Avameelsus palves
18.10.2003 - (2030)

On olemas õige ja terve Jumala kartus, kuid on olemas ka ülemäärane viisakus või isegi sobimatu hirm Jumala ees otsekui võõra ees, mis jätab me suhte Temaga ametlikuks ja pealiskaudseks. On olemas viisakas distants, mis vahel lahutab kristlast Jumalast – distants, mis teeb raskeks olla aus ja avatud oma Loojaga.

Me ei julge või häbeneme rääkida Jumalale, kus on valus ja millal. Eriti kui see puudutab Jumala teid, mida me ei mõista. Me varjame oma hingepiina.

Tunneme, et peame hoidma naeratuse näol, et näidata Jumalale, et oleme tõesti Tema õnnelikud lapsed ja et maailmas on kõik hästi.

Me peame alati ütlema, et Jumal on armastus, ja laulma, et Jumal on hea. Ja kristlaseks olla on parim – kuigi samal õhtul nutame poole ööni, et meid mõisteti vääriti või et meil pole võimalik sellest tillukesest kogudusest leida endale sobivat kaaslast. Mis maailma noortel viga... Seejärel peame õhtupalve, kus täname Jumalat ilusa päeva eest!

Nii palvetame me "korralikke" palveid ning õpetame lapsigi nii palvetama – tegelikult silmakirjatsema, või vähemalt mitte tõsiselt ja ausalt ning avameelselt oma tunnetest Jumalale rääkima.

Aga kuidas õpetab Piibel? Kuidas palvetas, rääkis oma Isaga Jeesus? Tuleb kohe meelde Tema ahastav palve ristil: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46).

See on tsitaat 22. Psalmist. Loeme sealt esimesed 12 salmi:

"Laulujuhatajale: viisil "Koiduaegne emahirv"; Taaveti laul. Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mind maha jätsid? Kaugel mu Abist on mu oigamise sõnad! Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga Sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu! Ja ometi oled Sina püha, kelle istmeks on Iisraeli kiituslaulud! Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja Sina päästsid nad; nad kisendasid Sinu poole ja pääsesid, nad lootsid Sinu peale ega jäänud häbisse! Aga mina olen ussike ja ei mitte mees, inimeste teotus ja halb rahva meelest! Kõik, kes mind näevad, irvitavad mind; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead: "Ta on kõik veeretanud Jehoova peale; see päästku Ta, kiskugu Ta välja hädast, sest Tal on ju Temast hea meel!" Jah, Sina oled see, kes mind tõi välja üsast, kes mind täitis usaldusega mu ema rinnal! Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled Sina minu Jumal! Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!"

Vaadake, kui avameelselt rääkis Taavet Jumalale oma tunnetest! Muidugi, on olemas ka tema patukahetsuse palve, mis leidub 51. Psalmis, väga siiras ja avameelne. See on üks "korralikest" palvetest. Loeme sellest esimesed 16 salmi:

Laulujuhatajale: Taaveti laul, kui prohvet Naatan tuli ta juurde, pärast seda kui Taavet oli käinud Batseba ligi. Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises! Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada! Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Ma tahan üleastujaile õpetada Sinu teid, et patused Sinu poole pöörduksid! Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti Sinu õiglusest!"

Aga kui rohkem lugeda Psalme, siis leiame neist veelgi kirglikumaid palveid. Mõnes palves ütleb psalmist välja asju, mis meie arvates – kristlikust seisukohast lähtudes – ei peaks ühe uskliku suust üldse väljuma. Näiteks Psalmis 137 palutakse salmides 7-9:

"Tuleta meelde, Jehoova, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi lastele, kes ütlesid: "Kiskuge maha, kiskuge aluseni maha, mis on temas!" Paabeli tütar, sa laastamise laps! Õnnis see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud! Õnnis see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut!"

Ka 17. Psalmis leiduv palve, et Jumal kätte maksaks, pole sugugi "viisakas." Ps.17,13-14: "Tõuse, Jehoova, astu tema vastu, suru ta kokku; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga, meeste käest oma käega, oh Jehoova, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu Sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!"

Ja kuidas veel sobitada kokku 69. Psalmis leiduvat palvet meile antud misjonikäsuga? Seal, salmides 23-29 palutakse siiralt: "Nende laud saagu püüdepaelaks nende ees ja võrguks muretuile! Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma! Vala välja oma meelepaha nende peale ja Su vihaleek tabagu neid! Nende telklaager saagu lagedaks, ärgu olgu nende telkides elanikke! Sest nad jälitavad teda, keda Sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda Sina oled haavanud! Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku Sinu õiglusesse! Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja ühes õigetega!"

Mida see tähendab? Seda, et Jumala lapsed olid Temaga avameelsed. Nad rääkisid kõik ära oma südame pealt, kuigi nad paljusid asju ei mõistnud õigesti. Nad usaldasid Jumalat, et küll Tema neid mõistab. See ongi tõeline sõprus! See ongi terve isa-lapse suhe.

Mis on siin kõige olulisem? Avatus ja siirus, mis iseloomustab psalmisti ja Jumala suhet. Ja kuigi jutt on kättemaksust, ei rutta psalmist ise kätte maksma, mis oleks ju inimlik, vaid palub Jumalal seda teha!

Tavaliselt räägime me "Iiobi kannatlikkusest," kuid ainus koht Iiobi raamatus, kus "kannatlikkus" esineb, on esimesed kaks peatükki. Alates kolmandast peatükist avab Iiob oma suu ja neab oma sündimispäeva (Iob.3:1). Ning see on kõigest algus. Vestluste käigus oma sõpradega ütleb Iiob mõningaid jahmatavaid asju oma sõprade kohta ja šokeerivaid sõnu Jumala kohta. Näiteks Jumalast rääkides hüüab ta: "Ükskõik! Seepärast ma ütlen: Tema hävitab niihästi õige kui õela! Kui uputus äkitselt surmab, siis Ta pilkab süütute meeleheidet!" (Iob.9:22-23). On üpris huvitav jälgida, kuidas Iiobit kristlikus koguduses kasutatakse ja tsiteeritakse, sest enamasti tsiteeritakse "õilsaid" ütlusi, mis tulevad Iiobi sõprade suust, aga nemad pidid lõpuks kahetsema (vt. Iob.42:7-9). Kui me kirikus loeksime ette, mida kõike Iiob oma ahastuses ütles, tekitaks see kokkutulnutes jubedust. Ent vaatamata kõigile Iiobi šokeerivatele väljaütlemistele, kui tolm lõpuks maha vajus, teatas Jumal, et Iiob oli ainus, kes rääkis tõtt; sõbrad olid valet lausunud (Iob.42:7). See on tabav näide sellest, kuidas üldisem, laiem pilt kellegi mõtetest ja ütlustest on palju tähtsam kui üksikud sõnad ja laused. Üksikute sõnade ja lausete tasandil oli see Iiob, kes kirus ja sõbrad need, kes ülistasid. Kuid üldisema pildi tingimustes muudeti Iiobi kirumine tõeks, samas kui sõprade ülistamisi kutsuti kahetsema ja heastama.

Või võtame Aabrahami vestluse Jumalaga Soodoma saatuse pärast (1.Ms.18). Me näeme siin Aabrahami esialgset reaktsiooni, kui ta sai Jehoovalt teada, et Soodoma ja Gomorra hävitamine on lähedal. Ta oli kohkunud: "Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?" (s.23). "Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma Kohtumõistja ei peaks tegema õigust?" (s.25). Avameelne vestlus, eks ole? Kõlab isegi noomimise või korralekutsumisena. Kuid Jumal jäi rahulikuks ja oli isegi valmis Aabrahamiga kauplema. Ta ei löönud Aabrahami surnuks Tema küsitlemise eest. Vaadake, Aabraham oli Jumala sõber ja Jumala sõbrad võivad endale lubada universumi Valitsejaga ausameelset kõnelemist.

Siiski on märke sellest, kuidas kogu selle kauplemise vältel Aabrahami südametunnistus teda kriipis (salmid 27,30,31,32). Ent ometi see tema südametunnistuse aupaklik külg ei heidutanud teda edasi minemast ja küsimast neid küsimusi, milleks tema süda teda sundis. Ja Jumal kuulas ta ära ning vastas rahulikult. Muidugi sai Jumal aru, et Aabrahami esimeseks mureks oli kogu maailma suure Kohtumõistja reputatsioon. Aabraham oli selle suure Kohtumõistja alam ja ta soovis, et tema suure Kohtuniku maine jääks täiesti puhtaks. Sellest nägi Jumal, et Aabraham oli Talle tõeline sõber!

Kui me tahame olla Jumalale tõeline sõber ja peame Jumalat oma tõeliseks sõbraks, siis olgem samuti oma palvetes ja vestlustes Temaga usaldavalt avameelsed. Ärme kardame, et kui me palume midagi "valesti," siis Jumal virutab välguga! Jumal mõistab ja aitab!

Ja lõpuks üks aus küsimine Jumalalt ja vastus: Mal.3,13-18: "Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Jehoova. Aga teie ütlete: "Mida me Su kohta oleme rääkinud?" Te ütlete: "Ilmaaegu on Jumalat teenida! Ja mis kasu on meil Tema käsu täitmisest või leinariietuses vägede Jehoova palge ees käimisest? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid! Needki elavad edasi, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad!" Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja Tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime! Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib! Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes Teda ei teeni!"

Näete, inimene küsib siiralt (väikese kibedusega): Mis kasu on meil Jumala teenimisest? Õelad elavad paremini!

Ja Jumal vastab (etteheiteid tegemata): Teadke, et kõik kirjutatakse raamatusse – ja saabub päev, mil te näete selget vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib mind, ja selle vahel, kes mind ei teeni! Siis kuuluvad õiged minule ja on igavesti minu eraomand.

Nii et olgem ka meie Jumalaga avameelsed: siirad, südamest tulevad (isegi kibedad) sõnad on parem kui kaunis päheõpitud või raamatust loetud palve!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv