Meele ja südame muutus
18.08.2012 - (1257)

Lugu räägib mehest, kes avastas oma aias puu otsas väga vaenuliku gorilla. Ta helistas kohe hädaabi numbrile ja rääkis ära oma probleemi. Veidi aja pärast saabus üks päästetöötaja suure kurja koera, käeraudade ja püssiga. Pöördudes majaperemehe poole, ütles ta: "Nüüd teeme nii: mina ronin puu otsa ja raputan seda nii tugevasti kui suudan; kui gorilla kukub alla, kargab koer talle kõrri kinni ning sel ajal paned sina kiiresti gorilla käed raudu ja nii on ta meil käes."
"Hästi," ütles mees ja päästetöötaja hakkas ronima puu otsa. Järsku peremees hüüdis: "Oodake üks hetk! Te unustasite mulle öelda, milleks on vaja püssi!"
"Õigus," vastas päästetöötaja, "kui ma raputan puud ja peaksin gorilla asemel ise alla kukkuma, siis laske sellega koer maha!"
Ka mina püüan täna selle jutlusega raputada mõnda puud. Ja kui sealt kukub alla midagi kurja või kahjulikku, siis loodetavasti saame me sellest lahti. Kui aga mina või sina kukud alla, siis peame võtma midagi ette, et meie elu oleks selline, nagu see peaks olema.
Nii, esitagem täna endale küsimuse: Kuidas hindan ma oma vaimulikkust, oma suhet Jumalaga? Kas ma võin vastata: "Ma usun Jumalat ja armastan Teda kogu oma südamest ning Jeesus Kristus on minu Päästja ja Issand. Ma olen pühendunud tegema kõike, mida Tema mul käsib teha. Selle tulemusena tunnen ma rahu südames ja elan rahus ka oma ligimestega. Iga päev pühendan ma teatud aja Jumala Sõna lugemisele ja oma südame väljavalamisele palves ning ma püüan näidata oma usku kõigega, mis ma teen ja kuidas elan." On see nii?
Või pean ma hoopis tunnistama: "Olen vaimulikult nõrk või peaaegu surnud, sest mul puudub tõsine huvi Jumala asjade vastu. Ma olen küll siin, kirikus, kuid meelsamini oleksin kusagil mujal või teeksin midagi muud."
Või leian, et olen kusagil keskel, või kord siin ja teinekord seal? Vahel võtan usuasja väga tõsiselt ja teinekord jälle olen valmis lausa loobuma?
Milline on minu hinnang oma usuelule, vahekorrale Jumalaga? Kas pole mitte nii, et enamus kristlasi kõigub mõnel oma usurännaku etapil – mõni rohkem, teine vähem. Ja tänapäeva maailm näib seda soosivat, olles asendanud ähvardused meelitustega. Nõukogude ajal pandi paljude usk proovile ja suur osa neist proovi edukalt läbiteinutest on püsivad usus tänapäevani. Kuid enamus neist, kes on tulnud usku pärast seda, suure usuvabaduse ajal, pole kogenud tõelisi usuläbikatsumisi. Neid on ümbritsenud vaid meelitused ja ahvatlused: tee siin ja seal järeleandmisi ja sul läheb majanduslikult paremini. Ole usklik, käi vahel kirikus, aga ära võta usuasja liiga tõsiselt, ära lase sel segada oma karjääri, jätta ilma mõningaist maailma pakutavaist hüvedest. Paljude usulaev on sel viisil jooksnud karile. Ja paljud püüavad "teenida kaht isandat" – püüdes võtta maailmast, mis võtta annab, hoides samal ajal mingit sidet ka kogudusega. Kuid kahjuks ei päästa kedagi side kogudusega, päästab vaid elav side Jumalaga!
Tavaliselt saavutatakse see elav side läbi tõsise usuläbikatsumise, mis on sundinud meid radikaalselt otsustama: kas Jumal või maailm? Neid omavahel kokku sobitada pole võimalik.
Kui noormees võetakse sõjaväeteenistusse, siis püütakse ta teatud aja vältel täielikult ümber programmeerida. Selleks lahutatakse ta kodust ja endisest elust. Ta viiakse hoopis uude keskkonda. Isegi pea paljaks ajamine ja vormirõivastega riietamine täidab seda ümberprogrammeerimise eesmärki. Seejärel õpetatakse teda tervitama, marssima ja kõiges käituma rangete reeglite järgi ning täitma vastuvaidlematult ülemuste käske. Lõpuks annab ta ustavusvande. Ainult selliselt valmivad tõelised sõdurid, kellest on kodumaale midagi kasu.
Tõeliseks kristlaseks saamine toimub üsnagi sarnasel viisil. Tuleb lahkuda maailmast ja selle viisidest ning siseneda Jumala maailma ja õppida selgeks seal kehtivad reeglid. Selle "ümberprogrammeerimise" lõpus annab kristlane vande kuuletuda vastuvaidlematult Kristusele kui oma ülemvalitsejale ja võidelda ustavalt Tema riigi huvide eest.
Kas mitte just sellest ei räägi Paulus Rom.12,1.2, kus ta kirjutab: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine."
See kõneleb radikaalsest uuendusest meie elus. Mõni võib kohe küsida: Kas nii põhjalik muutus on siis võimalik? Kuidas on see võimalik? Kindlasti mitte inimese enda jõust. Kuid Jumalale pole ükski asi võimatu. Ja kui inimene soovib ja palub sellist muutust, teostab Püha Vaim selle kindlasti.
1. MEELE EHK MÕTLEMISVIISI MUUTUS.
Loetud kirjakoht viitab meele muutusele kolmes asjas. Esimene on meie suhtumine Jumalasse – ja siit tegelikult kõik algabki. Paulus alustas: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu..." Küsimus on: Millisena me näeme Jumalat? Kas me näeme Temas türanni, kes ruttab meid iga eksimuse peale karmilt karistama, või näeme Temas armastavat, halastavat taevast Isa, kes tõstab su üles, kui oled langenud, julgustab ja toetab sind? Psühholoogid ütlevad, et tavaliselt kujundab meie pildi Jumalast meie vahekord oma maise isaga. Kui meie lihalik isa on karm ja kuri ning karistab iga eksimuse eest, siis on meil kalduvus näha Jumalat samasuguses valguses. Kui aga meie maine isa on armastav ja õrn, siis kujutame sellisena ka Jumalat.
Kui Jeesus soovis tutvustada inimestele Jumalat, siis rääkis Ta Isast, kes ootab igatsevalt oma eksinud poja tagasitulekut ning kes tervitab teda avasüli, kui ta saabub koju. Selline on Jumal. Kui sina ei suuda näha Jumalat sellisena, siis ma soovitan sul vaadata hoolega ja pikalt ristile. See tuletab ühelt poolt meelde, kui kohutav on patt, kuid teisest küljest räägib, kui suur on Jumala armastus sinu kui patuse vastu, et Ta laskis oma ainusündinud Pojal kanda selle karistuse ristil sinu eest! Samuti soovitan ma sul lugeda tähelepanelikult Pühakirja, sest see räägib ikka ja jälle Jumala kustumatust armastusest inimese vastu. Loe kas või 1.Joh.4,7-11: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest. Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama."
See ja paljud teised kirjakohad ütlevad, et Jumal armastab palju enam kui ükski inimene. Jumalast on üldse armastus alguse saanudki! Nii et tõeline meelemuutus algab meie suhtumise muutumisega Jumalasse. "Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!" kutsub üles Taavet (Ps.34,9). Õppige Teda tundma, see sünnitab teis soovi muutuda Tema sarnaseks.
Meelemuutus jätkub meie uue suhtumisega oma ihusse. Paulus kirjutas ju: "Mina manitsen teid ... andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks."
Maailm on meid programmeerinud mõtlema, et meie ihu kuulub meile. Siit lähtuvalt peetakse inimese õiguseks valida ja otsustada, kuidas oma ihuga ümber käia. "Kui midagi tundub sulle hea, siis tee seda," öeldakse. Ja inimene rahuldab kõik oma himud. Kuid Jumala Sõna õpetab, et meie ihu ei kuulu meile. Paulus kirjutab 1.Kor.6,19.20: "Või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad? Sest te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!" Niisiis kätkeb meelemuutus ka meie suhtumise muutumist oma ihusse. Me kohtleme seda kui midagi püha, mis kuulub Jumalale.
Ja meelemuutus sisaldab ka uut suhtumist maailma. Nagu me lugesime, kirjutas Paulus: "Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine." Maailma viisid on alati olnud vastuolus Jumala viisidega ja see vastuolu süveneb järjest. Mina küll tunnen, et see maailm muutub mulle järjest võõramaks ja selle viisid järjest vastuvõetamatuteks. Mõni võib öelda, et sa oled saanud vanaks ega suuda ajaga kaasas käia. Jah, ei suuda ega tahagi! Pühakiri ei kutsu mind maailmaga muganduma, vaid sellest põgenema – mitte saama selle sarnaseks vaid muutuma teiseks, uurides Jumala tahtmist ja püüdes elada selle järgi! Sest "maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti" (1.Joh.2,17).
Kui me aga mugandume maailmaga ning käime piisavalt kaua maailma teedel, tehes asju maailma moodi, hakkame me varsti mõtlema, et patustamine on normaalne ja hoopis püha elu elamine on ebanormaalne! Seepärast, nagu ütleb üks ilus laul, "Pöördu Jeesuse poole nüüd ja vaikides Ta ette kummardu!" Siis kaotavad maailma asjad oma võlu ja sära; me näeme neid sellistena, nagu näeb neid Jumal.
2. SÜDAME MUUTUS.
Meelemuutus ehk teisiti mõtlema hakkamine on väga oluline, kuid see on vaid algus, see on vaid start. Selles suunas tuleb minna pidevalt edasi, et toimuks südame muutus.
Kui Taavetis toimus meelemuutus [meeleparandus] ja ta hakkas teisiti mõtlema oma häbiväärsesse teosse, palus ta hardalt Jumalalt südame muutust. "Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!" palus ta (Ps.51,12). Alles südame muutus näitab, et inimene on tõeliselt muutunud. "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat," ütles Jeesus kuulsas Mäejutluses (Mat.5,8).
Prohvet Hesekieli läbi ütles Jumal – Hes.36,26: "Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame!" Meelemuutus ehk mõtlemisviisi muutus peab saavutama südame muutuse, kuid seda ei saavuta inimene ise. Taavet palus seda, Jumal tõotas seda ja kõik see räägib sellest, et see on Jumala töö. Jeremija läbi ütleb Jumal otse – Jer.13,23: "Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!" Südamemuutuse teostab Jumal, kuid Ta saab teha seda vaid siis, kui me seda Temalt palume, alandudes Tema ette. Jakoobus kirjutab – Jak.4,10: "Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid!" Alandumine tähendab oma abituse tunnistamist ja Jumala palumist, et Tema teostaks selle, milleks meie pole võimelised.
Meelemuutus toob endaga kaasa õigeksmõistmise, kuid südame muutus kujutab endast pühitsust. Jumal ootab oma kuningriiki muudetud südamega inimesi, kes on pühitsetud ehk pühaks tehtud. Pühitsetud inimese tunnuseks on see, et ta teeb hea meelega Jumala tahtmist, nagu on kirjutatud Ps.40,9: "Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses!" Me võime mitte alati mõista, miks Jumal meilt üht või teist nõuab, kuid ustavate ristisõduritena ei vaidlusta me oma Isanda käske, vaid täidame need! Seega on pühitsetud südame tunnuseks ka Jumala täielik usaldamine.
Muidugi on pühitsus eluaegne protsess, nagu me ikka armastame rõhutada ja see ei toimu sisemiste võitlusteta. Pastor ja usuteaduse doktor W. A. Criswell ütles oma kuldpulmas: "Vahel ma armastan oma naist nii väga, et sööks ta kohe ära. Mõni teine kord jälle olen soovinud, et oleksin ta ära söönud!" Nii ei ole ka pühitsuselu alati üks lakkamatu võidukäik. Kuid me ühineme Paulusega, kes ütles Flp.1,6: "Olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani." Kristlase elu on kasvamine Kristuses, kuni "me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,13).
Kuidas on siis meiega? Me oleme täna raputanud oma usuelu puud! On sealt midagi pudenenud? Kui sealt on pudenenud midagi halba, jätkem selle maha. Kui aga oleme pudenenud ise, ronigem Jumala abiga uuesti üles! Igal juhul ei ole meie enese läbikatsumine jooksnud tühja!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv