Olge lahked üksteise vastu!
18.06.2011 - (1490)

Aastaid tagasi korraldas üks kosmeetikafirma kampaania, mille käigus paluti inimestel saata pilte ja kirju kõige ilusamatest naistest, keda nad teavad. Saabus tuhandeid pilte ja kirju. Üks kiri ühelt noorelt poisilt aga köitis erilist tähelepanu ja seda näidati firma presidendile. Sellest selgus, et poiss oli pärit purunenud perekonnast ja elas koos oma isaga.
Ta kirjutas: "Meie tänaval elab üks imeilus naine. Ma külastan teda iga päev. Ta paneb mind tundma kõige tähtsama lapsena selles maailmas. Me mängime kabet ja ta kuulab, kui ma räägin talle oma probleemidest. Ta mõistab mind ja kui ma lahkun, hüüab ta mulle ukselt järele, et on minu üle uhke. Ma saadan ka ta pildi, millest võite näha, et ta on kõige ilusam naine."
Firma president soovis näha seda pilti. Sekretär ulatas talle foto naeratavast, hambutust naisest, istumas ratastoolis. Soliidses eas naise hallid juuksed olid tahapoole kammitud ja kortsud näos näisid kustuvat särasse tema silmis.
"Me ei saa kasutada seda kirja ja pilti," ütles firma president naeratades, "sest see näitaks maailmale, et meie tooted pole vajalikud selleks, et olla ilus!"
Ma arvan, et tal oli õigus. On ilu ja kütkestavust, mis pole üldsegi seotud füüsilise väljanägemisega. On headust, lahkust, hoolivust ja armastust, mida võib näha ja kogeda meid ümbritsevates inimestes.
Üks inimene kirjutas ühe USA ajakirja nõuannete lehekülje toimetajale: "Kallis Ann, ma olen 46-aastane naine, lahutatud, kolme täiskasvanud lapse ema. Pärast mitu kuud kestnud keemiaravi peale rinnavähi opereerimist hakkasin ma oma elu uuesti korda seadma, kui mu arst teatas mulle viimase uuringu tulemuse: vähk on edasi läinud.
Ma olin vapustatud. Ma ei leidnud tuge oma sugulastelt. Olin esimene vähiga inimene selles perekonnas ja nad ei teadnud, kuidas minuga käituda. Nad püüdsid olla head, kuid mulle tundus, et nad kartsid, et see on nakkav. Nad helistasid vahel mulle ja küsisid, kuidas läheb, kuid hoidsid distantsi. See oli nii valus.
Möödunud nädalal läksin iseteenindus-pesumajja. Sa näed seal samu inimesi pea iga nädal. Me vahetame tervitusi ja ajame pisut juttu. Nii sõitsin ma parkimisplatsile ja püüdsin teha näo, nagu kõik oleks korras, kuid mu vaim oli tõeliselt rusutud. Võttes oma pesu autost välja, märkasin üht meest, pesumaja regulaarset külastajat, laadimas oma pestud pesu autosse. Ta naeratas ja ütles: "Tere hommikust! Kuidas teil läheb?"
Äkki kaotasin ma kontrolli enda üle ja purskasin välja: "See on minu elu kõige kohutavam päev! Minu vähk on edasi läinud." Ja ma hakkasin nutma.
Ta pani oma käed mu ümber ega öelnud algul midagi, lastes mul lihtsalt nutta. Siis ütles ta: "Ma mõistan. Ka minu naine on seda läbi elanud." Mõne minuti pärast tundsin end paremini, pobisesin oma tänud ja läksin pesu pesema.
Umbes 15 minuti pärast tuli ta tagasi koos oma naisega. Sõnagi lausumata tuli naine mu juurde ja embas mind. Siis ta ütles: "Minuga juhtus sama lugu. Sa võid vabalt mulle rääkida. Ma tean, mida sa koged."
Kallis Ann, ma ei oska sulle öelda, kui palju see mulle tähendas. Siin oli üks täiesti võõras inimene, kes võttis aega, et pakkuda mulle emotsionaalset tuge ja julgustust ajal, mil ma olin valmis alla andma. Ma loodan, et Jumal kingib mulle võimaluse teha kellelegi teisele seda, mida see imeline mees ja tema naine tegid minule.
Muuseas, Ann, anna oma lugejaile teada, et ehkki maailmas on palju kõvasüdamelisi inimesi, on seal ka mõningaid hämmastavalt lahkeid ja armastavaid inimesi."
Tõepoolest, maailmas on mitmesuguseid inimesi, kuid küsimus on, millised inimesed peaksime olema meie, kristlased? Las ütleb täna seda meile Paulus, kes kirjutab Ef.4,29-32: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile. Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani. Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Me näeme kõikjal enda ümber kibestunud ja tigedaid inimesi – vihased maailma peale, sest see pole andnud neile piisavalt palju; vihased Jumala peale, sest nende arvates pole Jumal kohelnud neid õiglaselt; vihased abikaasa peale, sest abielu pole kujunenud selliseks, nagu nad lootsid; vihased laste peale, et need ei kuula enam nende sõna; vihased naabrite peale; vihased oma tööandja peale; vihased poliitikute peale... Teises kohas kirjutab Paulus, et "kui te isekeskis purelete ja üksteist sööte, siis katsuge, et te üksteist ära ei neela" (Gal.5,15).
Kui me tahame olla õnnelikud ja terved, ei saa me elada sellises pinges. Pealegi ei sobi see üldsegi Jumala lastele. Seepärast manitsebki Paulus: "Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist KAUGELE ära ühes kõige pahaga." Ja mida ta selle asemel soovitab? "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Siit leiame me kolm asja, mis aitavad meil vabaneda vaenust ja vihast: (1) olge lahked üksteise vastu; (2) olge südamlikud ehk kaastundlikud üksteise vastu; (3) andke andeks üksteisele.
1. OLGE LAHKED ÜKSTEISE VASTU. Kahjuks on lahkust selles maailmas nii vähe. See, mida Paulus kirjutab Tiitusele, on nii tuttav – Tit.3,3: "Sest ka meie olime kord mõistmatud, sõnakuulmatud, eksijad, mitmesuguste himude ja lõbude orjad ning elasime kurjuses ja kadeduses, olime vihatavad ja vihkasime üksteist." Ta kirjutab, et "ka meie olime KORD" sellised, s.t. kui me elasime ilma Jumalata. Ilma Jumala ja jumalakartuseta ongi maailm selline. Kui maailmas on lahkeid inimesi, siis on see Jumala ja Tema Vaimu töö, nagu võib selgesti järeldada järgmistest salmidest – Tit.3,4.5: "Aga kui Jumala, meie Õnnistegija heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid, ei mitte õiguse tegude tõttu, mida me oleksime teinud, vaid oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu."
Kui Jumal oleks kohelnud meid nii, nagu meie oma patuses olemuses kohtleme üksteist, oleks Ta meist juba ammugi lahti öelnud. Aga oma "inimesearmastuses" valis Ta halastada meie peale, heita armu ja andestada meie süüd ning uuendada meid oma Püha Vaimu läbi. Ta on meid päästnud ja uuendanud, et me oleksime Tema sarnased, mis tähendab ka seda, et me oleksime lahked üksteise vastu.
Misjonärilt, kes pöördus tagasi koju, olles teeninud palju aastaid Uus-Guinea dzunglites, küsiti: "Kuidas seal oli? Ütle, mida sa sealt leidsid."
"Leidsin? Ma leidsin sealt misjonipõllu, mis näis lootusetum, kui tiigrite dzungel!"
"Mida sa selle all mõtled?" küsiti.
"Sealsed inimesed olid nii kuumaverelised ja mandunud, et neil näis puuduvat igasugune moraalitaju. Kui ema kandis väikest last, kes nuttis ega jätnud järele, siis heitis ta selle kraavi ja jättis sinna surema. Kui mees nägi, kuidas ta isa murdis jalaluu, jättis ta tema omapead kannatama. Neil puudus igasugune kaastunne. Nad isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab."
"Mida sa siis said seal teha?" küsiti talt edasi. "Kas sa jutlustasid neile?"
"Mitte alguses," vastas mees. "Ma pidasin paremaks näidata neile oma usku oma tegudega. Kui ma nägin last nutmas, võtsin ta sülle ja lohutasin teda. Kui ma kohtasin meest murtud jalaga, püüdsin ma seda parandada. Kui ma leidsin kurbi ja näljaseid inimesi, tõin nad enda juurde ning lohutasin ja söötsin neid. Lõpuks hakkasid nad küsima: "Mida see tähendab? Miks sa teed seda meile?" Siis saabus minu võimalus. Ma rääkisin neile Jeesusest ning paljud õppisid Teda tundma ja armastama."
"Olge lahked üksteise vastu," manitseb Jumala Sõna.
2. OLGE SÜDAMLIKUD EHK KAASTUNDLIKUD ÜKSTEISE VASTU. "Kaastunne" tähendab lihtsalt, et sinu tunded saavad osaks minu elust, minu tunnetest ja ma mõistan täielikult või vähemalt püüan mõista, mis toimub sinu sees.
Kuulake seda tõestisündinud lugu, mis juhtus ühe 10-aastase juudi poisiga Poolas 2. Maailmasõja ajal:
Kui natsid okupeerisid Poola, tulid SS-rühmad ka sellesse külla ja ajasid kokku kõik juudid, et need hukata. Surmamõistetutel endil kästi kaevata haud ja kui nad olid rivistatud haua pervele, lasti nad kuulipildujaga maha ja kõik kukkusid hauda. Seejärel kühveldasid natsid nende peale õhukese kihi mulda ja lahkusid.
Poissi aga ei olnud tabanud ükski kuul. Ta oli lihtsalt kukkunud hauda koos oma vanematega, kaetud nende vere pritsmetega – ja peetud surnuks, kuna ta ei liigutanud. Tema peale visatud õhuke mullakiht ei takistanud teda hingamast. Nii ootas ta seal, kuni õhtu saabudes läks pimedaks, ja ronis siis ühishauast välja.
Pori ja verega määrdunud, hiilis ta lähima majani ja palus abi. Tundes poisis ära juutide lapse ja kartes natside kättemaksu, käskis ukse avanud pere-ema poisil otsekohe lahkuda ja lõi ta nina all ukse kinni. Sama kordus iga järgmise maja ukse taga, sest hirm natside ees ei lubanud neil ilmutada kaastunnet.
Kurvalt hiilis poiss ühe maja juurest teise juurde, kuni äkki juhtis miski tema sees ütlema tal midagi, mida oli väga veider kuulda ühe juudi poisi suust. Kui järgmise kodu pere-ema tema koputuse peale ukse avas, ütles ta läbi pisarate: "Kas te ei tunne mind ära? Ma olen Jeesus, keda te ütlete end armastavat!"
Kui naine oli ehmatusest toibunud, haaras ta poisi oma embusse ja suudles teda. Sellest päevast peale kohtles see pere teda kui oma poega.
Paulus kirjutas: "Olge südamlikud [ehk kaastundlikud] üksteise vastu." Pidage meeles Jeesuse sõnu, kes ütles: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mat.25,40).
3. ANDKE ÜKSTEISELE ANDEKS. Paulus kirjutas: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Ma usun, et Paulus esitas need kolm asja teadlikult just selles järjekorras, sest vaevalt suudame me üksteisele andeks anda enne, kui oleme õppinud olema üksteise vastu lahked ja südamlikud ehk kaastundlikud.
Ühe Zulu suguharu pealiku naine juhtus osa võtma kristlaste koosolekust, kus kuulis esimest korda oma elus Jeesusest. Sõnum Jumalast, kes armastab meid ja andestab meie patud, oli tema jaoks midagi uut ja imelist. Iial varem polnud ta kuulnud sellisest Jumalast. Ja ei läinud kaua aega, kui temast sai kristlane.
Kui ta abikaasa sellest kuulis, keelas ta vihaselt, surma ähvardusel, tal osa võtta kristlaste koosolekuist. Naine aga, soovides rohkem kuulda Jeesusest, läks siiski jälle koosolekule ja kui mees sellest teada sai, läks ta talle kirikust tagasiteel vastu ja peksis ta oimetuks ning jättis maha lebama, pidades teda surnuks.
Siiski ei saanud mees olla kaua rahulikult kodus ja otsustas minna teda vaatama. Naist polnud enam teel, kuid ta leidis ta lähedusest põõsa alt. Vihaselt ütles mees naisele: "Ja mida see sinu Jeesus nüüd sinu heaks teha saab?"
Naine vaatas mehele sõbralikult otsa ja ütles: "Minu Jeesus aitab mul sulle andestada!"
Pühakiri kutsub üles: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud." Me peame tunnistama, et meis enestes seda headust ei ole. Kuid meil on Jumal, kes meie palve peale valab oma armastust meie südamesse ning me võime hüüda koos Paulusega – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks!" Tänu Jumalale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv