud kirja esimeses peatükis, nagu lugesime, kuid kolmandas peatükis kirjutab ta sellest lähemalt – Rom.3,21-26: "Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust."
Kuidas siis saadakse õigeks Jumala ees? Kristlane "mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses." Ja seda "Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad." Õigeksmõistmise aluseks on Jeesuse Kristuse lunastus ja Jeesuse Kristuse usk, mis äratab ka meid usule, mis on Jumala and. Võtmeks Kristuse õiguse varaaita on see Jumalalt saadud usk, mitte käsuteod. Ja Paulus lisab – Rom.3,27: "Kus on nüüd kiitlemine? See on kõrvaldatud. Missuguse käsu läbi? Kas tegude käsu läbi? Ei mitte, vaid usu käsu läbi." Seejärel esitatud kokkuvõttes Paulus täpsustab – Rom.3,28: "Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest."
Käsu teod ehk sõnakuulelikkuse teod on tähtsad usuinimese elus, kuid need ei saa iial õigeksmõistmise aluseks, milleks on usk. Nende õige koha näitab Paulus ära kirjas efeslastele, kus ta samuti räägib õigeksmõistmisest usu läbi – Ef.2,8-10: "Sest teie olete armust õndsaks /õigeks/ saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes."
Ja tulles tagasi Rooma raamatu juurde, leiame seal Paulust küsimas – Rom.3,31: "Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!" Käsul on oma töö – patu näitamine ja sõnakuulmisele õhutamine – ja see töö jääb talle alati. Samuti on usul oma töö – see ühendab meid Kristusega, kes on meie õigus. Ilusti seob need kaks mõtet Paulus oma kirjas galaatlastele, kus ta ütleb – Gal.3,24: "Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust."
Jäägu ära kõik vaidlused: kumb on suurem, kas käsk või usk; õiges kristlikus õpetuses need kaunisti täiendavad teineteist. Mõlemal on oma tähtis koht. Kas ka meie elus?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv